Saturday, August 01, 2015

vist sellepärast südames mul kummalised lood

P7200043
kaks värvi


Õpetajakoolituses ja haridusteadustes üldse on niisugune uurimisvaldkond ja suund nagu õpetaja identiteet. Kõik õpetaja identiteeti, selle uurimist, kujundamist, kujunemist, suunamist puudutavad ülesanded, õppetükid, loengud, mis mulle minu õpingute jooksul vähegi anti ja kõik selle märksõnaga artiklid, mille otsa ma aeg-ajalt komistasin, olid igati kasulikud. Iseäranis motivatsiooni tarvis. Hoidsid seda üleval ja kasvatasid mu haleda üheharulise motivatsioonioksakese mitmeharuliseks vägeva võraga puuks. Sest identiteet. Suure iiga.
Mis ma üks teine päev välja mõtlesin, käib hoopis autojuhtide koolitamise kohta. Et sõiduõppe juurest puudub peaaegu täielikult autojuhi identiteet ja selle kujundamine. Hästi natuke räägitakse sellest, et peaks rahulikult rooli istuma ja närvitsejad-nihelejad mööda laskma. Noh et üldiselt proovige need lahked toredad autojuhid olla, mitte mõned lollakad põmmpead. Aga lisaks sellele, milline autojuht sinust saab? Millisena sa end roolis näed? Ükski algaja juhihakatis eraldi sellega oma väikest peakest vaevama ei pea. Niiet ma mõtlen, et see võib olla põhjus, miks me (sest minusuguseid on veel mitu ja mitu) vireleme mingis autokoolis ja raiskame raha ja aegu ja oma lube sugugi valmis ei tehtud ei saa. Sest me pole end autojuhiks veel mõelnud. 
Sest näiteks. Kas sa oled selline, kellele meeldib autoga rohkem linnas ringi askeldada või rohkem mööda maanteid vurada. Milline on su lemmik autosõidus olemise playlist. Kuidas on kujundatud sinu põhiline sõiduks tarvitatav auto - kas seal on palju kola, erinevaid laadijaid-juhtmeid, vaimukaid silte (in case of emergency screw driver on back seat), lõhnakuuski, patju, tagavara ülikond, unustatud mix-cd-d? Kes peseb sinu autot - ise, autopesula, vihm? Kas sa võtad hääletajaid peale? Kõiki või ainult valituid? Kas sa sõidutad oma sõpru otse ukse ette või lepid nendega kokku traditsioonilise tänavanurga, mis on teie 'seal, kus tavaliselt' randevuu-punkt? Kas sul on su autouhtimise päikseprillid juba ostetud? Milline näeks välja sinu perekonna hiljutine väljasõit, kui sina oleksid ainsa juhina roolis olnud? Milline on su tavaline nullvaimukas vastus pühadejärgse varahommiku rutiinsele politseinikule ("aa, kas see on üks nendest, kuhu tuleb sisse puhuda?")?
Need on tähtsad asjad ja need vajavad läbimõtlemist.


Kas sulle ka tundub, et kui mõni selline iseäralikum või omaette stiiliga blogija hakkab korrakski jahuma sellest, et kes küll teda üldse siin lugemas käib, on miski müstilisem kuidagi natuke ära solgitud. Nagu siis, kui niigi raskesti sisseelatava sitcomi näitleja korraks kogemata kaamerasse vaatab. Oeh. Milleks seda siis nüüd vaja oli.


P7210062
kui ma väike olin, meeldis mulle rohu sisse kõhuli heita ja kõiki taimi ja juuri ja putukaid hästi hästi lähedalt vaadata, kõik suur ümbritsev maailm ära unustada ja kujutleda, et ma olen  umbes sipelga suurune ja elan pisikesena kõige selle sees

Ma ei tea, kuidas sul on, aga minu jaoks on suurpuhastus ja appi-külalised-koristamine alati natuke ka remont- ja ehitustöö. Sest Kola koguneb ja Hunnikud hunnivad(?) kohtadesse, kus asjade paigutus või korraldus on mitteefektiivne. Kus peaks veits ümber seadma ja organiseerima ja kohati elamist kohasemaks kõpitsema. Seoses sellega tuiasin mööda elamist, kogusin tüki ketti ja ühe konksu ja ajasin taga piisava pikkusega suvalist toru või pulka. Et saaks mantlid esikus lae alla puu peale riputada. Olles oma otsingutega juba kuuri jõudnud, olin väga üllatunud, et olukord, kus mul on täiesti puudu üks suvaline tokk, on minu majapidamises üldse võimalik. Ma ei arvanud, et niisugune olukord mind nii vara elus tabab. No ei ole suvalist tokki. Isegi selle kauavedelenud reha varre on keegi tarkperse selle kauavedelenud reha külge naelutand. Mis elu see on. Aga siis ma leidsin kuuriräästa alt ühe vana kardinapuu. Mis on liiga pikk. Aga saag. Seega. Seega konks ja kett on üleliigsed, sest ma kiilun selle parajaks lõigat kardinapuu otse kahe esikuseina vahele ja paras talle siis.
Kardinapuu küljest leitud rõngaste tarvis võiks kuuriseina mõned roostetand naelad urvitama lüüa ja saaks teha selle naljaka rõngaste täpsusviske mängu, mis vanasti oli neil korteris kasvatatud lastel, kelle vanemad ei lubanud päris nooli päris märklauda visata.
---
Khm. Pärast mõningast kopsimist loodimist vandumist - ikka on konksu ja ketti vaja. See kardinapuu on veits naljakas. Vajub kohe esimese mantli riputamise peale keskelt nõnda lonti.


Ma eile pikalt mõtlesin, et mis asi see oli, mis Londistes kogu aeg öeldi, et kui keegi hakkab väga pidulikku juttu ajama või sinuga kõvasti pahandab või muu kõigutav sündmus, et milliseks siis silmad lähevad. Londiste on hullult tore raamat ja jätkab piisavalt nunnu-vaimukas olemist päris pikalt pärast esimest lugemist. Ja seal öeldakse mitmes kohas üsna toredat moodi asjade kohta. Aga mida need silmad siis tegid täpselt? Lähevad imelikuks? Ei, keha läheb imelikuks teatava jutu peale. Silmad lähevad pulka? Ei, pulkas silmadega tehakse hoopis muid asju. 
Õhtul lugesin järele. Silmad lähevad jämedaks. Näiteks, kui sulle tuleb külla selliste rumalate naljadega onu, kes ütleb su armsa mänguelevandi kohta, et see on tema arvates hoopis kahe sabaga põrsas, siis silmad lähevad jämedaks.



P7160122
ma olen viimasel ajal hakanud kohtama selliseid putukaid, kes on välimuselt nagu mesilased, ainult et nad ei ole töökad. vaid on hoopis laisad uimased joodik-karvikud ennastunustanult mingi õie peal tukakil. ja siis kui neid näpuga selja pealt katsuda, nad nügivad sind käppadega ära. ja unustavad selle käigus, et mõne käpaga peaks õiest ka kinni hoidma ja siis pudenevad maha ja väga veider muarust
ei, muidugi on mõistlik metsas kohatud kollase-musta triibulist karvast putukat selja pealt näpuga katsuda.



Ma siin korraldan oma lapsele sünnipäevapidu ja üha kutsun igasuguseid ja võtan plaani igasugust. Nagu tavaliselt, olen ma kõigi suurejooneliste kavatsustega umbes viis tundi enamvähem mõistlikust graafikust maas. Nagu tavaliselt, teen ma kõik asjad võimalikult algusest peale võimalikult ise ja seega rohkem hõivatust, kui tegelt tervisele hea oleks. Vahepeal tuligi see meele ära heitmise äng peale, et see tuleb maailma kõige nõmedam pidu, kus midagi ei ole süüa ja kõik on kole ja piinarikas ja inimesed peavad püüdlikult viisakuse pärast head nägu tegema, kuni on aeg koju hakata minema. Aga siis ma pühkisin selle maha ja tuletasin meelde, et ma pole tegelt vastutav selle eest, kuidas inimesed end tunnevad ja ma teen täpselt nii mitu sööki täpselt nii häid, kui mul parajasti välja kukub. Sest ise tean. Sest see on minu pidu. Minu tehtud pidu. Ja isegi mitte pidu. See on üks asi. Üks asi, mis ma teen, sest ma tahan. Just. Seesama.
Lisaks selgub, et pärast päevotsa ainult lõikelaualt näksimist õhtul siidri joomine on ainult siis hea plaan, kui sa ei hakka selle järel kohe viimast tordikihti küpsetama. Kook välja. Kook uperpalli põrandale. Kook peaaegu päästet, vaja resti ainult natuke servast eemale nihutada. Hea mõte! Ma võtan sellest näpuga korraks kinni. Suva see, et seesama rest oli just kaks sekundit ja kolm vandesõna tagasi 200-kraadises ahjus. 
Tule, kuu, ja vaata ära meie lapse valu.

8 comments:

  1. Oo, see sammal ja see sipelgatunne! Jaa!

    ReplyDelete
  2. Mul on kaks mõtet, varsti näeb, kas need on selle kommentaari kirjutamise ajal paljunenud.

    * Sammal. (Sest pilt.) Miks inimesed ei taha oma muru sisse sammalt? Selle vastu on isegi mürgid. Sambla vastu! Kui paljajalu õues käia, siis samblasse on nii mõnus astuda. Pehme, vetruv, hea. Lisaks ei kasva sammal kunagi nii pikaks, et teda muruniitjaga niitma peaks, on roheline ja üleni ilus. Miks mitte tahtagi oma aeda samblaplatsi muruplatsi asemel? MIKS need mürgid?

    * Tarkperse. Mm. Mulle ka meeldis see raamat ja see sõna eriti =) See oli eesti keeles puudu.

    Ja kolmas, sest mhmh, paljunesid:

    * Ma praegu ei mõtle edast kui võimalikust tulevasest autojuhist. Aga phmt olid mul kõik need asjad kuskil ajus olemas, mis ajus olla said. Päikeseprille polnud ostetud, sest neid peaks ostma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda samblatõrje teemat ma olen ka kuulnud ja täiesti hämmastav. Pärast umbes liiga mitme samblavaenuliku (nimetavad seda nuhtluseks ja märgiks peremehe laiskusest) foorumipostituse lugemist on mul hüpoteesid:
      1. Sammal murus on halb, sest see ei kasva üle terve muru, vaid kasvab laiguti ja siis on laiguline muru, aga tahaks ühtlast?
      2. Sammal on vähenõudlik ja pinnapealne elajas ja selle pinna peal ei taha keegi muu kasvada ja seega see on nagu indikaator ja murettekitav seejuures. Nt kui sul on peale rohelise maapinna veel ambitsioone - mõni lilleke või põõsake?
      3. Inimesed on perfektsionistlikud põmmpead. Sest ma tean, et on olemas ka mürke, mis söövad muru seest välja kõik, millel on lehed. Et oleks ainult kõrrelised. Sest jumal hoidku, ristik muruplatsil, milline röögatu vulgaarsus!

      Ma ei tea.

      Delete
    2. No ei ole see sammal üldse nii hull teiste taimede kasvu takistaja. Mu sõber, professionaalne (ja natuke ebatraditsiooniline) aednik-kunstnik, vedas oma metsast sületäite viisi sammalt peenardele, rodode ja ka igasuguste muude taimede vahele. Ilus on. Kõik kasvab, nii et mühiseb.
      See sambla-vaenulikkus on mu meelest puhas poosetamine ja kadakasakslus vms.

      Delete
    3. Mulle, suht võhikuna, tundub, et sammal on rohkem sümptom, minu pool näiteks happelisest mullast: kui ma olen kompostiga maad väetanud ja seal hakkab rohu asemel sammal kasvama, siis ma tean, et oleks oma turbakomposti paremini tuhaga neutraliseerima pidanud. Nii et ta ise ei takista, lihtsalt osa taimi ei kasva nii happelisel pinnal nii ehk nii. Rodod minu teada armastavad happelist mulda - igatahes lugesin kunagi laisa aedniku raamatust, et rododele tehakse turbapeenar ja siis on umbrohtude poolest hooletu, sest suurt miski muu ei taha seal kasvada.

      Delete
  3. hunnikud hunnivad, see mulle meeldib. esimene kampsun, mis hunnikut alustab on Attila ja siis tuleb teine hunn ja varsti ongi hunnik valmis. tüüpiline.

    ReplyDelete
  4. Haha, ma ei saa sinna midagi parata, et vahel tuleb tunne, et ei viitsi kirjutada, sest milleks. Seda enam, et ma ei kirjuta ju PÄRIS minust - ma jagan ju valitud tahke oma elust, mis jätab sellest siis mingi kõverpeegli pildi ja vahel ei viitsi, aga on samas mingi kummaline süütunne nende ees, kes iga päev refreshivad, kuigi peaks ju mõtlema, et mis mul neist.

    ReplyDelete
  5. Tallinnas on üks autojuhtide koolitaja (sõiduõpetaja), kes on pedagoogilise taustaga ja tema missiooniks ongi kujundada sõiduõpilase hoiakuid. Tema eesmärk ongi, et juhiloa saaks mitte tavaline põmmpea, kes sõita oskab vaid teistega arvestav ja pädev autojuht. Ma küll ei tea kaua need hoiakud noortel püsivad enne kui tavaliste põmmpeadega ühtlustutakse aga vähemalt idee on hea.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget