Thursday, October 01, 2015

You wear nothing but you wear it so well

Muusika. Ma kuulan ja armastan seda naist juba ammu, aga ma lihtsalt ise ei teadnud seda.

CNV000028
päikselaigud

Miks kogu aeg inimesed igal pool jahuvad, et natuke kontsa on ikka tegelikult jalale parem. Kõrge konts paha-paha, aga natuke ikka peab olema, on tervislik. Miks nad sellist juttu ajavad? Inimesel ei ole kontsi all. Nagu sündides. Või niisama. Kas te tahate öelda, et paljajalu käimine on järsku mu luustikule ja jalakestele kahjulik? Sest ei ole ju. Kui teile on väike madal konts hullult mugavam kui kontsatus, laske käia. Aga ma ei usu elusees, et see mulle või kogu inimrassile vaieldamatult tervislikum on.
Miks kogu aeg inimesed igal pool jahuvad, et selleks, et juuksed kiiresti pikaks kasvaksid, tuleb neid tegelt lõigata. Ei tule ju. Juuksed kasvavad väga hästi ise ka. Ma tean ja näen seda igal pool. Pole neil häda midagi kasvada. Otste kärpimine ei pane neid kiiremini peanahast välja tulvama. Nii ahvatlev ja magusalt ohvrimeelne kui see ka ei tundu.
Kes tuli sellise idiootsuse peale, et löömine või meelega haiget tegemine tähendab armastamist? Kus mis osa ajust sul puudu oli? Kuidas sa said rehkendada, et see, kui keegi sulle haiget teeb, väljendab midagi tema suurte soojade toetavate tunnete kohta sinu vastu. Kui meeleheitel peaks sellise mõttekäigu loomiseks olema?

Kuigi võibolla ma isegi seda meeleheidet tean. Seda tunnet, kus sa tahad nii väga tahad, et see inimene sind armastaks. Mida ta ei tee. Aga unistustes või lootustes või mingites kolmandates asjades oleks hullult täiega hea, kui ta ikkagi natukene armastaks. Tegelt ei armasta. Ja siis, kuna soovmõtlemine on nii ajuniitev juba, hakkab tunduma, et äkki ta armastab salaja. teist moodi. omal moel. enda teadmata? Midagi-giiii. (päriselt mitte) Sest sest sest hullult oleks vaja, et armastaks. Peaaegu eluliselt tähtis. Ja siis hakkadki igasugustesse asjadesse liiga palju sisse lugema ja neist igasuguseid asju välja lugema. Et see pilk või too liigutus või need sõnad, peavad peavad midagi rohkemat tähendama. Ja siis sealt poolteist sammu edasi, et see sinikas on ka natuke maasika moodi ja üldsegi...
Niiet hmm. see on tegelt kole sünge päästikteema, mida ma poleks pidanud oma mölisemise hulgas üles võtmagi.

P9200067
täpsud



Veetsin paar päeva, üritades tuvastada, mis hääletoon ja olek on mu 'sisemistel häältel' või mu sellel samusel sisemonoloogil. Et kuidas ta asjadesse suhtub. Mis hoiakuid ta väljendab. Hullult kaua läks aega, et seda üldse avastada, sest ma olen üldiselt üsna vaikse peaga, suurt ei seleta seal (peale minu enda) keegi. Aga siis mingi hetk sain pihta küll. 
Mu sisemine hääl kutsub mind korrale. Mitte kogu aeg, ainult siis, kui vaja on. Mitte kurjalt või etteheitvalt. Pigem külmalt ja rangelt. Võib-olla osaliselt isegi rahustavalt. Ei hüsteeritse tühja. Ma kujutan ette, et ta on selline tikksirge selja, valitsetud miimika ja hirmkõva sileda krunniga tädi, kes võib mind kusagil oma veatu pealispinna all armastadagi, aga hoidku selle eest, et ta seda välja näitaks. "Võta ennast kokku, naine." "Ära luba endale kokkuvarisemise luksust, see võib rumalaks harjumuseks saada." "Täpselt kelleks sa end pead?" "Mis see nüüd siis olema pidi?" "Kus su väärikus on, tüdruk?" Meeletu põhimõttekindluse, järeleandmatuse ja igasuguse kõrgi kõrge enesekontrolliga emotsioonitu veits aristokraatlik proua. Kellel on kõrged standardid. Ja kes ei tee erandeid. Ja selles ei ole mitte midagi isiklikku.
Miks mul selline naine sees on, on ilmselgelt selle pärast, et ma ise olen ligikaudu kreeka e rühiga, alati jalad istumise all või diivani peal üleval, kingad eiteakus, kui krunn, siis pehme ja karvane ja kõik ümbritsev konstantses pillapallas. Ükspäev andsin endast parima ja püüdsin päev otsa sukkpükse kanda (muidu ma viimasel ajal kannan seelikute-kleitide juurde lihtsalt lontis villaseid põlvikuid) ja pidin ebamugavusest maha surema. Sukkpüksid. Brrrr.
Õnneks on mu korralekutsed ainult sisemaailmade kohta. Kui ma kipun end ületähtsustama või ära haletsema või liigreageerima või mingite muremõtete kordusringlusse satun. Välised ilmad olgu kuidas tahes. Mida iseloomustab hästi see, et iga mu askeldamise koht muutub hästi kiiresti pahnapesaks. Näiteks köök. Näiteks mu ehtekarbid. Näiteks mu garderoob. Näiteks mu töölaud.

Teine tegelane on tegelt veel. See on pehme rõõsa ärahellitav vanaema tüüp. Tema on see, kes tuleb tupsutama ja nunnutama ja andestama ja hellitama igal võimalusel, mille ta vähegi saab. "Ära võta neid raskeid asju ette, sa oled ju niigi väsinud, tibu." "Muidugi oled sa ära teeninud veel kuus muffinit." "Sa oled nii nunnu, keegi ei saa sulle kunagi pahane olla." "Tudi-tudi, üheksa tundi und on kasvavale lapsele ilmselgelt liiga vähe." 

Seda teist pean ma sagedamini vaigistama, sest ta on igasugune ambitsiooni tapja ja eneseületuse efektiivne ennetaja. Korralekutsujat saadan kuu peale ainult siis, kui enam üldse ei jaksa. Korralekutsujat on võimalik vähemalt välja naerda. Ärahellitaja vastu on oluliselt raskem võidelda, sest ta teeb mu nii haledaks ja hädiseks. Relvituks.

Tahaks ka osata kedagi ahnelt ja isekalt relvituks armastada.

P9110051
tagantvalgusega tupsud


Seoses segaduse ja läbu pideva loomisega. Mõtlesin, et hullult imelik. Esiteks see, kuidas ma üldse sellest välja ei kasva, et mu ümber alati läbu on. Teiseks see, kuidas segadus ja läbu on mulle koduselt armsad ja head. Alati, kui ma olen palju koristanud (mida tegelt juhtub küll), tekib selline võõras tunne. Nagu ma oleksin keegi teine kusagil mujal. Veidi eksootiline ja põnevgi. Tühi köögilaud ja puhas kraanikauss ... vau ... huvitav, kas see inimene, kellel niisugune elamine on, pühiks kohe pärast kohvi tegemist laua pealt selle tassirõnga ära? Mhmh, arvatavasti pühiks. Näe, ma pühin ka. Nii põnev. Mängime täna päris inimesi, hihi.
Kolmandaks, mis on üsna uus mõte. (Korras toas kellegi teise mängimine on vana mõte.) Uus mõte käib selle kohta, et ma olen ju heakskiidu hoorake ja vajan alati täiega kogu aeg inimeste tunnustust ja kinnitusi oma headuse ja väärtuse kohta. Ja ma tean juba ammu mitmel moel, et mitmete inimeste jaoks on räpased sassis töölauad ja elutoad igasugune turnoff. Et nad kannavad seda räpa nägemist üle selle räpa tegijale ja näevad teda ka räpasena (võimalusel rumala ja kasutuna). Et neil on füüsiliselt ebamugav ja vastik olla, kui laual on kohvirõngad ja kraanikausis jumal teab (hea, et ise ei pea teadma) mis päevast alates mustad nõud. Ja need nõud lihtsalt ei ole seal, need vedelevad seal, iuu. Niisiis see minu imelik mõte. Et kõigest sellest teadmisest ja kogemusest ja elamusest hoolimata ei ole ma end siiamaani niipalju kokku võtnud, et selleks kergesti meeldivaks korralikuks puhtaks inimeseks hakata. Sesmõttes, et mul on nii oskused kui teadmised kui igasugune motiiv selelks olemas. Ja siis ma olen sellest hoolimata räpane loomake edasi. Hullult imelik, onju.


Leidsin Humanast endale soliidse kontorikleidi, mis on täpselt minu keha järgi. Võinoh, täpselt minu seisva keha järgi. Istumiseks või rattasõiduks pole see mõeldud ja need liigutused (samal ajal ise kleidi sees püsides) pole võimalikud.
Avastasin, et mul oli viimati päris oma omaette nokitsemise nurk töölaua ja inspo seinaga oma kodus siis, kui ma elasin ühetoalises korteris. Nüüd on mul tehniliselt neli tuba, aga olla kusagil ei ole. Niisiis kuulutasin suure toa ühe nurga Oma Nurgaks. Sättisin tugitooli õigesse suunda ja vedasin juhtmed-lambid ja alustasin pooleliolevate raamatute kuhja kuhjamist. Peaks paar fotot ka paberi peale laskma ja seina inspireerivate inimeste ja sõnade ja vaadetega ära kaunistama ja juba annaks otsast olla.
Üks nädal käisin terve nädala ringi ja nuputasin ühte ja sedasama kõhutantsu liigutust, millele ma pihta ei saanud. Ja jägmine kord trenni minnes - sa vahi raiska - tegin õigesti. Nüüd mõtlen iga kord trennist tulles, et peab endale järgmise asja valima ja sellega kuni järgmise tunnini süstemaatiliselt tegelema, õiged lihased üles leidma ja liigutuse hästi teadvustatud kontrolli alla harjutama. Aga mul on see tavaliselt meeles päev pärast trenni. Või tund. 



A mis hääled sinu peas on?

15 comments:

  1. Anonymous19:24

    Ma olen ka terve elu pigem mõnusalt sassis pesaga inimene olnud, ei ole kunagi olnud prioriteediks, et oleks steriilne-tühi-kraamitud. Ja ma va maakas ei tulnud selle pealegi, et kedagi võiks häirida mingi pisiasi a la tühi kohvitass või sassid töölaud või kui kraanikauss ei läigi. Aga siis tuli mulle paariks nädalaks üks tuttav inimene külla ja sain aru, et mõnda inimest võib tõesti reaalselt mõni pisidetail oksele ajada. Ei, mul oli ikka koristatud sel ajal ja ta otseselt kusagile ei oksendanud (vist), aga hakkasin mõistma, kui erinevad võivad inimestel olla prioriteedid ja hubase kodu mõiste ja kui madal võib esteetilise väljanägemise valulävi olla. Ja et suvaliste inimeste puhul tänavaltki, mingi mõttetu pisiasi, mida ma nt tähelegi ei paneks, ajab toda inimest öökima :D A la kitkumata kulmud möödakäijal.

    ReplyDelete
  2. Seda kinga-värki olen ma ka juba ammu imestanud, aga pole viitsinud teemat üles võtta, vaid omaette vaikselt madalaid kingi edasi kandnud.

    Tegin eile koolilastele matka ja mis ma nägin! Mitut tuttavat last nägin! Su poeg üllatas mind sellega, et tõlkis üle poole matkast kellelegi sakslase-neiule kõik mu jutu inglise keeles ümber, täpselt, kiirelt, paremini, kui ma ise oleksin osanud.

    Aga et mis mõtted on mu peakeses? Esialgu on ainult üks imestav mõte: miks on nii ja kuidas see juhtub, et vahepeal on hirmus kiire ja kõik asjad juhtuvad korraga ja lihtsalt ei jaksa enam ja siis on äkki jubepalju aega... et siis varsti jälle üle mõistuse kiireks minna, nii et hädavaevalt magamise aega jääb...? Mis loksutamine see on? Kas kuidagi natuke tasakaalukamalt ei saaks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mingis raamatus oli selle kohta öeldud, et need sündmused ja ülesanded ja asjad ootavad kogunevad nurga taga. Ja siis, kui neil on paras kamp kokku kogutud, siis nad hüppavad sulle korraga kaela. Et sul poleks aega ega vastu punnida. Sest need sündmused ja ülesanded ja asjad on argpüksid. Ühekaupa ei julge. Aga kui saab kambaka teha, on kohe kõvad mehed.

      Laps keeldus mulle täpsustamast, kellega matk oli või kes see oli, kellele ta mida tõlkis ja üldsegi olid pooled tema vastused 'eitea'. Aga ma järeldan, et läks siis hästi ja oli tore.

      Delete
  3. Mul on alati olnud tunne, et minust palju korralikematel on peas mingid lülitid teistmoodi ja selle koha pealt ei ole liiga korralikud lihtsalt minu seltskond - nagu ma nüüd ütleks: "pole piisavalt inimesed".
    Sest kui inimese jaoks on kraanikausi tühjus ja puhtus hirmus tähtis asi, siis kuidas tema pähe mahuvad veel need asjad ära, mis minu meelest ka tähtsad on?

    Aga sellele, kes veel minus elavad, ma ei oska vastata. Praegu vist - ei keegi? Mul on raskusi isegi üheainsa inimese üheainsa tervikelu ühte nahka niimoodi mahutamisega, et ruumi üle ei jääks. Nahk on suurem kui see, mis seal sees.

    ReplyDelete
  4. Äkki need hästi korralikud on keskkonna suhtes lihtsalt tundlikumad ja taluvad vähem ärritajaid? umbes nagu introverdid vajavad, et suhtlussisendit ei oleks liiga palju, muidu ei jõua ära töödelda, aga ekstroverdile on pool suhtlussisendit nagu hane selga vesi, st pooli asju ei pane tähelegi.

    Sel juhul oleks lihtne - neil on vaja, et keskkond oleks võimalikult sile just selleks, et muid mõtteid pähe mahuks.

    See ei ole mumst üldse teadlik teema. Nt A. ei saa hästi olla, kui ma tema kõrval õuna söön, sest seda heli on liiga palju ja intensiivselt ja ta ei saa enam sellele keskenduda, millele tal on vaja keskenduda. Mina ei talu kuigi hästi muusikatapeeti, sest mu tähelepanu läheb sellele ja ma ei saa oma asjadele keskenduda. Vabalt võib ju olla, et mõnel inimesel on visuaalne taju sama terav ja teda segab visuaalne müra nagu mind auditiivne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ses võib ka muidugi iva olla. Hm.
      Vist ongi.

      Delete
    2. Jah, keskkonna suhtes tundlikumad. Selles on hingerahu ja ilu (ja hubasus), kui nõud on puhtad, asjad kappides, lauad tühjad.
      Ei ole vist nii, et on olemas korralikud inimesed ja räpakad. Mul nõud PEAVAD pestud olema ja lauapealne tühi, samas särk on plekiline ja pea kammimata.
      Kui mul õhtul nõud pesemata on, tean ju, et nad vaatavad mulle hommikul vastu.
      Ei saa end väga väänata millekski vastupidiseks.

      Delete
    3. See keskkonna ja ärritajate suhtes tundlikkuse teema on hullult huvitav. Või üldse see, kuidas alles täiskasvanuna saab avastada, et on (täiesti normaalseid terveid ajusid), mis toimivad minu omaga võrreldes täiesti teist moodi. Et mismõttes peod ei meeldi? Kellele ei meeldi peod? Pidu - see on ju igasugune toredus ja rõõm.

      Aga selle puhtusepidamisega seoses. Huvitav on, et ma kunagi ei kuule inimesi kaeblemas stiilis: "käisin neil külas ja nii ebameldiv oli, laua peal olid mustad nõud ja seintel oli liiga kirju tapeet ja vaibad olid värvilised, nii väsitav." Ja kuulen hullult tihti inimesi kaeblemas stiilis: "käisin neil külas ja nii ebameeldiv oli, laua peal mustad nõud ja kraanikauss räpane ja riiulitel tolm ja ma nende toitu ei julgend maitstagi, ök." Et ei hakata kaeblema väliskeskkonna värvikirevuse ja asjade tiheduse üle, vaid võetakse kohe ette räpp ja hooletus ja (oletatav) hügieeniküsimus.

      Delete
    4. Visuaalse tundlikkusega on vast kõige enam seletatav see, kui keegi oma kodus puhtust taga ajab - ja kui mulle blogosfääris on selliseid silma jäänud, siis eelistavadki nad enamasti ka minimalistlikku sisustust.

      Ja ma olen tglt ka ruumikujunduse üle kaeblemist kuulnud. Nt liiga intensiivse seinavärvi üle ("silmad hakkavad valutama").

      A teiste pool räpa närvidelekäimine tuleb ehk tugevamast jälestusreaktsioonist, mida ratsionaliseeritakse nakkusehirmuks. Sellega seoses tuli meelde, et liberaalsed/konservatiivsed vaated pidid seostuma nakkuseohuga. Et esiteks kalduvad liberaaliks tugevama immuunsüsteemiga inimesed (tähendab, need, kes ei ole nakkustele loomuldasa nii vastuvõtlikud) ja teiseks need, kes elavad keskkonnas, kus nakkusi pole väga karta. Olid mingid katsed, kus uuriti, kuidas mõjub inimese poliitilistele vaadetele see, kui talle enne poliitankeedi täitmist näidati koledate haiguste pilte. Konservatiivsemaks, ksenofoobsemaks jne tegi.

      Eesti keeles on sellest ilmnund nt Hõraku Peetri artikkel parasiitidest kultuurimõjutajatena.

      Oma järjehoidjatest leidsin praegu hooga ainult artikli sellest, kuidas konservatiividel on tugevam jälestusreaktsioon - mis tähendab, et mingit tüüpi tundlikkus ikka; reaktsioon, mis ei käi läbi mõistuse, vaid mida tuleb sedamoodi tundlikul inimesel vajaduse korral hoopis mõistusega maha suruda (mis on muidugi lisakoormus). Selle kohta olen mujalt lugenud, et see reaktsiooni tugevus peaks kuidagi mandelkehaga seotud olema, eriti sellega, kumb pool sellel suurem on.

      Delete
    5. a kultuurilised ja sissekasvatatud erinevused on muidugi ka, ilmselt parajal automaatpiloodi tasemel, nii et need ei käi kah enam läbi mõistuse, vaid läheks hoopis kõva mõistuslikku tööd vaja, et neid mustreid muuta. mulle meenub näiteks see, kuidas lõunapoolsetel rahvastel pidi olema suurem ükskõiksus tänavaprahi vms avaliku koha prahi vastu, aga kodu peab jälle rohkem korras olema, eriti kui sinna keegi tuleb. See viimane on vist ka sellega seotud, et nad elavad seltsielu rohkem tänaval, kohvikus ja restoranis ja kui keegi juba külla tuleb, siis on see suur tähtis sündmus, mille puhuks peab kindlasti ära koristama.

      Delete
    6. tglt oleks huvitav teada, mida need blogijad, kellel tundukse olevat minust kordades madalam segaduselävi, ise arvavad. Indigoaalane ja Kristallkuul näiteks.

      Delete
  5. Kraanikausi tühjus on sitaks oluline seetõttu, et kui ma tahan äkki näiteks pintsleid loputada või silikooni seest penoplasti terakesi välja nokkida, mis siis saab?
    Muidu, nuh, kus neid musti nõusid ikka hoida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kuhjan neid kraanikausi kõrvale kapi peale, kuni vähegi mahub, sest ma olen tähele pannud, et kraanikausis lähevad nõud väga kiiresti veel mustemaks kui alguses ja siis on neid pärast _veel_ raskem pesta. Ainult need, mis tahavad leotamist ja järelikult lähevad kraanikausis justkui puhtamaks, kuhjan sinna. Milleks endale tööd juurde teha.

      Delete
  6. ma kirjutan peaaegu kogu tekstile kahe käega alla.
    juuksed, kontsad, sukkpüksid, see löömise teema...keskmine mõnus põrssapesa...
    nunnutada võin ka täitsa vabalt, ja pisaraid valada, kui selleks põhjust...

    ReplyDelete
  7. Kontsateema hakkas mind huvitama ja ma guugeldasin natuke ringi - tundub, et on jalavigastusi, mis tekivad just kehvadest ilma kontsata kingadest - sellistest, mis ei hoia korralikult ümber jala (nagu osa nn balletikingi või plätud) või millel on lame tald tõepoolest täitsa lame nagu papitükk, ei toeta pöiavõlvi, aga ei paindu ka jalaga normaalselt kaasa ega võimalda sellel normaalselt liikuda. St jalg ei liigu madalas kingas niimoodi nagu paljajalu.

    Peamiselt pöiavõlviprobleemid ja kannavalud (guugelda "plantar fasciitis"), aga mõnel oli ka säärekrampe.

    Ma ise olen oma üsna heade madalate kingadega märganud, et kui ma ette ei vaata, põrutan oma kannad ära, mitte nagu paljajalu käies. Paljajalu ma panen labajala kas tervenisti maha või pöid ees, kingaga tekib petlik turvatunne ja kannad käivad mürts-mürts vastu maad, saavad põrutada ja ilmselt langeb ka keharaskust rohkem kandadele kui loomulik oleks (oletan, et sellest ka säärekrambid). Mõõdukas konts või paksendatud kannaosa (nii 1-2 cm), eriti kui on selline vetruvam materjal, amortiseerib osa mürtsu ära ja suunab osa keharaskust pöiale, nagu mul paljajalu käies satukski; ja selline šnitt püsib puhtalt raskusjõu toimel paremini jalas isegi siis, kui pealse lõige ei ole väga kinnine, st ma ei pea kinga sees varvastega võimlema paljalt selleks, et king jalast ära ei kukuks. Kõrge kontsaga satub pöiale juba ebanormaalselt suur osa raskusest.

    Kui mul on palju tantsukoormust - nii palju, et hakkab nagu spordiks ära kiskuma, mitte enam normaalse inimese kõndimise tasemel - , siis on mõõdukas konts säärele mõnusam (kui ma olen jalad trööbanud sellisesse olekusse, kus sääred kisuvad kergesti krampi ja nõuavad pidevalt masseerimist), täitsa madal king jälle põlvedele leebem. Valin siis selle järgi, kummad mul parajasti rohkem valu teevad.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget