Tuesday, May 12, 2015

And when she was good she was very, very good.

Peaksin rääkima füüsiliste esitlusvahendite otstarbekast kasutamisest eelkooliealiste õpetamisel ja siis sujuvalt on Reggio Emilia Valdur Mikita mitmiktaju kontekstis lihtsalt teemasse põimitud. Ja muidugi saab järgmine tund peaaegu täiesti kogemata mindfullness meditation muu hulgas vahele pikitud, kuigi räägime hoopis audio kasutamisest õppetöös.
Õpetamine on põmst nagu blogi - vatrad, mis pähe tuleb. Ja nad kuulavad.

P5010273
see siidine õhtumeri

Oeh, igasugused kallutatud lugemused on minu jaoks enamvähem kogu nunnu populaarteadusliku evolutsioonilise psühholoogia ära rikkunud. Iga kord, kui keegi hakkab midagi jahuma sinna juurde innukalt noogutades koopainimestest ja nende elust ja sellest, mis meile bioloogiliselt õige ja loomulik on, tahan ma teda ära koju tudile saata. Ära vaeva oma väikest ilusat peakest selliste asjadega, kui sa ei tea ju.
Näiteks. Näiteks see eepiline lugu, kuidas naise paljunemismehhanismid on nii müstiliselt peidus ja salajas ja keegi ei tea kunagi, milline naine millal kelle käest millised kutsikad saanud on või kellega ta neid parajasti meisterdada tahaks ja täiesti hämmastavad salapärased loomaksed. A mõtle, kui menstruatsioon ei oleks tabu? Kui nendest asjadest ja kõikidest asjadest nende ümber oleks jumalast okei kõva häälega igal pool kõnelda. Kas siis oleks ka täiesti müstika? Kas sa mõtled, et need lihtsad ilusad koopainimesed ei teadnud, millal nende karja emased indlevad? Pealegi, koopainimestel ei olnud isiklikke maid ja häärbereid, niiet ma julgen kahtlustada, et neil oli hiilgavalt igav haiguta-lõualuud-paigast mõttetu seal omaaegsetel testamentide ettelugemisel ja isadustestide tulemuste selgitamisel. Niiet täpselt mis haiglast omakasupüüdlikku rõõmu on sel emasel oma kutsikate bioloogilist isa müstikana hoida. See ei ole loogiline.
Näiteks. Näiteks see imetabane lugu, et me ei peaks sööma teravilja, sest meie kõhuksed on kõik tegelt eelajalooliselt põllumajanduseelsed ja need ei ela lihtsalt niisugusi põllukultuure üle. Aga puuris kasvatatud spetsiaalselt aretatud geneetiliselt muundatud kanade munad ja tuhande lehma pastöriseeritud rõõsk koor on millegipärast täpselt see, mille järele su aegade hämarusest pärinev punu ihaleb.

Rääkisin ühel peol niisuguse daamiga, kes väitis, et teda ei tohi pildistada, sest muidu saab tema hinge ära röövida ja ta teab neid asju päris hästi, sest ta on käinud šamaanirännakul ja oma sureva koera hinge teispoolsusest tagasi toonud. Ma kohe kilkasin vaimustunult ja püüdsin hoiduda koha peal keksimast ja käsi plaksutamast. Hoopis küsitlesin teda ühte ja teist pidi, sest ma tahtsin tõesti sellest maailmast, kus ta on, kõike kõike teada. Ja siis ühe ilmselt piisavalt rumala küsimuse peale hakkas ta veits solvunult protesteerima: "Muidugi mitte, ega ma hullumeelne pole!"


P5010101
kevadine kärnkonnaemand ja üks õnnestunud haardega noorsand

Ajutine piimavaba eksperimentaaldieet edeneb, tänan küsimast, väga hästi. Unenäod, kus ma kogemata kellegi käest piimatoodet vastu võtan ja selle pahaaimamatult nahka pistan ja siis kogu ülejäänud une enda mõtlematuse pärast kurvastan, pole enam kordunud. Hajameelselt laua pealt kommide suhu pistmise refleks on enamvähem välja juurit. Kohvi peale on parajalt paks ja rasvane kookoskoor leiutatud, niiet isegi puudust ei tunne. Seda trikki, et puuvilja smuuti sisse tegelt ei ole piima vaja, õppisin ma tegelt juba too üks kord toortoidul olles.
Muus osas on nii lihtne väike asi, nagu piima mitte tarbimine, üllatavalt keeruline ülesanne. Sest piim on igal pool. Kõik inimesed kogu aeg räägivad mulle, et mis see siis ära ei ole, nemad peaaegu ei joogi piima. Ja siis tellivad endale sama hingetõmbega juustukoogi, paneeritud snitsli hapukoorega, koorekastmes aedviljad ja umbes latte. Ühes teatavas kohvikohas küsisin ühe edeva joogi kohta, kas seda saab sojapiimaga ka. Saab. Teeb. Ja siis pahistab selle sojapiimaga kohvi otsa suuuuuuuuure törtsu vahukoort. Sest ta ei ühendanud ära, et mu sojapiima soov võiks äkki ühtlasi olla soov lehmadest saadavaid eritisi vältida. Aa.. jaa... vahukoor vist on ka piimatoode, jah.
Niiet ma oman suhteliselt head ettekujutust, kui õudne elu on allergikutel. Sest kõik kohad paistavad järsku olevat täis seda ühte asja, mida sa üritad vältida ja nii tihti on seda pandud maailma jaburamatesse kohtadsse, et isegi ei tule selle peale. Näiteks pestosse pannakse juustu. Ühe täitsa tavalise majoneesi sisse vähemalt kolme piimasaadust. Peaaegu kõik vorstid tehakse lõssipulbriga. Salati point peaks olema olla kerge ja värske - parem valame selle värgi hapukoorega üle. Ja nõnda edasi. Ja  tagasi.

Hakkasin otsast tasakesi lugema seda raamatut, mis peaks õpetama eriti mõtestatult ja sügavalt ausaks olemist. Põhiliselt selle pärast, et ma olen hoolimata kogu oma haridusest ja lugemusest ja uudishimust jätkuvalt täiesti hämming, et misse geštalt siis omaarust lõppudelõpuks on. Üldiselt mulle jäävad külge asjad, mis ma loengus kuulen või eksamiks pean õppima, aga see on mingi imelik. Ja siis selle pärast ka, et oleks huvitav teada, kuidas ausalt tõdede väljaütlemine erineb mu pidevalt ühtlaselt voolavast vulisevast kõike pähe (või peast mööda) kargava välja ütlevast vatramisest.


P5010070
ma tavaliselt ei taha surnuaedades end mullale pikali panna ja siis sinna lebama jääda,
aga need lilled ja see hukutav lõhn, kui sa vaid teaksid

Kas sa oled ka kunagi tundnud miskit seletamatut valusat kurba, kui tüdruk, keda sa ammu juba aastaid juba tead, teatab sulle, et tal on nüüd tita kõhus?
Mitte et titad tore poleks. Või et inimesed ei tohiks oma kehaga omi valikuid teha. Mitte et see oleks üleüldse sinu asigi, mis teisel inimesel kõhus või elus või tulevikus kavas on. Eksole.
Aga kas see pole natuke nagu teatavat lohutamatut igatsust tekitav, kui selgub, et tüdrukust, keda sa juba ammu tead ja võibolla koguni kalliks mõtled, saab ema. Nagu ta oleks sinult alatiseks ära võetud. Nagu sa ei saaks teda enam kunagi tagasi. Või temaga enam kunagi päriselt kahekesi olema. Nagu sa ei saaks teda kunagi endale. Mitte et ta oleks kunagi sinu olnudki. Aga nüüd justkui ammugi mitte. Nagu midagi hoomamatult kättesaamatult sügavat temas oleks igavesti teiseks ära muudetud ja mitte ükski vägi maailmas ei saa seda kunagi 'heaks' teha.


Teine imelik mõte (või kolmas? huvitav mitmes?) oli mul seoses nutmisega. Ma olen millegipärast hästi mitmelt poolt kuulnud, et nutmine oleks nagu märk nõrkusest. Ja kui sa tahad paista tugev, siis sa ei nuta. Või ei nuta teiste nähes. Ei lase neil näha, et sa nutad, sest sellest nad näeksid, et sa oled nõrk, aga su nõrkus peab olema salajas. Peab tugev paistma. 
Ja kui ma selle üle natuke järele mõtlen, tundub see mõte nii võõras. Pigem teoreetiline teadmine. Sesmõttes, et kui on vaja nutta või tuleb nutt peale, siis nutad ju. Kuidas tugevus asjasse puutub? Tugevus on teistes asjades - oma tahtmise läbisurumises ja inimeste mõjutamises ja raskete või võimatute asjade teoks tegemises ja vastupidavuses ja mitte alla andmises. Nutmine või mitte nutmine on lihtsalt valikulised eelistused seal juures. Täiesti teine teema. Üleni maitse asi. Pealegi ei ole nutmine niisugune range piiriga asi. Et kas nutad või ei nuta. Nutul on terved spektrid ja skaalad ja tasemed ja suunad. Ei ole nii, et üks hetk vahid niisama ja teine hetk ulud nagu loom. Pisara või paari poetamine on hoopis muu, kui enda lämmatavate nuuksatusteni kütmine on hoopis muu, kui peaaegu lauluks murdumine oma ulgumises on hoopis muu, kui veits prooviks kergendust otsides natuke tihkumine.
Muidugi on tahtmine mitte näidata, et ma nutan. Aga see on rohkem privaatsuse otsimine. Nagu teinekord ei tahaks, et keegi näeks, kuidas ma pissin või seksin või peegli ees tantsin. Et tahaks omaette privaatselt mingeid asju teha. Pole kellegi teise asi. Aga kuidas tugevus siia puutub, ma päriselt ei saa aru.


Mul on tegelt veel hiigla palju igast ägedaid pilte, aga Flickr on täna väga üleannetult end ülal pidanud ja pole lasknud mul pilte üles laadida. Ju siis peab mõni teine päev uuesti sõna võtma ja küll siis näed.

6 comments:

  1. Mjaa... ma proovisin vahepeal, kuidas oleks loobuda pärmist, lehmapiimast ja nisust. Korraga. Ei pea vist ütlema, et ma kukkusin selle plaaniga totaalselt läbi :)

    Õnneks ei ole ma otseselt allergik, lihtsalt talun neid toiduaineid halvasti. Kuna ma ei taha toituda ainult lihast ja aedviljadest, siis ma ikka veits söön kõiki neid asju sunniviisiliselt. Lihtsam on taluda seda, et kõht ei ole õnnelik, kui et oma praeguse elutempo juures kõik kolm söögikorda päevas nullist ise teha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh. Ma olen koos piimast loobumisega samaks perioodiks ka nisu ja kaera välistanud. Ja rukki. Ainult natuke tatart ja riisi. Ehk välja kõik, mida mingite normide järgi gluteeniks loetletakse.
      Raske, aga mitte päriselt võimatu. Tuleb toime küll. Aga ma olen niisugune hooline ebaregulaarne sööja ka, et mingist kolmest toidukorrast iga päev küll juttu ei ole. Mõni kord on kogu söök karp kirsstomateid, teine kord liha ja salat ja kohv ja puuviljasmuuti kõik järjest ühe mugimisega.
      Nt Wilde tervisekohvik ja sushi lõunaks on üsna käepärased variandid. Mitte nagu Noir, kus kõik supid on piimasupid.

      Delete
  2. ma tahaks pesto koha pealt igiseda, et see nüüd küll juustu jaoks mingi jabur koht ei ole, juust on seal igiammu sees käinud.

    a mis peidetud ovulatsiooni puutub... kas seda juttu ei räägita siiski nii kaugete eellaste kohta, kellel veel kõnevõimet ei olnud, et menstruatsioonist latramine üldse mängu tuleks? ja ma olen seda näinud pigem selles kontekstis, et seletada, miks isased inimesed nii reipalt võõrastel beebidel päid lõhki ei löö kui isased šimpansid, mitte pärimisõigusest rääkides.

    ja see ovulatsioon on ikka päris hästi peidetud, isegi haritud inimestel, kes teavad, kuidas oma basaaltemperatuuri jälgida jne, on juhtunud, et jäävad kogemata rasedaks, ajal, mil tsükli poolest oleks võinud justkui rahus kaitsevahenditeta seksida. nii et isegi iseenda eest on vahel peidetud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, sul võib täiesti õigus olla.
      Ma ükspäev lugesin seda esseed, kui meestel oleksid menstruatsioonid ja sealt hakkas selline naljakas mõte jooksma. Näiteks kasvõi need haritud inimesed - kui nad oleksid sünnist saati elanud sellises maailmas, kus naise tsükkel on sama normaalne igapäeva askeluste jututeema nagu söömine või magamine. Et kas siis äkki õpiks algusest peale sajandite kogemuse ja kõige selle abil kuidagi ära tundma neid asju paremini. Mulle tundub, et terve saladuslikkus ei ole füsioloogias, osa on ikka kultuuris ka.

      Delete
  3. See nutmise kohta mõttekäik oli ülihea! või õigemini tugevuse :)

    mdx, tänapäeva noored tüdrukud kogu ag räägivad oma päevadest omavahel. ma küll kooli ajal ei teadnud, millal sõbrantsidel päevad on, nüüd on see tavapärane asi. aga ovulatsiooni jms tehti vanasti kindlaks lõhna järgi. mõned suudavad seda tänapäeval ka.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul oli noore tüdrukuna selline ämeeriklaste kirjutet raamat, kus öeldi, et on täiesti okei oma sõbrannadega nendest asjadest rääkida ja võib-olla peakski. Aga mu tolleaegsed eakaaslased ei arvanud sugugi, et see oleks mingi normaalne vestlusteema. Niiet tegin omal kohe kõik margid täis.

      Delete