sa kätšid mu drifti

P7170296
no võta siis istet ometigi

Sõstraid on nii palju ja need on nii valmis, et ma vaatan üle õue sinnapoole ja juba nad pudenevad. Ühelt poolt mulle ei meeldi toitu ära visata ja raisku lasta ja ma olen ühtlaselt imestunud ja tänulik, et toit kasvab ise maa seest välja ja see on minu maa ja minu toit ja ma ei ole midagi eriti teinud, et seda otseselt ära teenida. Isegi toed põõsastele pani mees. Aga. Teiselt poolt pole mul õrna aimugi, mida teha meeeeeeletu koguse punaste sõstardega. Sesmõttes, et ma panin ühe viinapudeli neid täis ja suhkrut ja viina peale. Saab talvel liksi. Ja ma tegin kooki. Kõik. Mul on ideed otsas. Ja mul pole mahlamasinat ja oleks imelik, kui mul oleks, sest ega ma mõni vanama ei ole ja üldsegi. 
Koogiteo mõttes olen ma ühtlaselt see kollane-sinine kalake. Sest vaata. On liiga palju mune ja on liiga palju sõstart. Vaja teha munadega sõstrakooki. Sirvin retsepte - üü, kaerahelbed! kaerahelbeid ma armastan, teeme kaerahelvestega kooki. Ja siis, kui kook on juba ahjus, avastan, et kuratjapõrgu, munad ju. Ma pidin munadega kooki tegema. Missealikka. Tuleb teine kook veel.

Munade teemal edasi.
Mingi telekanal on, mis lubab olla ainus munadega kanal. Võttes arvesse, kui lapsikuid ebakindla inimese pealiskaudseid nalju seal tehakse, võiks arvata, et see kuidagi on seotud kanadega ja kanad on parajad argpüksid ja tühjast kaagutajad ja kanadel on munad ja suht loogiline, et see on siis ainus munadega kanal. 
Ma kahjuks mõtlen iga kord seda reklaami kuuldes suvalistele anonüümsetele pehmetele rippuvatele kahvatutele munanditele, mis mingi anonüümse karvase kanni varjust õõtsudes paistavad ja judistan end veits. 

P7160097
seen/samblik/miski(?) roosal kivil olemas maagiliselt kaunis

Ma ei tea, kas sa tead, aga ma arvutimänge ei mängi. Telefonimänge ka mitte. Mul on paar aju-mälu-trenni äppi, millega ma peaksin tegelema, sest ma vahel pimedatel üksildastel õhtupoolikutel muretsen oma mälu pärast veits. Aga mul ei püsi meeles neid nii korrapäraselt mängida, et sel mingit mõju oleks. Haah, ma unustan oma mälu treenida, siuke naljahammas olengi. Khm.
Ahjaa. Et ei mängi arvutimänge. Viimati mängisin vist viis-kuus aastat tagasi midagi, mille ma ka kiiresti pooleli jätsin ja ükspäev korraks proovisin lapsega koos ühte väga vanaaegset asja mängida, aga ma kogu aeg lõin oma pead vastu lagesid ära ja ei hüpanud vahemaid välja ja olin absoluutselt aju otsast ära plahvatavalt šokeeritud, kui ebaloogiline ja füüsikast vähe hooliv on see mängumaailm. Mõni ime, et ma toime ei tule, ma ei taibanud, et mööda vertikaalset seina saab, relv käes, üles hüpelda või et minu jalge ette maha tulistava relva tagasilöök viskab mu teisele poole ekraani. Et täielik arvutimängumaailma võhik.
Selle juures on hästi imelik, et mul vahel tekib selline tunne, et ma olen teinud piisavalt palju edusamme ja jõudnud piisavalt kaugele, et peaks ära salvestama. Elus, ma mõtlen. Et edusammud kaotsi ei läheks. Või natuke analoogselt sellega, kui hommikul sisse magad ja näed selle käigus unes, et ärkasid üles, pesid hambaid, otsisid riided, läksid kuhugi ja siis on hullult vastik ärgates aru saada, et tegelt tuleb see kõik uuesti teha. Et ei lugenud. Läks kaduma. Et tuleb minna mitu sammu tagasi ja sealt jätkata hoopis. Jõle tülikas oleks ühel hetkel avastada, et viimased paar aastat, tore küll, aga nüüd tee päriselt ka kõik see ära.

Võib-olla on koolilõpetamised ja pulmad natuke nagu salvestusnupud. Fikseerivad seisu ära ja sealt tagasi enam ei vaju, sellele ehitad edasi ainult peale. See natuke seletaks, miks inimesed neid asju ette võtavad ja siis kergendatult nagu ohkavad.


P7160109
hästi ilus ämblik

Ma tegin siin vahepeal omaette mõtlemistööd (ei, mitte midagi väga hullu, ei vigastanud end ära ega midagi) sellest, kuidas inimestele meeldimise ja nendega heade suhete hoidmise (üle)tähtsustamine teeb elu nii raskeks. Eriti hull on siis, kui sa oled väike ja rumal ja arvad, et sa võiksid kõigiga kenasti läbi saada, aga hoopis ei saa. Sest see tundub nagu kogu maailma ebaõiglus. 'Miks miks ometi ma teile ei meeldi. Ma pole teile midagi teinud. Te isegi ei tunne mind. Ma olen olnud ainult kena ja hea ja lahke ja isegi sellest ei piisa. Mida te veel tahate.' Ja sellest üle saada, et vahel ongi mingeid inimesi, kellele sa ei meeldi-gi ja ei hakka ka arvatavasti, on tegelt terve suur samm. Võibolla lausa teekond. 
Mis ma välja mõtsin, oli avastus, et see on mõlemat pidi. See sama abitu häda ja mure sellega, et ma mõnele inimesele millegi seletamatu pärast ei meeldi, oli samal ajal sellega, kui ma arvasin, et mulle peaksid kõik meeldima. Need on need fakin muinasjutud nendest headest vaeslastest ja tõotatud saatusega printsess-orbudest ja helladest lihtsameelsetest seebiooperi kangelannadest ja muu taoline. Kes on nii hea südamega, et hakka öökima. Ja nemad on oma südame headusega ära teeninud pooled kuningriigid ja kulla tolle kivi alt ja peigmeeste lademed. Seega peab ka sama moodi hea olema, hea südamega ja heade soovidega ja nõnda. Mis on veits rohkem tööd ja endale valetamist ja püüdlemist, kui arvata võiks. Ja ma mõtlen, et kusagil seal oli üks päev, kus ma leppisin sellega ära, et vahel mulle mõni inimene ei meeldi. Tee mis tahad. Pole ta mulle midagi halba teinud, aga vat ei meeldi. Ja ma ei ole selle pärast halb inimene, et mulle mõni lõust vastumeelne on. Ja ma ei ole selle pärast kuri võõrastütar ja mind ei valata selle pärast pigiga üle, et ma teinekord mõnda inimest enda läheduses hästi välja ei kannata. Sel päeval, kui niisugune mõte hakkas olema okei ja andestatav, hakkas poole lihtsam selle nähtusega ka, et vahel mina inimestele ei meeldi.
Ma mõtlen, et seal on mingi väärt õppetund. Oleks oluliselt väärtum, kui ma selle kirja panekuks end kokku ka võtaks, aga vot ei ole täna sellist luksust.



Hoopis maiteamitmes teema asjadest üle saamisega on tissid. Mulle tuli värskelt meelde, kuidas mul oli terve mitme aasta pikkune periood, kus ma kandsin iga päev igal pool kogu aeg iga riietusega mingit tohutut polsterdatud rinnahoidjat. Sest mul oli mu väikese naljaka haleda partii pärast liiga mark. Rinnahoidja või pigem keha külge rihmutatud rindadekujuline poroloon oli ainus asi, mis natuke seda leevendas, et ma omaarust piisavalt inimese kujuline pole välja kukkunud. Õuuuudne. Ja ma olen tõepoolest veits naljakas selle koha pealt. Suurem osa A korviga esemeid on mulle liiga suured ja minu kaasapandud geenipakett on rohkem selliste eri suundades vaatavate rindade koolkonnast. Arvatavasti väljasuremisohus liin, sest riideid meile ei valmistata. Niiet isegi, kui mingil naljakal põhjusel peaks leiduma õiges suuruses korve, pole nad tõenäoliselt teineteise suhtes õigetes kohtades. Niiet mark maani. Piinlikkuseks põhjust rohkem kui mingil hästi piinlikul päevakajasel asjal, millega ma seda värki siin võiksin võrrelda. (Piinlikum kui kilpkonnapeenis alasti ujuva sõiduõpetaja turbanis. Ah? Mida?) Ma isegi mitu korda päriselt kaalusin, et peaks end lihtsalt ilusamaks opereerida laskma, saab sellega ühele poole. Sest kaua võib. Mis elu see on.
Aga siis see läks äkitselt üle. See operatsiooni mõte läks varem. Aga kohustusliku polster-divaissi seljas kandmine läks üle. Ja tundub tagasi vaadates ikka üsna naljakas. 



ma viimasel ajal filmin hästi palju selliseid klippe, kus midagi ei juhtu. lihtsalt on. on valgus või on vesi või on aeg maailma tasakesi enda järel sikutamas ja vahepeal mõtlikult iseendasse takerdumas. selliseid asju

Comments

  1. Eri suundades vaatavate rindade koolkonna kandjana võin öelda, et kaugemate tähestikutähtedega tähistatud partiiga on veel keerulisem sobivat hoidjat leida. Sest siis oleks vahel rindadele reaalselt tuge vaja, aga sobiva kujuga toetuskarkassi otsi nagu tikutulega. Ja nii loodan lõpuks ikka elastaanirikaste maikade peale ja käin ringi, lopa-lopa, sest vähemalt ei ole nii ebamugav.

    See ei saa ju nii haruldane omadus olla, näe, sul on ja mul on, siis on ju päris tavaline juba? Eriti kui mõelda, et torso ongi ju kumer ja sealt väljakasvavatel asjadel peaks juba iseenesest kalduvus olema eri suunas vahtida. Ma saan aru, kui mu esikülg lapik oleks, siis oleks teine asi.

    ReplyDelete
  2. Vaata, siin on Su kauni "miski" kohta tore kirjeldus, eriti äge on juuresolev Ernst Haeckeli gravüür :)

    https://et.wikipedia.org/wiki/Samblikud

    ReplyDelete
  3. Ernst Haeckel "Art Forms in Nature", guugelda ja rõõmusta :)
    Ma ka alles nüüd, kui otsisin kinnitust oma ähmasele mälupildile, et samblikud on seente ja vetikate sümbioos, avastasin Haeckeli.

    ReplyDelete
  4. Anonymous13:56

    Punasesõstramahl ja viin annavad kokku ERAkordselt klimpja olluse (värskete marjade kohta, tõsi, ei tea).

    ReplyDelete
    Replies
    1. väga huvitav. millised klimbid need on? miks tekivad? kas pektiinist?

      Delete
    2. Anonymous22:24

      Jap, pektiin. Klimbid vist pole täpne sõna, aga tarretis põhimõtteliselt.

      Delete
    3. see paneb fantaasia tööle, likööritarretis on iseenesest ju hea.

      Delete
  5. Ma vist ei ole päriselt leppinudki sellega, et mulle kõik inimesed ei meeldi, kusjuures. Et mõned ei meeldi mulle küll, sest liiga lollid, aga ideaalse minana ma leiaks, et pole ju nende süü, et neil siuke kehv geenipakett on - ja mingil moel ma leiangi nii. Noh, et see on minu viga, et nad mulle ei meeldi, ma olengi seepärast halvem inimene. Mitteideaalne.

    Hm. Väga hariv idee, et kõik ei pruugigi meeldida.
    Mõtlen selle võimaluse peale.

    ReplyDelete
  6. See on nii veider, et inimesed üldse peaks põdema sellepärast, millised nad ON. Et pikk või lühike või blond või kiilakas. Aga me põeme ja küllap see on osa inimeseks olemisest.

    Sõstrad, mul on neid palju, valgeid ja punaseid ja musti.
    - moosiks! nii p- kui m-sõstra moos on väga head. Punasõstramoos on tegemise mõttes erakordselt lihtne pealegi. Kõige suurem töö on purkide puhastamine.
    - mahlaks. (laena auruti kellegiltki)
    - sõstrajäätis on väga hea!

    Sõstrajäätise retsept:
    400ml vahukoort vahtu
    paar munakollast 50g suhkru ja poole tl vanillisuhkruga vahtu
    sõstrad suhkruga toormoosi-seguks segada
    Kolm ollust (vahukoor, munavaht, sõstramoos) kokku segada
    Kui on, siis jäätisemasinasse, jääb õhulisem
    Kui ei ole, siis niisama sügavkülma, on ka imemaitsev.

    ReplyDelete
  7. Pisarakook on kah hea. Ja tõenäoliselt saab sõstratoormoosist ka päris hea vahukoore-kohupiimakreemi, kõvenduseks natuke želatiini hulka. Tähendab, mustsõstrast saab kindlasti, järele proovitud, aga peaks ka punasest proovima, sest mul hakkab sellega samuti kohe uputama.

    Haun plaani teha marmelaadi.

    Mu ema harrastas kunagi teha üht eriti uhket šokolaadi-sõstratorti, kuna ma enam-vähem mäletan, kuidas see käis, siis peaks ka ise järele proovima; kui proovin, siis kokandusblogin, saavad teised ka teada.

    ReplyDelete
  8. Tegelt on need pidulike riietega sündmused kui salvestusnupud mul ka ajus koha leidnud (liminaalne nagu olen), aga midagi löövat pole selle kohta öelda.
    Lihtsalt nii on neil sündmustel viimaks mingi mõte. Jaa. Salvestusnupud ühest olekust teise üle minemisel. Levelivahetumisel. Mhmh.

    ReplyDelete

Post a Comment