Wednesday, March 25, 2015

pilla palla pillerkaar

C045965-R1-15-16
linnu

Ma vaatasin ükspäev, et äkki hoopis 'soo' on käskiv kõneviis. See annab sulle toimimiseks juhiseid. 
Mida sa tahad, et ma nüüd teeksin? - Soo. 
Ma arvan, et see on selline tegevus, mis on peaaegu rohkem nagu seisund või olek. Mitte mingi asine nagu võta ampsu või lase jalga. Rohkem nagu sära või usu. Soo. Aga ma ei ole veel otsustanud, et mis sa siis oled, kui see sul tehtud on. Kas sa oled siis soinud või soonud. Soinud kõlab vist natuke paremini, eksole? Peaks seal niimoodi natuke ebalevalt pausi tegevalt kahe välte (kuidas need välted nummerduvadki?) vahel kõikuma ka. Mhmh, mind eile ei saanud kätte jah, ma olen viimasel ajal päris palju soinud.
No ilmselt peab see mingi soodega seotud tegevus või seisund või tunne ikka olema. Niisugune ilus sügav ja veits hukutav, aga on kutsuv. Ja tantsib.

Takuse särgiga ori...


Mul on viimasel ajal see tülikas hobi, et ma lähen FB-sse ja loen mingi grupi (jah, selle sama grupi) postitusi ja kui midagi vähegi kõnetab või huvitav tundub, loen kommentaare ka. Mis muuhulgas võib teinekord tähendada umbes 200 kommentaari. Ja kuna ma olen täiesti siiralt huvitatud empaatiline inimsõbralik loomake, siis ma loen tähelepanelikult ja hoolega, arvestades, et kõikidel inimestel on midagi väärtuslikku öelda ja püüan nende seisukohta ja vaateid ja ridadevahelist välja lugeda. Eriti, kui nad näiteks vaidlema kukuvad või teineteisest korduvalt mööda räägivad ja siis ennast tagasi arusaadavaks teha üritavad. Ja siis umbes 200 kommentaari hiljem: mida ma teen oma eluga? Ja siis ma olen kõigest sellest mõistapüüdmisest pärast üleni väsinud ja ärapiinat. Ja muidugi on mul paar päeva hiljem meelest, kuidas see mind väsitab ja ma lähen jälle ja saan end jälle väljaväänat rosinaks kurnata.

C045965-R1-01-2
rabarada

- Kas ma olen su õudusunenägude läbiv teema?
- Ei. Kaugel sellest.


Onju ju, ma olen rääkinud oma kalduvusest inimestest purju jääda? Et kuidas saab olla nii, et on palju toredaid inimesi koos ja nad on kõik toredad ja ma tunnen ja tean neid kõiki mingis mõttes ja nende olemas- ja kohalolu on nii nii vägev ja erutav ja rõõm, et ma olen peast hõre ja senad sõgamini ja hea.
Millest ma mõtlesin, oli sealt tulenevalt hoopis see seisund, kus oled nende kõikide ruumis viibivate inimestega ühtlaselt sädelevalt ühenduses ja kontaktis ja tähelepanu laiali ja siis järsku (!) üks inimene. Üks inimene saab sind niimoodi köita ja kütkestada, et kõik ümbritsev lõpetab olemast. Helid summutuvad maha. Nägemine muutub valikuliselt uduseks, sest silmi jagub ainult ühele. Kõik need miljontuhat helisevat maagilist ühendusniiti plõksatavad lahti ja ühenduvad selle ühe külge. Et kui äge see tunne on ja kui palju on vaja, et mind niimoodi haarata. Sest ma tavaliselt olen suures seltskonnas üleni hajevil ja lehvik. Kiire ja loominguline ja tabav ja tähelepanelik ja kergesti ühelt teisele ümberlülituv, aga umbes null sügavuse ja keskendumisega. Ja ma isegi panen tähele, kui keegi püüab mind niimoodi eksklusiivseks köita ja ainult endale haarata ja kuidas ma sageli ka parema tahtmise juures üldse ei suuda, sest omg inimesed ju! Sest kaos on ka nii nauditavalt haarav.
Ma kujutan ette, et rangematel introvertidel või pikaldasema suhtlusstiiliga inimestel võib minu juhitud seminarides-praksides päris piinarikas olla.
Ma kujutan ette, et kui keegi loetleb oma turn on-ide hulgas public displays of affection, siis ta võiks just seda hullunud ekstraverdi niimoodi ära kütkestamist mõelda.


Huvitav, kas see on puhtalt Tartu värk, et uutelt tuttavatelt tuleb kohe võimalikult varakult uurida, mida nad õpivad. Ja et huvitav, kui vana ma peaksin olema, et see küsimus (või mu vabalt fikseeritud muige saatel väljaöeldud baka eriala) veits imelikult hakkaks juba kõlama. Ja et huvitav, kas need noored ilusad inimesed, kes seda küsimust armastavad, küsivad 50-aastaselt ka kohe pärast esimest nalja või vahetatud arvamust: "Mida sa õpidki?"
Kuigi võibolla see ei ole see maailm, kus kõik inimesed on üliõpilased. Võib-olla see on hoopiski too utoopiline imede ilm, kus on elukestev igivältav õpe kõikidel kõikidel inimestel iseenesest mõistetavalt. Niiet misiganes aja ja elu hetkel sa ju tegelikult õpid. Midagi ikka. Lihtsalt tahaks teada, mida. Sesmõttes, et kuhu sa teel oled? Millisel teel sa oled? Mida sa taotled? Mis sust saab?

CNV000038
mänd loomulike lokkidega


Ma juba maitea mitmendat päeva või nädalat kogun end teemal spiraalseelik. Sest ma kunagi kusagil laadal nägin neid müügil, aga nad ei olnud päris nii hullu ägedad, nagu mina tahaksin. Ma tahaks hullu ägedat. Niiet ma istun õhtul, kangad põrandal laiali, arvutis miljonsada tääbi lahti ja aju kukub küljest ära. Et kuidas misasja kuhu MIDA? Kuidas see käima peaks? Miks näiteks tema teeb mitu seelikut täiesti suvalt kanga kiudude jooksmise suunadest hoolimatult ja kuidas need asjad peaksid omavahel ühilduma või millest see volüüm või voldid või puhevus tuleb ja mis saab, kui ma lõikan kangast liiga suure kõvera tüki välja ja siis on kangas otsas, aga mul oleks umbes 20 sellist kõverat tükki veel vaja ja üldse üldse. Üldse.


Nutt ja hala teemal fotokas ja selle esialgne puudu olek. 
Ma sorteerin oma pildiarhiivi üldiselt kalendrikuude kaupa. Kui ei ole just mingi hullu vägevaid üritusi toimunud, tuleb ühes kuus nii 100 foto kanti, vahel peaaegu 200, talvekuudel nii umbes 70. Märts saab kohe läbi. Mul on märtsi kaustas 16 fotot. Tead miks? Sest mul ei ole digifotokat. Ma istun nagu mingi koopametsaline ja ootan, kuni fotopood mu filmi ära ilmutab ja sisse skännib ja siis mul on võib-olla paari päeva pärast veel umbes 20 fotot. Ei, niisugune elu on võimalik küll. Aga mis elu see on!?!
Khm.
See-eest jällegi. Mul on uus fotokas välja valitud. Ja see on nii tore fotokas. Esiteks on digividinate suutlikkus viimase kuue aastaga mõnevõrra kosunud, niiet isegi praeguse aja kompaktkaamera on vägevam, kui see näss, millega ma seni (minuarust küll väga edukalt) pildistasin. Aga ma ostan oma uueks nunnuks peegelkaamera. Sest on aeg. Sest ma olen seda väärt. Sest see on maailma õigluse ja headuse ja tasakaalu jaoks hädavajatarvilik. Ja siis ma pildistan veel kordades paremaid ilusamaid uskumatumaid pilte, et Hoia ja Keela.
Teisipäeval. Teisipäeval on see päev. Siis alles hakkab saama.

8 comments:

  1. "Lihtsalt tahaks teada, mida. Sesmõttes, et kuhu sa teel oled? Millisel teel sa oled? Mida sa taotled? Mis sust saab?" - See on hea.

    ReplyDelete
  2. Anonymous22:17

    50ndates inimesed küsivad "mida sa õppisid?". sest inimene ei pruugi ju tegutseda sellel erialal, mida ta õppis. :D

    vana ja korduvalt ülikoolis käinud
    ep

    ReplyDelete
  3. Mattias02:03

    Seltskonnast purju, noh siin on sellised asjad nagu serotoniin, oksütotsiin, mingil määral vist dopamiin ka. Tunned empaatiat, armud ära, auhinnaks jagab aju kohe doosi narkotsi.
    Või kui aju ei taha või tunda ei taha siis kirjutad endale vastavat muud narkotsi välja et aju käest doos kätte saada.

    ReplyDelete
  4. Mina kusjuures tahaksin pidevalt inimestega, kellega ma tutvun, küsida:"Mis sind veel erutab?" Sest noh, enamasti me kohtume ju kellegagi juba mingite eksisteerivate huvide tõttu, mis ilmselgelt seda teevad, selle pärast see VEEL. Aga nii ei sobi küsida. Ja siis tulebki kuidagi ümber sõnastada. Otsesõnu, mida inimene õpib, ma ei küsi pea kunagi, sest osad inimesed, kes ei õpi, võtavad seda solvanguna. "Mis tööd sa teed" on aga imelik küsimus, sest see, et inimene näiteks töötab saekaatris või haridusministeeriumis, ei ütle tema kohta midagi, kui ta sellest tegelikult huvitatud ei ole. Tulebki inglastelt jälle laenata ja küsida inimeselt:"What makes you tick?" sest see on ju see, mida me tegelikult teada tahame.

    Aga ma mõtlesin sellele asjale paar päeva ja mõtlesin välja, miks SINULT küsitakse, mida sa õpid. Mitte ainult selle pärast, et sa noor välja näed (kuigi seda kindlasti ka), aga selle pärast, et inimestel on miskipärast (vale*) eeldus, et kuisa näed keskmisest erinev välja, saad sa seda endale järelikult lubada ja et tööl käivad inimesed ju seda lubada ei saa. Üliõpilastel keskkond võimaldab.

    * Päriselt ka, just nägin Maarjamõisa registrantuuris töötavat vikerkaarevärviliste juustega daami, kes oli ilmselt juba kuskile 45-50 kanti. Ei diskrimineerita enam midagi. Samas, ehk on see eeldus siiski tõene ja see daam on äärmiselt meeldiv ja pädev inimene. Ehk siis jõuame handicap principle'ni, sa oled lihtsalt oma töös nii hea, et sa saadki endale lubada ükskõik millist riietust ja ükskõik millist soengut ja ükski ahv ei köhi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Või siis teisisõnu: ma ei näe välja, nagu mul võiks töökoht olla.

      Ma alati vaatan neid teadlasi, kellel on eriti häiriv iseloom või õudsed hügieeniharjumused või segav kõnedefekt ja mõtlen, et nad peavad küll väga kõvad teadlased olema, et neile selline asi andeks on antud. Sest elusees ei kannataks ju inimesed sellist tegelast tasuta välja.

      Delete
  5. ma olen alati arvanud, et public displays of affectioni igatsemine on lihtsalt teisiti sõnastatud igatsus selle järele, et partner/armuke/abikaasa ei häbeneks mind. noh, et ei üritaks avalikus kohas nägu teha, et me ei ole koos.

    ja sellline igatsus on ju mõistetav. sest keppi on palju lihtsam saada kui seda, et keegi end koos näidata julgeks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlesin ka hästi kaua, et see on arvatavasti seesamune avalikus kohas koos näha olemise isu. Aga mitte lihtsalt käestkinni, vaid rohkem nagu tahtmine suurte kõigi tähelepanu ahnitsevate stseenide järele (mingid õudsed põlvitavad abieluettepanekud ja tänaval serenaadi laulmised).
      Aga need tundusid nii imelikud asjad, mille pärast üleni üleskeeratuks saada. Umbes et põhjusta ümbritsevatele asjassepuutumatutele inimestele minu pärast vältimatut ebamugavust, siis hakkab mul maru hea kohe...
      Selle pärast tegi see inimeste hulgas eksklusiivselt omavahel olemise mõte rohkem loogikat. Eriti kuna ingliskeelne maailm loeb selle PDA alla ka pargipingil musitamise.

      Aga selliseid mul polegi olnud, kes tänaval nägu teevad, et me koos pole.
      Või ma ei ole osanud märgata.
      Või nad pole üritanudki, sest ma teen ise neid teisi nägusid.
      Või ma pole hoolinud, sest 'tee siin praegu neile võõrastele mis nägusid tahad, pärast lähme meie sinuga ju ikkagi voodisse.'

      Delete
    2. Mul on küll imelik, kui noormees muidu käib ja kallistab selja tagant isegi siis, kui ma hambaid pesema olen läinud, ja hoiab niisamagi raamatut lugedes ühe käega minu käest kinni - ja nii, kui me teisele poole korteriust jõuame, seda järsku enam ei tee. Õnneks seda tavaliselt ei juhtu. Ja õnneks on mul kaaslastega olnud ühine arusaam sellest, kus EI sobi õrnutseda, näiteks on selline kirjutamata reegel, et spordiklubis ei hoita käest kinni ja ei musitata, mis sellest, et pargipingil on okei. :D

      Delete

There was an error in this gadget