 |
| kuivanud mererohi |
Ma olen viimastel aegadel (kuudel? aastatel?) lugenud ja uurinud ja ennast kurssi viinud paljude naise seksuaalsust puudutavate teoste, teadmiste ja vaadetega. Et kas mis kus füüsilised kehaosad on ja mida need teevad. Ja mida inimesed sellest mõtlevad, kirjutavad, suhtuvad. Ja mida see kõik tähendama peaks. Nüüd on mul lausa kaks suurt idamaade tarkuseraamatut, mis lisaks huvituvad selle müstilis-maagilise asja vaimsusest või hingestatusest. Ja jumalast tore.
Aga tead, mis huvitav mõte mulle tuli? Selle teema uurimine, eksole, aitab mul paremini ennast ja inimesi mu ümber mõista ja loodetavasti tuua enda ja teiste inimeste maailma rohkem rõõme ja naudinguid. Ja selle loogika järgi võttes - võib-olla ma peaksin lugema hoopis mehe seksuaalsuse kohta. Ja võib-olla oleks pidanud oluliselt varem juba alustama, sest pigem nagu võõras ja kauge teema. Naise seksuaalsuse osas on mul ju teatav edumaa. Et mitte öelda sohk.
Minu arust fantastiline idee. Mitte nii palju idee enda pärast, vaid selle ilmselguse ja hilinemise kombo on fantastiline. Kuidas ometi see mulle alles praegu pähe kargab. Pealegi naise seksuaalsusest on nii palju kirjutatud, niiet see pole enam isegi originaalne mitte. Ja huvid peavad olema originaalsed. See on nagu huvide esimene reegel.
Naiselikel teemadel jätkates, höh höh.
Tead, millist kooki tee. Kaerahelbe-õunakooki. Retsept on ideeliselt siin, aga seal on liiga palju asju koos, niiet ma lihtsalt näppan ja seletan siia ümber ja on selle asjaga ka ühel pool.
Segad peaaegu klaasitäie jahu, pool klaasi kaerahelbeid ja lusikatäie suhkrut ära. Tükeldad sinna sisse 100 grammi võid. Mudid näppudega taignaks. Laotad umbes poole praeahju suuruse ahjupanni põhja. Retsept ütleb, et lusikatäied vett ka, aga see on suva. Selle taigna laotamine nõuab niikuinii märgasid käsi ja küll ta selle käigus vee kätte saab.
Õunu võtad umbes 10, kui on väiksed haledad ubinad, siis rohkem. Riivid õunad ära. Päriselt. Riivitud õuntega kook, ma ei tee nalja. Või võtad hoopis sõstraid. Või hoopis mõne mürkhapu moosi. Segad sisse kaneeli ja kardemoni, et vähe pole. See toores hapu misiganes sul siis leidus, tuleb põhja peale laiali laotada.
Siis klaas kaerahelbeid paari lusikatäie suhkruga segi ja 50 grammi võid hulka. Tuleb selline võine kaerasodi. Selle puistad peale. Küpsetad ahjus pruuniks. Sööd jäätisega. Või vahukoorega. Ennast paksuks ja röömsaks. Just. Midagi jääb järele, teed järgmine päev praeahjus uuesti soojaks.
 |
| tasakaal |
Alati nende kohtade peal, kus ma olen kas ühest kohast välja tõstetud või järgmise koha otsingutel, olen ma käinud mööda linna, näljase isuka pilguga inimeste kodusid vahtides. Siin võiks elada ja seal oleks tore ja need aknad paistavad mingi kena pesa juurde käivat ja nii. Ma mäletan mitmeid kordi, kus ma olen vaadanud mitut vaevu majakujulist uberikku või üldse mitte elamiseks mõeldud varemete toorikut ja mõelnud, et isegi see. Isegi see oleks mulle piisav.
Nüüd ükspäev nägin kellegi kolm korda viis meetrit murulappi majaseinte ja kõrge plankaia vahele kiilutuna ja mõtlesin, et see on küll halenaljakas õueplats. Kuigi üldse mitte ammu oleksin üleni selle poole ihalevalt õhanud. Mingi teine päev keegi kirjutas, et tal toataim sureb ära, sest on varjupoolse akna peal kasvanud. Ja ma olin nagu: hissver, miks sa oma lille siis päiksepoolse akna peale ei tõsta, jumalküll. Ja sekund hiljem... jep, kõigil vist ei ole päiksepoolse akna varianti. Niiet ma olen täiesti täpselt vastav - kitsas ja enese keskel.
Mitu inimest on otse öelnud ja mitu internetti kirjutanud, kuidas oma maja ja aed on igasugune õud ja nooruse rumalus ja küll sellest välja kasvab ja eks igaüks tahab lollusi omal nahal järele proovida. Õnneks ma hiljem avastasin, et üks nendest ütlejatest ütlebki ükskõik millise su isikliku elamuse kohta, et tal on see juba ammmu järele proovitud ja ta on sellest juba ammu üle ja eks sa, lilleke, proovi siis ka, kui tahad ja seega see maja kohta käiv jutt temalt nagu ei loegi mõnes mõttes.. Oot... mis? Ahjaa. Et majad ja aiad ja nende oletatav nuhtlus. Mul on liiga vara mingit pikemat kokkuvõtet või vastuargumenti teha. Aga viimased päevad on küll olnud igasugune lust. Ei kaeba.
Muru on suuremalt jaolt asendunud puisniiduga, sest kreek(?) võsatab ja niiduk on katki. Vaarikad on suuuuuuuured ja magusad. Igal pool on meeletus koguses ritsikaid kõrvulukustavalt rõkkamas ja kass lustib liblikaid püüdes. Ruuter sai tegelt ainult juhuslikult hoovipoolse seina külge kruvitud, aga see tähendab õues blogimist ja sõstramugimist. Trimmeri juhe ei ulatu isegi poole hoovini. Aga isegi selle kõige nülituma muruga naaber ütles mu niidukimuret kuuldes, et ahh see muru see on suva. Niiet ma olen positiivselt meelestatud, et äkki keegi meie peale ei kaeba.
Pealegi tähistavad puusani kasvanud naadid ja raudrohi lihtsalt kohti, kus ei kõnnita. Seinaääred, aiaääred, sellised kohad. Seal ei pea niitma, sest sinna pole vaja minna. Keegi hakkab seal käima, küll seal siis madalam taimestik aset võtab. Kui talvel on lumi, siis ka ei lükka keegi tervet oma hoovi ühetasaselt lumest puhtaks. Ikka teerajad ja käigud sisse ja valmss.
Loen ruutaedade pidamisest ja kuivatan päikse käes nõukahõnguseid pitskardinaid ja on tore.
Oota, ma kohe mõtlen mingi sisuka mõtte ka välja.
Ahjaa. Ma mõtlesin ükspäev mediteerimisest. Ma püüan nõustuda küll, et see on harjutamise asi ja iseenda jaoks ja vabatahtlik ja nõnda. Ja ma olen muidu omaarust hästi heas leppimises enda ja olemas olemisega. Aga ma saan igasuguse rahuliku hingamisele keskenduda püüdmise peale kohe enda peale pahaseks. Ja kõik läheb vussi ja ma ei saa üldse ja vastik loll tehnika ja kas ma nüüüüüd võin lihtsalt midagi muud teha. Kuni ma avastasin toreda võtte. Mis tahab veel harjutamist, aga see on muidu tore. Ma ei mõtle sellest, et ei tohi millestki mõelda ja kui millestki mõtlema hakkad, jäta rahulikult järele, pane see armastavalt käest või puhu see mõttepilveke oma mõistuse selgest taevast ja tee oma pea tühjaks. Sest ükski neist ei tööta ja siis ma olen veel pahasem kõige selle peale.
Vaid ma mõtlen, et ma võin mõelda ükskõik millest. Vabalt ükskõik millest niikaua, kui ma tahan ja seda mõtet vahetada nii kiiresti, kui see tulla tahab. Siis ma lähengi - wiiii... hobused, hmm.. pilved, em peaks seda sääsepunni sügama... jajah see film mis ma enne vaatasin, samas... sipelgad suures pesakuhjas... saialill... numbrid hõljumas... kell tiksub... sinine... ja siis natukese aja pärast on pea tühi. Ja ma olen nagu: noh, las tulla, mõtle millest iganes. Aga tühi on. Mitte ühtegi mõtet mu peas. Jumalast tore. Ma arvan, et ma peaksin eraldi autasu selle meetodi eest saama.
Lisaautasu selle eest, et ma lubasin sisuka mõtte välja mõelda ja rääkisin hoopis sellest, kuidas end efektiivselt mõttetuks saada.
Nüüd ükspäev nägin kellegi kolm korda viis meetrit murulappi majaseinte ja kõrge plankaia vahele kiilutuna ja mõtlesin, et see on küll halenaljakas õueplats. Kuigi üldse mitte ammu oleksin üleni selle poole ihalevalt õhanud. Mingi teine päev keegi kirjutas, et tal toataim sureb ära, sest on varjupoolse akna peal kasvanud. Ja ma olin nagu: hissver, miks sa oma lille siis päiksepoolse akna peale ei tõsta, jumalküll. Ja sekund hiljem... jep, kõigil vist ei ole päiksepoolse akna varianti. Niiet ma olen täiesti täpselt vastav - kitsas ja enese keskel.
Mitu inimest on otse öelnud ja mitu internetti kirjutanud, kuidas oma maja ja aed on igasugune õud ja nooruse rumalus ja küll sellest välja kasvab ja eks igaüks tahab lollusi omal nahal järele proovida. Õnneks ma hiljem avastasin, et üks nendest ütlejatest ütlebki ükskõik millise su isikliku elamuse kohta, et tal on see juba ammmu järele proovitud ja ta on sellest juba ammu üle ja eks sa, lilleke, proovi siis ka, kui tahad ja seega see maja kohta käiv jutt temalt nagu ei loegi mõnes mõttes.. Oot... mis? Ahjaa. Et majad ja aiad ja nende oletatav nuhtlus. Mul on liiga vara mingit pikemat kokkuvõtet või vastuargumenti teha. Aga viimased päevad on küll olnud igasugune lust. Ei kaeba.
 |
| võrgutet |
Muru on suuremalt jaolt asendunud puisniiduga, sest kreek(?) võsatab ja niiduk on katki. Vaarikad on suuuuuuuured ja magusad. Igal pool on meeletus koguses ritsikaid kõrvulukustavalt rõkkamas ja kass lustib liblikaid püüdes. Ruuter sai tegelt ainult juhuslikult hoovipoolse seina külge kruvitud, aga see tähendab õues blogimist ja sõstramugimist. Trimmeri juhe ei ulatu isegi poole hoovini. Aga isegi selle kõige nülituma muruga naaber ütles mu niidukimuret kuuldes, et ahh see muru see on suva. Niiet ma olen positiivselt meelestatud, et äkki keegi meie peale ei kaeba.
Pealegi tähistavad puusani kasvanud naadid ja raudrohi lihtsalt kohti, kus ei kõnnita. Seinaääred, aiaääred, sellised kohad. Seal ei pea niitma, sest sinna pole vaja minna. Keegi hakkab seal käima, küll seal siis madalam taimestik aset võtab. Kui talvel on lumi, siis ka ei lükka keegi tervet oma hoovi ühetasaselt lumest puhtaks. Ikka teerajad ja käigud sisse ja valmss.
Loen ruutaedade pidamisest ja kuivatan päikse käes nõukahõnguseid pitskardinaid ja on tore.
Oota, ma kohe mõtlen mingi sisuka mõtte ka välja.
Ahjaa. Ma mõtlesin ükspäev mediteerimisest. Ma püüan nõustuda küll, et see on harjutamise asi ja iseenda jaoks ja vabatahtlik ja nõnda. Ja ma olen muidu omaarust hästi heas leppimises enda ja olemas olemisega. Aga ma saan igasuguse rahuliku hingamisele keskenduda püüdmise peale kohe enda peale pahaseks. Ja kõik läheb vussi ja ma ei saa üldse ja vastik loll tehnika ja kas ma nüüüüüd võin lihtsalt midagi muud teha. Kuni ma avastasin toreda võtte. Mis tahab veel harjutamist, aga see on muidu tore. Ma ei mõtle sellest, et ei tohi millestki mõelda ja kui millestki mõtlema hakkad, jäta rahulikult järele, pane see armastavalt käest või puhu see mõttepilveke oma mõistuse selgest taevast ja tee oma pea tühjaks. Sest ükski neist ei tööta ja siis ma olen veel pahasem kõige selle peale.
Vaid ma mõtlen, et ma võin mõelda ükskõik millest. Vabalt ükskõik millest niikaua, kui ma tahan ja seda mõtet vahetada nii kiiresti, kui see tulla tahab. Siis ma lähengi - wiiii... hobused, hmm.. pilved, em peaks seda sääsepunni sügama... jajah see film mis ma enne vaatasin, samas... sipelgad suures pesakuhjas... saialill... numbrid hõljumas... kell tiksub... sinine... ja siis natukese aja pärast on pea tühi. Ja ma olen nagu: noh, las tulla, mõtle millest iganes. Aga tühi on. Mitte ühtegi mõtet mu peas. Jumalast tore. Ma arvan, et ma peaksin eraldi autasu selle meetodi eest saama.
Lisaautasu selle eest, et ma lubasin sisuka mõtte välja mõelda ja rääkisin hoopis sellest, kuidas end efektiivselt mõttetuks saada.
Transtsendentaalne Meditatsioon (TM), mida ma ise olen juba vist 25 aastat kasutanud, ongi see tehnika, mis ei nõua keskendumist millelegi. Just see, mida sa kirjeldad. Just see meetod, mille eest sa tahaksid endale autasu... :)
ReplyDelete