Sunday, February 22, 2015

lahti

Mingid Voldemordid on keeles, ma just mõtsin. Näiteks, kui sajab, siis see on ju teine pööre. Seal peaks olema keegi tema, kes seda asja teeb, millest juttu on. Aga see tegija jäetakse mainimata. Lihtsalt sajab. Ära küsi.
Teine on asjade lahti olemisega. "Mis lahti on?" - "Midagi ei ole lahti." Või hoopis: "Midagi oligi lahti! Temaga on midagi lahti." Aga. Aga... mis see midagi on, mis saaks lahti olla ja mis sellest siis on, kui see on lahti või millest me üldse



IMG_2099
ligihiilival kevadel on äratuntav valgus

Analoogselt sellele, et ei ole normaalne (võõraid) inimesi ilma loata katsuda, ükskõik, kui väljakutsuvalt ja katsutavalt nad end ülal peavad, peaks olema ilmselge käitumisreegel, et ei tohi inimesi ilma loata psühhoanalüüsida. Ükskõik kui haavatavate ja stereotüüpsete ja ilmselgelt läbipastvatena nad paistavad. 

He he ma olin ükskord ammu nõustamise suulisel eksamil ja meil oli kliendiks noor naine, kes kartis usse, aga tahtis suveks metsade ja soode vahele lastelaagrisse tööle minna. Kõik läks sujuvalt ja kenasti ja täiega terve semester teemas sees olemist paistis ilusti välja, kuni üks eksamineeritavatest tõmbas klassikalise: "Kardate madusid, jah? Kuidas te oma emaga läbi saate?"

Teinekord mulle ikka tulevad mingid noored inimesed juure ja üleni seda nägu, et nad mind täiega teavad. Ja mul pole õrna aimugi. Kuna mu rollid noori inimesi piisavalt korraks kohates on pigem analoogsed (kellegi vanem õde, õpetaja, õppejõud, kasvataja, noorsootöötaja), siis asjaolu, et nad minugaveidi kohmakalt kohati, kui vanema autoriteetsema inimesega kõnelevad, pole ka eriti edasiviiv vihje. Ja kusjuures enamasti ei olegi asi selles, et ma ei mäleta. Ma lihtsalt ei tea. Ma mäletan suurepäraselt. Ma mäletan su nägu ja olekut ja su jonni ja mässu mu reeglite vastu, su vahetut kohalolu ja siirust ja nii häbematult liiga noor olemist ja mu enda rolli piiranguid ja valitud sõnu ja huumorit ja et me oleme rääkinud ja teineteist ära tundnud. Ma üleni mäletan sind. Ma lihtsalt ei tea praegu päris täpselt, kes sa oled.


IMG_2081
seinaleht


Tead, mis ma veel välja mõtlesin, et mis mind natuke häirib. Kui inimesed kaverdavad üle laulavad oma esituses esitavad mingeid teiste artistide laule ja siis muudavad sõnu nii, et need paistaksid nagu need oleksid ikkagi jätkuvalt ilusti vastassoost inimesele suunatud. Sest muidu on väkk äkki. Sest keegi hakkab eiteamida mõtlema. Või ma isegi ei tea, mis põhjusel nad seda teevad. 
Näiteks. Ma saan natuke aru, et võibolla mingid noored neiud nagu see näiteks natuke peavad mingitele ettekujutustele vastama või kedagi ära leevendama. Aga Katie Melua ka. Suur tüdruk juba. Ja ma armastan seda laulu ja Katiet ka ja siis ta teeb niimoodi. Oeh... See eest näiteks KT Tunstall lajatab Jacksonit esialgses sõnastuses niiet mühiseb ja ei tee soomäärat' pöördumiste peale teist nägugi.
Nagu. Me kõik teame, et see on kaver. Et see pole sinu oma lugu, et sa võtsid kellegi oma ja tahtsid seda laulda. Me kõik teame seda originaallaulu ja selle sõnu. Selles on osa kaverdamise pointi. Mida nad täpselt mõtlevad, et juhtuma hakkab, kui nad lasevad tüdrukul laulda tüdrukule kirjutatud armastuslaulu?


Kui sa söödad piiluparti jõe ääres ja piilupart sööb peo pealt, siis see on üks julge piilupart. Kui sa söödad peo pealt karu või kobrat, siis oled sina see, kes on julge nii julge. See on nagu selline julge olemise skaala, mis kusagil vahepeal on tükk aega meh ja otsad on ümberpööratud. Ühes servas oled sa metsikusega suheldes ise julge, teises on see metsik julge. Kes kellele suuremat ohtu kujutab. Mitte otseselt suuruse järgi, sest minuarust näiteks elevandid on suht seal meh koha peal sel skaalal. Kuigi ma olen isiklikult kohanud ainult kodustatud elevante. Delfiinid ka, kui nende mainekujundus neist vähem kiimas mulje saaks jätta. Pigem meh.
Aga milleni ma jõuda tahtsin. Et kui kellegi kohta öeldakse, et ta on mingis olukorras julge, siis viidatakse mingile ohule, millesse ta end selles olukorras potensiaalselt seab. Ma võiksin vabalt selle piilupardi, krõmps, kaenlasse haarata, koju vedada ja sundida teda minuga Buffy maratoni vaatama, eksole. Julge olemine ja oht käivad koos.
Nii. Ja siis on meil samal ajal olemas julged soengud ja tantsuliigutused ja pluusikaelused ja seelikupikkused ja mõni inimene läheb julgelt uute inimestega tutvusi leidma ja esitab julgelt küsimusi. Vahel inimesed kannavad julgeid värve. Või mustreid. Või kõrvarõngaid.

CNV000029
tallinna vaade

Ma mõtlesin ükspäev pikalt omaette sellest, kuidas vahel on inimesi, kelle puhul üldse aru ei saa, et mis tunne neil on. Mitte nagu mina oma reetliku miimika ja punastamise ja halva näitlemisega. Vaid sellised oluliselt rohkem vaos ja enda sisse. Ja vähe sellest, et nad ei näita, mis tunne neil on, neist on seda ka üsna raske kätte saada. Või nendega ühe laine peale saada. Nad ei tule eriti kaasa. Või tulevad hästi haruldastel kordadel. Näiteks ma tean inimesi, kes kohe saavad sinuga laine peale ja on üleni kohe esimesest kohtumisest: jaa! mul ka! täiega! Ja et huvitav, kas need inimesi uurivad teadlased on selle kohta midagi kirjutanud ja huvitav, kuidas selle nähtuse kohta otsida. Esimene mõiste, mis mulle pähe tuli, oli igasugustest ämerika draamasarjadest, kus öeldakse, et keegi on "emotionally unavailable". Mõtsin, et algus seegi, otsime seda. 
Google soovitab mul lugeda Wikipedia artiklit kiindumusest.
Mh. 
Ja ma veel nägin nii palju tööd ja vaeva, et teiste inimeste seisundeid mitte siduda endaga või nende inimeste suhtumisega minusse. Et äkki mõned inimesed lihtsalt on isevärki. Agavotsulle seh. Tundeid välja ei näita - ju sis pole midagi märkimisväärset näidata.


1 comment:

  1. see "sajab" ja muud taolised väljendid, mis toovad nähtavale, kui udune eesti keeles aluse ja sihitise piir on, panevad mind ikka mõtlema, et äkki eesti keel on ikka natuke ergatiivkeel ka. ja järgmine, targem mõte tuleb, et keeli ei saagi vist nii rangelt akusatiiv- ja ergatiivkeelteks jagada. sest kuigi indoeuroopa ja soomeugri keeled pannakse üldiselt akusatiivkeelte kasti, on neil - isegi siis, kui ei ole sellist aluse-sihitise segadust nagu eesti keeles - ikkagi mingi passiiv või umbisikuline tegumood, kus alus ja sihitis oma funktsioonid ära vahetavad.

    ReplyDelete