and make the fireflies dance silver moon's sparkling

Teen sügavkülma lahti ja seal ei lähe tuli põlema ja ma saan umbes poolteist paanikahoogu järjest, sest miks tuli ei lähe põlema, kas külmkapp on katki, kas vool on ära, kas elekter on katki appi appi mul sulab kõik üles ja läheb kõik pahaks ja hakkab haisema ja kärbseid ja kuratteab keda ligi tõmbama ja mis saab mis saab mis saa. Ei. Oota. Sügavkülmas ei peagi tuli põlema minema. Mul ei ole valgustusega sügavkülm. Khm. Ei, ma teadsin seda küll. He-he. Ma lihtsalt. Hm. Millest me rääkisimegi?

CNV000036
peegelkraav



Interneti inimesed ja muidu teised inimesed ka kogu aeg räägivad, et naisterahval hakkab toosamunegi bioloogiline kell tiksuma. Nagu see poleks alguses tiksunud. Hakkab alles teatud aeg. Mis esiteks on nagu ebaloogiline, sest kuidas ta teab, millal tiksuma hakata, kui ta enne pole kordagi tiksunud. Mis süsteem teiearust seal sees on? Nagu see oleks pomm. Mis käivitatakse. Ja siis tiksub. Ja siis. Kui ära on tiksunud. Siis. Midagi juhtub. 
Eriti naljakas on see koht, kus inimesed hakkavad rääkima, et seesinatine bioloogiline kell tiksub ja nad mõtlevad selle all naisolevuste soovi ja tahtmist lapsi saada. Mitte füüsilist suutlikkust bioloogilisi järglasi saada. Vaid soovi ja tahtmist. Umbes nõnda: Elad oma elu, nagu see elu eluke ikka veereb, tralla lalla suhted karjäär haridus sõpruskond ja siis äkitselt (!) täiesti ootamatult (!!) kargab nurga tagant välja Kirjeldamatu Aruniitev Soov suruda oma tupe kaudu väikesi inimesi siia ilma. Ja hakata neid nunnutama. Ja see legend just räägib sellisest soovist, mis tekib tühja koha peale või otse vastupidise soovi asemele. Ja see soov olevat niisugune geeni-nats, et teiste lapsed ei sobi, peab ikka oma enda liha ja veri olema. Ja legendi järgi olevat see aruniitev titevabriku hoog hoopis erinev tollest seni esinenud normaalsest himust tugevaid nurgelise lõua madala hääle ja suurte kämblatega meesolevusi enda vahetusse lähedusse saada. Et see ei ole tavaline sugutung. Ja see ei ole tavaline südamlik soov hoolitseda väikeste ja väetite eest. Ega tahtmine oma ellu tähendust (juurde) tuua. Olevat just niisugune ürgne bioloogiline värk. Titasid meisterdada oma kehaga.
Ja ma mõtlesin, et olgu. Ütleme et on. Näidake mulle tõendeid, esitage andmeid, selgitage põhjuseid. Ja ei leidnud. Pole olemas. On bioloogiline kell, mis võimaldab sul ilma kella vaatamata oletada, et vist juba tund aega on siin passitud. Ja on selles mõttes bioloogiline kell, et alates teatud vanusest on rasestumine raskendatud. Selle kõrvade vahelt algava tahtmise kohta pole kusagil ühtegi arukat sõna. On ainult naljad ja linnalegendid ja mingid küündimatud hariduseta inimesed mingites mõttetutes blogides hurjutamas ja targutamas. Sesmõttes, et kui vähemalt poolte inimese psüühikas oleks kusagil üks täiesti reaalselt olemasolev tendents, mis on mõõdetav ja vaadeldav päriselt objektiivselt, siis selle kohta oleks ju teadust tehtud.
Ma leidsin artikleid, kus räägiti, et inimeste lastetuse peamine põhjus on laste mitte tahtmine. Ja ma lugesin ühe uurimuse kokkuvõtet, et ilma lasteta mehed näiteks küll natuke kahetsevad, et neil ühtegi last pole. Aga see vist oli ka ainult nendel meestel, kellel isegi kasulapsi pole kunagi olnud.


IMG_2119
rohelise varjundid


- Selles poes käivad ainult sellised Austraalia õudusfilmide inimesed.
- Millised need veel on?
- Tead küll. Need, kes kõnnivad jalgu lohistades ja söövad inimliha.



Alati, kui keegi tuleb mulle ütlema, et mõni asi, mida ma tegin või teen, pole üldse minu moodi, olen ma üleni pahane. Sa ei tunne mind. Sa ei tea, mis minu moodi on. Ma võin teha teistsuguseid asju ka. Ma olen komplitseeritud hing. Kelleks sa end õige pead. Mulle ütlema, mis minu moodi on. Võeh.
 Kuigi tegelt ju on asju, mis on minulikud ja siis on hulk asju, mis pole minulikud. Maitea, mis probleem mul on nende kommentaaridega. Tunduvad kuidagi sissetungivad.
Võib-olla selle pärast ma püüan ettevaatlikum olla (eriti hästi välja ei tule), kui inimesed minu ümber hakkavad imelikke võõrastavaid asju tegema suure hurraa ja väljapaistva heameelega. Ma ei julge öelda, et see pole nende moodi. Piinlik on. Kuidas ma siis ei tea, et nad tegelt on sellised ja võivad selliseid asju teha. Kas ma siis ei tunne neid piisavalt. Parem mitte välja näidata oma lõputut üllatust ja segadust. Las ta siis teeb oma imelikku asja, mul tegelt ei olegi aega talle midagi ütlema minna. Mul on endal piisavalt tegemist, et oma kujutlust temast uuesti tükkidest kokku panna.
Ma olen üldse hästi kehv inimeste mustrite ja kommete jälgija. Kui mul just ei ole millegipärast tohutu tähelepanu ja aeg kellegi jaoks, jäävad inimesed sageli sellisteks udusteks kujudeks. Minu arust mul on mitu korda olnud, kui keegi on mind noominud, et ma meie ühise sõbra ennasthävitavat või sõltuvuslikku või probleemset käitumist pole märganud. Südametu nagu ma olen. Et kuidas ma ei pannud tähele, et ta pole kunagi reedeti kaine. Või kas ma siis ei märganud, kuidas see suhe teda õnnetuks tegi. Või mis mõttes ma ei saanud aru, et ta ei tee nalja ja see tegelt oli appikarje ja vaja kohe sekkuda. Kuidagi... maitea ju. Ma ei näe teiste sisse. Kuni selleni välja, et inimesed saavad mu ümber olla rahulikult minu teadmata suitsetajad või laktoositalumatud või taimetoitlased. A minaeitea, miks ta kogu aeg korraks õue tahtis minna või äkki talle lihtsalt ei maitse piimaga kohv. Ma olen Hajameelsuse asemik Maa peal.
Kui ma mõni kord mõne inimese kohta mõne tendentsi või mustri päris ise oma jõududega tähele panen, olen üleni rahulolev ja õnnelik. Nagu oleks maast viieeurose leidnud. Siuke vedamine. Ongi muster. Sa vahi raiska. 



CNV000030
topeltaknad



Mul on tunne, et täis postituse mõõdu välja andmiseks peaks veel jaurama mingit meeleheidet paanikajaanikat valikust asistest asjadest.
Näiteks esiteks sellest, kuidas mul on terve nädalavahetus tihedalt mitmekülgselt igasugust toredat kultuuri- ja rännu- ja sõidukava täis planeeritud ja kuidas ma juba ette olen väsinud selle olematu nädalavahetuse eest, kus ma päevadläbi hoopis magada saan. Mitte et mulle plaanid ja käigud ja asjad ei meeldiks. Ja mul isegi pole plaanis ühelgi hommikul eriti vara ärgata ega midagi. Ja mu plaanides on nii loodus kui tantsimine kui erinevad linnad ja inimesed ja rõõm. Aga ikkkkkagi. Miks meil ei ole topeltnädalavahetusi, et saaks end välja elada JA välja magada. 

Teine on see, et mu fotokas on katki. Üks mu fotokatest. Sa ei tea. Ma pean sulle seletama. Vaata. Mu põhifotokas, millega ma teen oma põhiosa igasugustest piltidest, on see pisike Canoni digiklõps. Suurepärane riist. Kuus pikka aastat truult vastu pidanud, igati pisike kohtadesse kaasa võtmiseks ja teeb pildid ja pildid head. Ja siis on mul kaks filmiga lisafotokat, mis on mõlemad Zenit, suured ja rasked metallist kolakad. Ühel on tavaline normaalne paarimeetri peale pildistamise objektiiv ja teisel on hästi pikk kaugete asjade luuramise objektiiv. Täiesti imetabane kombo. Siis on mul väike taskupärane üleni plastikust filmiga automaatkaamera, mis teeb välku ja pilti ja üleni end mitte tõsiselt võttev lomo puusapealt hooletu pliks plõks. Sellega ma pildistan pidudel purjus inimesi ja nii. Ja viimaks, mul on veel mu telefon. Millel on küll pikslid, aga pole ei aku vastupidavust ega objektiivi. 
Ja nüüd. Jõudes loo kõige kurvema kohani. Mu päris põhiline lemmikfotokas on katki. Lihtsalt ilma ühegi põhjuse või hoiatuseta lihtsalt ühel hetkel enam ei võtnud pilti ette. Kõik. Aitab. Lõpp sel lool. Ei mingeid digipilte mulle enam. Ja ma ei tea, mida endaga peale nüüd hakata. Ma oleksin pidanud juba tuhat aastat tagasi endale ostma korraliku digi-peegel-kaamera. Aga ma pole raatsinud. Ma oleksin pidanud oma armsa nunnu eest paremat hoolt kandma. Aga nüüd on selleks liiga hilja. Nüüd ma pean poodi minema või kellegite teiste ärakasutatud fotokanartsude hindu võrdlema ja igasugune ebaõiglus ja ülekohus. 
. Mäu. Vääks. Piuks. Nuuks.

Comments

  1. Sul on rohkem erinevaid fotokaid kui mul, vahi raiska! :)

    ReplyDelete
  2. ma arvan, et see äkiline lapsetahtmine või vähemalt mõte, et äkki peaks kähku enne kella kukkumist mõne lapse tegema, tuleb rohkem sellest, et me oleme küllalt haritud või tunneme inimese elutsüklit küllalt hästi, et teada, et mingi hetkeni saab teha otsuseid, kas teha lapsi või mitte - ja pärast seda hetke enam ei saa, otsus on ise ennast peale surunud. ma arvan, et on päris palju inimesi, kellele ei meeldi lõplikke otsuseid teha ja kes tahaks, et valik oleks ikka kogu aeg lahti. et saaks lõpmatuseni vaagida, kas teha lapsi või tegemata jätta. ja siis mõjub häirivalt, kui on teada, et ühel hetkel peab vaagimise ära lõpetama, sest kui selleks ajaks ei ole lapsi teinud, siis see ongi ise otsus. umbes et mis mõttes kukub ühel hetkel nii välja, nagu ma oleks otsuse teinud, kui ma üldse ei tahtnud otsust teha. mis mõttes elu mulle lõplikkust peale surub.

    see lõplikkus on muidugi kõigil tegemistel ja tegematajätmistel olemas, sest millalgi sureme me ära ja mis selleks ajaks tegemata, jääbki tegemata. paratamatult oleme surres seisus, et ups, ma ikkagi tegin ühe või teise otsuse. aga ärasuremise aeg ei ole ajaliselt niigi täpselt teada kui naiste fertiilsuse lõppemise aeg (mis on ka ise nii kümmekond aastat sinna-tänna, aga ärasuremise aeg kõigub ligikaudu saja aasta piires, mis jätab suurema vabaduse illusiooni).

    iseasi muidugi, miks seda tajutavat otsustamissurvet bioloogiliseks kellaks kutsutakse. vbla sellepärast, et see survestaja ise on bioloogiline kell sinu antud tähenduses - et teatud vanusest saadik on rasestumine raskendatud või üldse võimatu.

    ReplyDelete
  3. Ma olen küll selline, et teiste lapsed ja teiste koerad mulle üldiselt eriti ei meeldi. Tatised või niisama räpased, teevad häält ja tahavad tähelepanu, kui ma tahan ju nende omaniku/kaaslasega aega veeta ja nemad mind üldse ei huvita. Ja umbes kuni 25nda eluaastani mõtlesin väga selgelt, et ei tea, kas ma isegi lapsi tahan, pärast seda kunagi tuli mõte, et endal võiks ju ühel hetkel olla, kuigi teiste omad ikka ei meeldi. Aga vat kassidega on nii, et endale ei taha, aga teiste omad väga meeldivad. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle on vaikselt hakanud koerad meeldima. Kuigi üldiselt koerad ei meeldi. Aga kui on kellegi hea oma inimese koer, kellega mind on tutvustatud, siis võib juhtuda, et see koer meeldib.

      Delete
  4. Jaanika11:38

    Mul juhtus selline asi. Et ma olin täitsa selles eas, kus titeisu pole üldse mingi kella kukkumisega põhjendatav. Ja ma olin totaalselt ebaküps ja reaalsus ütles ei ja ma ise ütlesin ei, aga ma TAHTSIN LAST. Tahtsin titte välja suruda. Enda oma. Vot. Järsku tahtsin ja siis võitlesin vastu sellele tahtmisele, sest mismõttes sa tahad teist inimest siia maailma luua, ise oled miski liiga noor täiesti ja vastutustundetu? Ja ma ei saanud last. Ei, pole liiga hilja ega miskit. Olen väga, väga õnnelik, et see kole TAHTMINE üle läks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh. Ma olen mõni kord niimoodi armunud olnud, et ma vaatan seda inimest ja järsku tunnen, et me peaksime kokku segunema ja elama maailma ookeanides igavest... khm. et ma peaksin enda kõhus tema lapse valmis küpsetama ja ära sünnitama ja siis teda ja mind ja meid ja meievahelist oleks nii palju kordades rohkem ja paljum niiiiiii romantiline. Ja siis ma ka lissalt kutsun end uuesti korale.

      Delete
  5. Need on hormoonid. Täitsa ette teatamata tulevad ja siis vahepeal jälle lähevad. Ja panevad mõtteid pähe ja tahtmisi keresse.

    ReplyDelete

Post a Comment