Friday, February 27, 2015

Kui läbi soo sa öösel asud tõttele

IMG_2121
lõikelauale kausi alla peitu unund tomatikontsik

Ükspäev kusagil igavledes või aega parajaks tehes panin oma sõrmed vaheliti ja haarasin sõrmeotstega teise käe seljalt. Ja avastasin endale täieliku üllatusena, et mul on sellised pisikesed haprad käed. Ma olin alati mõelnud, et mul on tegelt täiega suured käed. Ma kohe mõõdan, mul on üks peaaegu klaveri mõõtkavas süntekas siin - oktav pluss kaks valget klahvi käed. Sesmõttes, et pikad sõrmed ja suure ulatusega. Minuteada ühed suurimad käed mu tutvusringkonna naiste hulgas. Millegipärast ma oma üldise kondisuse ja eriti ülakeha haarava nurgelisuse juures olin ikkagi üllatunud, et mul on väikesed õrnad käekesed. Mõtsin vist, et ma olen tugevam. Ja et siis see tunne on neil, kes mul käest kinni võtavad... Mõni ime, et inimesed mind sageli kaitsta püüavad.

Remontisin oma punased saapaid ikkagi. Mul oli plaan need tegelt päris ära visata, sest need pole isegi mitte nahk vaid mingi läikiva võõbaga kaetud hõre tekstiil, mis oli igalt poolt võimatult katki ja auklik ja rebenenud. Aga ma ei leidnud kusagilt oma ressurssidest raha ega aega, et minna Samelini punaste saabaste valikut nillima ja kaltsukad on ka nii mõttetud oma alati number 38 saabastevalikuga ja mingid teised tüdrukud muudkui kekutasid ringi oma punastes saabastes ja oh ... Kalpsasin oma punastes lapitud saabastes mööda linna ja tundsin korraks rinnus sellist veidrat reeturlikku tuiget, et tegelt võib-olla on see minu aastaaeg. See veidi jahe ja tuuline, päike on natuke liiga madalal ja ere. Ja (lehvivate hõlmadega) mantlid ja (pikad) saapad ja niisugune ilus kurbus, et tahaks naeratada. Aga sesmõttes reeturlik, et tegelt me tahame ju ikkagi suve, onju.


IMG_2129
sõit sõit linna-st välja

Mitu kuud on juba saanud sellist elu, et palgapäev tuleb rahulikult peale ja pangakonto veel üleni õlmitseb ja pole sugugi kuivaks ja kõledaks kratsitud. Ja nüüd siis. Sundisin end natuke aega ülepraetud makarone sööma ja otsisin kapist välja kuivatatud mustad ploomid. Mida nende õhtusöögiks söömine tervisele teeb, saame varsti teada. Kõhu lahti vä?


Natuke võib mu kuulõpudieedis süüdistada seda lugu, kuidas meil läks toru katki ja kõik uppus üle ja torumees võttis selle parandamise eest mu viimsegi raha endale, olles muidugi eelnevalt sajatanud koledate sõnadega kogu seda konstruktsiooni, mida maja eelmised omanikud veetorudeks vist pidasid. Sai raha, siis sajatas veel natuke. Et siis selline kohalik kompleks-teenus. Torutööd sajatustega pühapäeva hommikul. Kohaletoomisega.
Katastroofidega, ma mõtlesin, on see naljakas lugu, et kui nende tulemisest mõtled, siis tundub, et kõik peatub ja saab edasi lükatud ja ainult katastroof ongi ja lained on pea kohal loksuvad. Aga tegelt ei ole nii. Reeglina ei anta seda ainukatastroofi luksust. Meeletu niiskuskahjustus ja mitu tundi juba kraanist vett ei saa ja kõik on märg ja mees on ka ära ja elekter igaks juhuks välja ja huvitav, kas ma tohin kohe nutta või kohe mitte ja... Elu jätkab ikka olemist ja askeldused tahavad askeldamist ja aeg käib. Niiet üksikud kaadrid olukorra haldamisest näevad välja veits hullumeelsusele kalduvad.
- Mida sa teed siin köögis, endal on vannitoas katastroof?! 
- Ma teen pannkooke. Mul läks kõht natuke tühjaks.


2015-02-06 16.27.46
lihtsalt kekutamise mõttes üks hennamaaling, mis ma ükspäev tegin



Inimesed kogu aeg räägivad, et vanasti ennemuiste lapsed ju suridki kogu aeg ja sageli ja igas peres suri mõni väikene laps ära. Ja et selle pärast noid samuseidki lapsi varuga valmis vorbitigi, et loomulik kadu ja väikese lapse surm polnud üldsegi nii suur number kui tänapäeval. 
Ja siis ma seisan 150 aastat hiljem mingil veel siiamaani toimival kalmistul ja vaatan kellegi kolmeaastase lapse haual olevat pitsilist raudristi ja üritan sellest aru saada. Sest ei olnud ju tühine ja muuhulgas ja loomulik sel lapsel nii vara minna ja oli ju küll suur number. Või kas need vanemad üldse adusid, et see rist on seal mändide all veel püsti sada aastat pärast seda, kui neid ennastki enam pole.



Isverküll, ma istun juba mitmendat päeva selle pooliku postituse otsas ja ei oska seda kuidagi kokku võtta või lõpetada või rahule jätta. Facebook käib ka mulle kogu aeg peale ja tuletab meelde, täpselt mitu inimest täpselt kui kaua pole minust täpselt mitte midagi kuulnud. Praegu just tegin blogimisest kõrvale hiilimiseks mitu tundi tööd ja järgmise nädala praktikumgi sai kogemata peaaegu valmis planeeritud. Nii läheb.

2 comments:

  1. ilus tomat. lihtsalt imeilus
    /õhkab

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mille peale meenub üks ammune hallituste näitus, mille Renata koostas ja Morgie kujundas. Küll oli seal ilusaid värvilisi sametisi kleidiriideid vana piimasupi peal...

      Delete