Monday, June 01, 2015

tuli, kõnni minuga

Me olime vahepeal kodust ära ja kass oli üksi kodus ja oli kass. Elukas on meie äraolekust ja tagasitulekust natuke löödud ja püüab igal võimalusel minna kööki pahandust tegema. Niiet ma pean eriti ettevaatlikult siin rahulikult kassi alt sirutudes trükkima, et ta saaks mul süles tudida ja ei läheks ilmaasjata ähmi täis ja ei tahaks teistesse tubadesse sahkerdama minna. Sest mai viitsi tal sabas käia. Saadaks ära õue, aga kui ta õues on, siis ta seisab muudkui kitsal plekist aknalaual ja mäub aknaklaasi uduseks ja ni hale.
Oh. 

P5280027
digitaalsed filtrid on nõrkadele
see on pildistatud läbi päikseprillide

Ma loen muudkui seda raamatut, mis soovitab inimestele (sh iseendale) valetamise ära lõpetada ja hakata rääkima tõtt. Pidavat sellele, va, tervisele maru äste mõjuma. Teatavasti olen ma lihtne lilleke ja haardun kergesti umbes kõigest ja mõnest veel. Niiet mu kogu maailm on praegu selle raamatu järele paindes ja igasugune sisend tõlgendub ainult läbi selle. Praegu päriselt tundub-ki, et valetamine ja tõe ja tegelikkuse varjamine Oma Inimeste eest teeb meid kõiki haigeks ja kurvaks. Lihtsalt kõik on üleni ära seletatud. Väga põnev.
Kuigi osaliselt on need ennast haigeks valetavad inimesed seal raamatus mulle uus eksootiline viimase aja elu nähtus. Mingid tsiviliseeritud peenpersed. Sest sellist 'mõtle enne, kui ütled' põhimõtet olen ma teadlikult pidanud endale kasvatama. Pole mu esimene eelistus interaktsiooniks. Ja inimeste pihta vastikult nähvamist olen ka kohati püüdlikult maha surunud. Kuigi seal võibolla lähebki puntrasse. Sest ma teoreetiliselt tean, et ma peaksin mõtlema enne ütlemist. Ja kui ma korraks ei mõtle ja ütlen midagi mõtlematut ja ilmselgelt lähen üle igasuguste kujuteldavate ja kujuteldamatute piiride, on see nii õudne, et ma kohe hakkan mõtlema. Sest oleks pidand mõtlema ja parem siis juba hiljem mõelda. Ja siis, kui kahju on juba tehtud, ma mõtlen enne ütlemist. Niiet vabadused ja parandused ja seletused kukuvad välja veel vähem siirad kui mu kohatine torge. Ja nagu see raamat väidab, inimestel on jõle vastik suhelda kellegagi, kes ei ole siiras.


P5230107
nii sügavalt roheline, et see on juba otsapidi väheusutav


Vanasti ennemuiste, kui ma veel tudeng olin, oli piisavalt erinevate õppekavade ainete võtmine samal semestril umbes mu lemmik. Peaaegu sama lemmik kui aine ja tema eeldusaine võtmine samal semestril. Sest näiteks pedagoogika ja psühholoogia ained räägivad üksteisele inimkäitumist seletades ja ennustades nii mitmes kohas vastu, et paneb kohe peas hammasrattad käima ja tõstab küsimused püsti. Ja hammasrattad käimas tagab infole sügava töötluse ja ise peab laokil seostamata tükkidest enda jaoks mõtestatud maailma kokku panema. Ja siis eraldi õppima ei peagi, lihtsalt mõtiskled. (Ainult pärast tuleb maailm jälle lahti (h)arutada, et õigesse eksamisse õigeid tükikesi kirjutaksid.)
Praegu on ka. Ühelt poolt see sama geštaltteraapia teema, mis mitmes kohas rõhutab sellist enda kehas praegu ja siin kohal olemist ja enda meeltega (mitte mälu või moraali või sisemiste näägutavate häältega) maailma tajumist ja tõeliselt päriselt olemist. Ja teiselt poolt on need moodsad meditatsiooni praktikad, kus lõpetad vahepeal korraks mõtlemise ära ja lihtsalt oled. Hingad. 
Lose your mind. Come to your senses.
Mis on põnev, sest ideeliselt need ideed ei ole omavahel omatahtsi seotud. Geštaltteraapia on eelmise sajandi keskpaiga leiutis (et vana) ja vähemalt need asjad, mida mina olen lugenud, kisuvad ihaleva ohkega sinna uusvaimsuse poole nagu üks metsik loom kisub metsa poole. Moodsad meditatsiooni praktikad on oluliselt viimasemal ajal budismist imporditud ja ei puutu nondesse saksa psühholoogidesse umbes isegi varbaotsaga mitte. Võibolla ainult väikese varba otsaga.
Niiet seega hammasrattad, eksole.


P5010173
kui puud ei ole veel lehte läinud, on Kunda umbes nii hall. täiesti maagiliselt õudne

Mul oli endal juba mitu päeva selline mõte, et peaks vahelduseks tegema teatava hoog-postitamise. Näiteks iga päev mingil kindlal teemal või suunal midagi valmis ära ütlema. Niisuguste lühemate ja täpsema fookusega postitustena. Võib-olla soovilugusid vastu võtma või avama murcablogi konsentreeritud targutusnurga, võtma sõna ja andma nõu. Mitte päris ask.fmi labasus, aga veits rohkem interaktiivne küll. Aga siis kuulutas Rents välja terve oma nädala hoogpostitamise kava ja nüüd tundub minu idee oluliselt kahvatum. Samas ma ei tea, äkki ta tegi nalja. Ma vahel ei saa aru, millal ta nalja teeb.


 Käisin ühte aeguma kippuvat kinkekaarti realiseerimas. Tuleb välja, et eestikeelne sõna teenuste kohta, mida spaad pakuvad, on hoolitsus. Mis on tore, sest see vastab üsna täpselt sellele, mida see endast kujutab. Aga samas natuke naljakas ka. Helistan, et aega kinni panna ja seletan igasuguseid asju ja siis teenindaja äkitselt mõistab. "Niiet, te soovite hoolitsust?" - "Jaa. Just hoolitsust ma soovingi." Eksisin alguses korraks ära ja ei teadnud, kas olen õiges hoones ja küsisin turvamehe käest, kas see on see koht. "Kas te tulite hoolitsust saama?" Mhmh.
 Käisin lastevanemate koosolekul ja seal oli üks imelik mees, kes ütles, et jalgpalliväljak või mängumaja, vägatore, aga mõelge hoopis: kivilabürint. Ja mul laskus kõik järsku õigele kohale. Muidugi kivilabürint. Mitte siis enam tolle koosoleku kontekstis. Vaid mu enda hoov, mis on hiiglaslik ja lage nagu mõni hiiglaslikult lage halb näide mõnest lagedast asjast. Ja kivilabürint on just see, mida mu hoov vajab. Kaks õhtupoolikut kivide tassimist ja paar korda muruniidukiga ukerdamist ja ongi. Minu oma pole küll nii suur ja äge nagu see pilt, aga lihtsalt äge on ta küll.
 Käisin Tallinna kirjandusfestivalil ja oleksin üleni tahtnud Sarah Kay juurde minna ja midagi tabavat öelda ja instantselt parimateks sõpradeks saada, sest ta tundub nii nunnu ja ta on palju pikem, kui ma arvasin ja ta mulle nõnda meeldib ja me oleme kindlasti hingesuguluses. Aga tal oli kogu aeg hordide viisi fänntüdrukuid ümber ja ma ei suutnud välja mõelda, mida tabavat öelda. Mul oli isegi plaan minna juurde ja öelda, et ma tahtsin tulla ja öelda midagi tabavat, aga ma pole suutnud midagi tabavat välja mõelda ja seega, et noh, hehe, tere iloveyou. Aga ma ei suutnud end isegi selleni viia.
 Käisin õues pesu riputamas ja vaatasin, et mu imekaunisse ringikujulisse lillepeenrasse käib keegi andunud järjekindlusega kakil. Saialill ja mungalill ilusti tõusevad ja ümberkolitud maasikas õitseb ka ilusti. Niiet ma täpselt ei teagi, kas ja mida selle kakijaga peale hakata. Ma ise kahtlustan, et see on naabrite valge kass, kes on üleni väga kurt ja kuigi ta on füüsiliselt võimekas kohati alfa igati ülbe, ikkagi suhteliselt lollakas. Sest ta ei kuule mitte midagi. Tuleb uudishimulikult töötavat muruniidukit nuusutama ja vahib vareseid, kui ma teda aiast välja üritan peletada.

Aga kuidas sul muidu läheb? Mida sa loed?

11 comments:

  1. Rents tegi nalja jah. Või oli vastik ja sarkastiline. Ma vahel ei saa ise ka aru, millal ma nalja teen.

    ReplyDelete
  2. Mu padja alt vaatab välja raamat pealkirjaga "Autism" Temple Grandini ja Richard Paneki "Autism. Diagnoosimise alused ja suhtumine autistidesse" on raamat sellest, kuidas keskenduda autismispektri häiretega laste tugevustele, kuidas toetada nende arengut, haridusteed ja kuidas leida neile töövõimalusi. Autorite kogemuste kirjeldused ja mitmekesised soovitused on väga väärtuslikud kõikidele autistlike laste vanematele, aga ka kõigile spetsialistidele, kes töötavad nende lastega.
    Mida rohkem ma seda raamatut loen, seda rohkem tundub mulle, et kõik ümberringi on autistilikud ja kes ei ole need oleks nagu ebanormaalsed :)

    ReplyDelete
  3. Mina loen ühte magistritööd keeritsussist, mida ma homme retsenseerima pean, ja siis ühte Laini Taylori lühijuttude kogu, mis on päris armas. Teist lugu "Spicy Little Curses: Such as These" jutustasin hiljem lastele unejutuks ja needused ja põrgudeemonid ja häälega tapvad ilusad tüdrukud läksid nelja- ja kaheksa-aastasele väga hästi peale.

    ReplyDelete
  4. Neil Gaimani "Tähetolmu" eestikeelses tõlkes, sest mul oli meeles see, et raamat oli tore ja hoopis teismoodi, kui film, ning oligi kõik.
    Loen nagu uut raamatut v.a. et ma lõppu mäletan - see oli nii teistmoodi, kui filmil, et meeles.
    Muidu läheb üllatavalt hästi. Need deprekaravimid on nii toredad =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma lugesin Tähetolmu kunagi igiammu (vist inglise keeles) ja mul oli meeles, et see raamat oli nii niiiii ilus ja muinasjutuliselt mahe ja leebe ja õrn ja väikeste sädelevate päikselaikuidega. Mida ta on ka. Natuke. Aga kui ma seda mingi aeg uuesti lugesin ja lootsin, et saan sellest jälle sellised pehme tuule käes õõtsuvad siidised uned, selgus, et see ei mõju mulle enam nii. Ja et võib-olla ma tegelt olin tookord lihtsalt armunud ja sellest siis kogu see taevalik elamus.

      Delete
  5. ma loen kõrvuti "Raevunud Orlando" inglise tõlget (sest ma ei viitsi elektroonilist teksti lugeda ja kas te kujutate pilti, et Tartu raamatukogudes ei ole mitte ühtegi itaaliakeelset eksemplari, mida saaks koju laenutada?) sellest kohast, kust ma viimati lavastust tehes korraliku lugemise katki jätsin; ja Jasper Fforde'i "Shades of Greyd", olenevalt sellest, kumb parajasti küllastuspunkti jõuab; kui värske Miki Hiir peaks ilmuma, siis lööb see asjad omakorda veel rohkem segamini.

    Aga mis mõttes ei ole geštaldil budismi ja njuueidžiga pistmist? ma olen kogu aeg teadnud, et zen-budism oli üks geštaltteraapia lätteid. ja XX sajandi keskpaik oli tolle va uusvaimsuse hiilgeaeg. ma arvan, et Perlsi edu oli sellega seotud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo, kahe (või kolme või viie) erineva asja vaheldumisi küllastuspunktideni lugemine on mu lemmik. Saab palju rohkem loetud ja tekib selline taskaalustatud toitumise tunne.

      Ma enamvähem tühja koha pealt targutan, sest ma olen geštaltteraapiat näinud ainult sellest ühest raamatust ja natuke kaua aega tagasi mingis õppeaines. A ma kogu aeg mõtsin, et see uusvaimsus oli selline rohkem 80ndate lõpu elevus. Vähemalt need vägevamad raamatud on sel ajal tulnud. Louise Hay ja sellised. Aga samas igasugused hipid ja lillelapsed olid ju varem... Hmm..

      Kuigi mulle meeldib see ka, kuidas ükskõik mis teemat pikemalt uurid, tuleb zen-budism lõpuks välja.

      Delete
    2. Ei maksa unustada Blavatsky´t, kes on üks uusvaimsuse vanaemadest :) Ja seda juba 19. sajandil. Lõpuks tuleb välja, nagu alati, et kõik on omavahel seotud :D

      Delete
    3. vaheldumisi lugemise harjumusega on muidugi see häda, et kui peab vahepeal kuskil hotellis ööbima, siis tuleb mitu raamatut kaasa vedada (ma tean inimesi, kes selle häda pärast läksidki e-lugeri peale üle) ja lõpuks on ikkagi paanika, et äkki tahan ma sel õhtul hoopis midagi muud lugeda, ja lähen ja ostan igaks juhuks Raudse Loogika ka ja kui veab, siis veel mõne ajakirja, mis siis, et kaks raamatut pluss mitu konspekti kaasa võetud.

      Delete
  6. Aga see pilt, see läbi päikseprillide pildistatud parginurk! See on pärit otse kaheksakümnendatest, sellest ajast, kui ma juba oskasin vaadata ja hinnata ja mäletada! Pilt igikestvast suvest, mis on igaveseks mälu ja hinge sügavamatesse kihtidesse sööbinud.

    ReplyDelete
  7. A sa tee Rentsuga koostööd. Iga päev KAKS Merje tisside teemalist sissekannet!! Mina igatahes laigiks kahesajaga.

    Loen Kahnemanni kahesugust mõtlemist (teist korda). Just sain läbi Mothanderi kokanduspäeviku. Lastele "Suur sõnadevabrik".

    ReplyDelete