dark n twisted, inc.

hommikulinn

Mulle tulevad moeröögatused. Ei, mitte need, kus tänavamoes toimub mingi ootamatu pööre, millest mõni võiks ehk ehmatatud olla. Need tulevad ka, aga see pole see praegu.

Mulle tulevad moeteemalised äkk-ideed, mis on nii röögatult kohatud ja halvad ja toredad, et tahaks karjuda. Või. Noh. Kui sind mood ei küta, siis nii suht pigem rahulikult kõrvalt vaadata ja ainult imestada. 

Ma mõtlesin, et peaks sinist ripsmetušši hakkama uuesti kasutama. Ma kunagi noorena kasutasin ka. Kunagi, kui aeg oli alles lihtsam ja inimesed süütumad ja sinine ripsmetušš oli lihtsalt üks asi. Praegu kasutavad sinist ripsmetušši ainult need õnnetu nurgapealse haleda toidukaupade poe ebamäärase vanusega kassapidajad. Aga ma just mõtsin, et oleks äge ja kasutaks seda koos sinise lauvärvi või laineriga ja üleni sobiks mu enda siniste silmade ja hennapunaste juustega ja äge. Aga nagu niimoodi äge, nagu võiks olla teksaseelik JA teksajakk äge, kui need oleksid äge kombo.

Ma mõtlesin, et peaks ühele laiale kübarale kinnitama kleepima õmblema sülemi kunstlilli. Selliseid odavaid ja erksavärvilisi ja luitunuid ja riidest õmmelduid. Ja siis saaks seda kübarat kanda ja umbes mitte midagi muud polekski tarvis. Saaks täpselt suvalise kleidiga ja Selle Kübaraga minna kuhu iganes ja kõik KÕIK inimesed outdressida. Üleriietuda. 

Ma mõtlesin, et mõtle, kui oleks õhukesest rahvariide seelikust tehtud haaremipüksid.
Ma mõtlesin, et peaks proovima teisi kehakarvu ka hennaga värvida.

Ma mõtlesin, et peaks ükskord tegelikult päriselt ostma ära mõne nendest täiesti ülepakutud liialdatud liiga suurte liiga paljude erinevate värviliste võltsvääriskivide ja sädelevate kaunistustega kaelaehte. Ja siis seda päriselt kandma.

Ma tahaksin teada, täpselt mis tobedal põhjusel on kõik sukapüksid ja retuusid mingi peene edvistava või iroonilise mustriga. Ma tahaksin retuuse või sukki, mis on suurte käelabasuuruste kontrastsete kujunditega. Näiteks romb. Või mummu. Ma küll hooman, et nende kandmine ei anna mulle noore Marie Fredrikssoni jalgu. Kuigi minesatea. Mul on päris head jalad.

huvitav, kas see on siis ikka lehtla, kui tal ühtegi lehte pole

Kui ma väike olin ja põhiline lõbusa reedeõhtu teema oli disko või klassiõhtu, imestasin ma alati nende tüdrukute üle, kes tulevad kurtma, et poisid ei jäta neid üldse rahule. Maitea, nad alati tundusid kuidagi edvistus-kaeblejad seda öeldes. Nagu nad ütleskid: "Ahh, kui igav, ma sain jälle viie ja ma isegi ei õppinud eriti, nüüd mul on kogemata kõik viied." Või: "Mu vanemad andsid mulle niiiii palju taskuraha kaasa, ma vist ei jõuagi kõike ära kulutada." Buu-huu, poisid on sinust huvitatud. Vaene väike sina. Küll sul võib olla raske olla nii ilus ja nunnu ja kõigile meeldida. (mätsib teise kihi odavat peitepulka oma põletikulisele lõuale ja kohendab oma polstriga rinnahoidjat) Põhikool oli raske aeg. 
Seega ma tunnen end natuke veidralt, kui ma hakkan otsast kaeblema oma viimase aja muret. Võõrad (purjus lõbusad hilisöised meessoost) inimesed mitte austamas mu personaalset ruumi. Sest ühelt poolt see kõlaks nagu edvistamine. Ja teiselt poolt on mul sellest ühtlaselt kopp ees ja ma tahaksin lihtsalt hakata väikest nuga kaasas kandma. Eriti pahane olen ma selle peale, et üldse ei kehti see üleslöömise müüt. Noh, et paned ennast ultra kenasti riidesse ja oled hästi ilusti meigitud ja ehitud ja enesekindel, siis ei julge keegi sind niisama käppima tulla. Või see müüt, et ossid ja klubiinimesed on põhilised sitapead ja kui oled oma tuttavas kaltsakate ja kultuurihipsterite seltskonnas, siis on inimesed kenad. Tühjagi. 
Ja ma isegi ei tea, mida selle ennetamiseks teha. Või mida sellistel puhkudel teha. Mida sa teed, kui võõras inimene sulle käe seeliku alla ajab? Ma mõtlen ilma loata. 
Sest näiteks eelmine kord mingi tüüp möödaminnes näpistas mind kannist ja ma täiesti mõtlematult näpistasin lihtsalt vastu, minaeitea, ju ma olen valesti aru saanud, et me ei tunne, võibolla me oleme kanninäpistussemud... Paar minutit hiljem on kellegi võõras käsi mu seeliku all. Oleks lissalt kohe pidanud lõuga andma. Ma olen täiega lõuga andja. Oma väikeste käekestega. Khm.

Sest näiteks ma sain 4 tundi klubis tantsida ilma, et keegi ükski ainus inimene mind korrakski katsuks. Ja siis ma ei saanud poolt tundigi Zavoodis istuda ilma, et kellegi kutsumata käsi mu küljes oleks. Kurat ja põrgu. Ma ütlen.

lemmik männimuster

Kui Zaavu natuke aega tagasi kirjutas, kuidas trenni teha muuhulgas lihtsalt oma elu natuke reipamalt ja aktiivsemalt elades ja üldse ei pea spordikluppi raha viima, olin ma üleni pffft. Kesse viitsib. Tore on, kui sul on keha, mis juba üle toa raskete asjade poole vaadates üles hulgib, kõigile ei ole seda loosi antud ja üldsegi vastikud reipad aktiivsed inimesed, maivõi.
Läheb natuke aega mööda, avastasin, et see ongi just see. Et jumala õige jutt. Istun vähem, kõnnin rohkem ringi, käin paar otsa jalgsi. Lippan ajaviiteks enne rongi sõprade juurest läbi ja hops hops trepid, tiirud ja toomemägi. Ja et viitsin küll paar korda tööpäeva jooksul korraks kuuendale lipata ja tehnikat tassida, kui keegi palub. Ja pole üldse tegelt hullu kaks korda käia, saabki rohkem liigutada. Lükkan hea toidu ootuses või mingit põnevat ägedat asja (või inimest) tehes snäkipause edasi ja üldsegi käitun, nagu ma oleksin reibas aktiivne asjalik rõõmurull. Ja mida ma näen - see imelik maja pärandisse kuulunud vannitoa kaal on hakanud hoopis teisi numbreid näitama ja ma vist ei peagi pooli oma teksapükse ära viskama. Pealegi olen ma enesesundimise osas täielik käpard. Seega ainus viis, kuidas ma saan muutusi oma igapäeva tuua, on tasapisi salaja endalegi aru andmata oma harjumusi ja selle kõrvalt selle abil oma seisundeid ümber kujundada.
Sest (tähtis targutusjutu koht) keha on elustiili peegel. Elad aktiivset elu, on prinke kohti kohe paar tükki rohkem. Elad uimast rahulikku elu, on keha lõtv ja pehme. Elad uimast rahulikku elu rohke hea toiduga, oled kohev ja ümar. Ja kui hea toit on seejuures rõõmustav-nämm, oled sellejuurde rõõsa kah veel.
Muidugi me räägime sellest uuesti tol päeval, kui kõik otsustab jälle halliks ja koledaks minna ja ma ei tule teki alt välja ja millelgi pole mõtet ja ma ei suuda meenutada, milleks ma nüüd olemas olengi. Võinoh, tegelt ei räägi. Tol päeval me räägime hoopis muust.

Teemal kaal ja sellest alla võtmine. Ma alati üleni naeran, kui inimesed kiidavad, et nad on näiteks kilo või pool alla võtnud. Või juurde. Sest mina näen keha mingi sellise häguse servadest veits uduseks kiskuva asjana, mis kõigub ja õõtsub ja moondub kogu aeg igasugustes suundades. Ja püüdlus selle mõõtmeid või olekuid salvestada ja lõpuni fikseeritult ära mõõta, peabki andma erinevaid vahelduvaid tulemusi erinevatel ajahetkedel. Mingi kahe-kolmekilone edasitagasi kõikumine on mulle tundunud nagu jumalast mõistlik tavaline asi. Mul on ju ühe kuu sees juba erinevaid seisundeid ja hoogusid ja perioode ja suurusi. Täna oli üle kuuekümne, homme on alla, kuuskend on üldse märkimisväärne suurus ainult siis, kui me räägime kümnendsüsteemist. Või just tingimata kilodest.

see on külmunud Peipsi järv ja pilved olemas sünged
need väiksed mustad täpid on kalurite telgid jää peal

Fotod on kõik mõõduka viivitusega, sest mu ainus viis praegu fotosid saada, on pildistada filmi peale ja siis pildistada film täis ja siis viia see fotopoodi ja lasta ilmutada ja skännida ja mälupulga peale panna. Ja ma pildistan kahe fotokaga vaheldumisi, niiet 36-ste filmide täis saamine võtab natuke aega. Kusagil on hüpoteetiliselt ilusaid päikselisi märtsipilte, aga need on niisuguses hapras kohas fotoka sees peidus ainult väikese käevääratuse või valerehkenduse kaugusel igaveseks hävimisest. Mis on natuke traagiline aga natuke ilus ka.
Kui ma ei arvaks, et raha kingituseks küsimine on veits nõme komme, siis ma täiega küsiks inimestel oma sünnipäevaks uue fotoka raha. Aga tõenäolisemalt teen ühe järelmaksulepingu ühe teatava kauplusega ja mu inimesed kingivad mulle sünnipäevaks veini ja kohvi ja maasikamoosi ja siis ma saan tolle järelmaksu all ägades olla vähemalt magus ja veinine. 


Ahjaa. Sünnipäeva eelteade sellele kimbule inimestest, kes siin loevad ja mind tegelt teavad. Tuleb sünnipäev. Tuleb Tartus ja tuleb jõe ja lõkke ja lauludega. Niiet selle pärast pole vaja muret tunda.
Mu enda kodumaja/aia/hoovi koristamise ja prahi põletamise ja igasuguste asjade lammutamise ja ehitamise talgulaadse peo korraldan eraldi üritusena kunagi siis, kui ma end kokku olen võtnud. 

Muusikat ka. Vägevate jalgadega naised ilusasti rulluisutamas ja muusika nii mõnusalt põntsub, et saab selle vääksuva refräänigi andeks anda.