Tuesday, November 24, 2015

aja juttu jutu ajal

Ma selle teise sooviloo peale veel mõtlen. On paras pähkel. Aga üks on siin vahepeal. 


PB110075
astu edasi

Aki tellib postituse mõttetust tööst. Et kõik algusest peale ära rääkida, algas meie vestlus hoopis sellisest arutelust:
Eksole, on olemas beebide hoiud. Kuhu viiakse alla kolme aastaseid lapsi. Osa muidugi viiakse korraks natukeseks, et saaks juuksuris või kohvikus käia. Aga päris palju tittesid viiakse hoidmisasutusse selleks, et lapsevanem saaks tööle minna. Aga selles asutuses, kus neid tillukesi hoitakse, on ka kellegi töö. Keegi peab hommikul ärkama ja sinna tööle minema ja neid tooduid ju ometigi hoidma. Keegid teised peavad seal süüa tegema või koristama või remontima, sest see on nende töö. Ja kusagil on veel miskid keskid järgmised, kes seda asutust kavandavad ja kontrollivad ja planeerivad ja järelvaatavad ja rahasid tõstavad ja aruandeid koostavad ja. Terve müriaad igasuguseid huvitavaid ja vähem huvitavaid töid. Selleks, et mingid teised inimesed saaksid oma lapsed sinna tuua. Ja siis ise tööle minna. Et kellegi töö on olemas selleks, et keegi teine saaks tööd teha? Kellegite liiga paljude töö. Samas neil kellegitel võib ka olla beebisid, mis vajavad hoidmist, et nad saaksid minna tööle sellesse kohta, mis on selleks, et keegi teine saaks tuua beebi ja minna tööle. Tundub arutult palju mõttetut sagimist. Ja et huvitav, kui palju töökohti kaoks ära, kui niimoodi seda avaldist taandama hakata.

Ja tegelikult üldsegi esimese selle mõttekäigu inspo tuli arvatavasti hoopis sellest Notsu postitusest. Ja seal sees on rohkelt viiteid ja head kraami, kes pole veel lugend, täitsa tasub.

PB110142
mõisapreili


Ma olen majanduses suhteliselt tume, niiet ma ei hakka üldsegi targutama, mis töid on või ei ole kellelegi iialgi vaja. Aga töö ja selle mõttetuse kohta olen ma küll rohkelt mõeld.

Minu töö ei ole mõttetu. Ma pole kunagi mõttetut tööd teinud. Mitte selle pärast, et ma oleksin hullult ägedaid töid oma elus teinud. Vaid selle pärast, et ma olen oma aju pesu masin. Nuustik. Vahutav selline. Vaata. Ma ei ole väga hea enesepiitsutaja ja sunniviisiline vägistaja. Mul on peaaegu võimatu panna end tegema asju, mida ma ei taha teha. Seega - ma keeldun uskumast, et miski möödapääsmatu kohustuslik asi on täiesti mõttetu. Ja mõtlen oma tegevustele palju juurde ja lisaks, et tunda end olulise ja tähtsana. Mulle endale tundub, et piisava ragistamise tulemusena saab iga inimene oma suvalise töö mõelda tähtsaks ja oluliseks ja väärtuslikuks. Teiselt poolt mulle tundub, et näiteks õpetamist (või üldse tööd inimestega) on häbematult lihtne väärtuslikuks mõelda. Ja nendel süngetel päevadel, kui ma pole üldse enam kindel, kas see tegelikult ikkagi on Üldsuse Hüvanguks ja Maailma Paremaks Tulevikuks, et noored inimesed minu pärast kaks nädalat maailma kõige nürimaid ülesandeid muudkui lahendavad, mõtlen ma, et see on vähemasti minu hüvanguks. Neid võimalikult väikeste kahjustuste ja kadudega õpetada või motiveerida. Ja kui nii mõelda, siis ei olegi enam väga mõttetu.
Ma räägin - aju pesu.


Üks tore nõks oma karjäärist rääkimiseks või mõtlemiseks on näiteks selles videos siin. Nõks on siis põmst see, et vastad ära järgmised küsimused: kes sa oled, mida sa teed, kellele sa seda teed, mida need inimesed tahavad või vajavad ja kuidas nad tänu sinu tehtule muutuvad või mida nad saavad.
Ja kui keegi küsib, mida sa teed, siis alusta sellest viimasest. Ütle neile, et sa teed maailma paremaks. Või inimeste elu ilusaks. Perekondade unistusi teoks. Ja siis nemad on vau. Ja siis sina saad vau olla, kui teiste inimeste vaud on need, mid sa vajad, et ise enda kohta vau olla. Nõuab veits ettevalmistust ja peegli ees proovide tegemist, aga milline hea mõjus mainekujunduse nõks ei nõuaks.

PB120181
vihmavarjutus

Eelmine suvi kohtasin ma korduvalt ühes seltskonnas naist, kes oli aasta alguses töökoha kaotanud ja püsis uue otsingul. Ma katsusin teda küsitleda küll, et mille tarvis tal tööd vaja oleks, aga ma päriselt ei saanudki pihta. Sest ei paistnud, nagu ta hakkaks kohe homme nälga surema. Veeres muudkui jalgrattaga oma mummulises kleidis mööda linna ringi ja aeg-ajalt natuke kurtis, et, näet, tööd ei ole. Aga miskit nälgimist või enda odavalt müüma hakkamist suurest töö puudusest ja meele ära heitmisest ma ei täheldanud. Ma ei tea, võib-olla nii muretu ongi, kui oled viiskümmend ja järsku töötuks jääd, äkki see on mingi täiskasvanute värk. Et ei ole paanika. Ta argumendid töö vajamiseks olid rohkem sellised lillelised. Et tahaks head põhjust, miks hommikul ärgata ja end ilusti riidesse panna. Minu (üleni geniaalset) nõu alustada asjadest, kasvõi vabatahtlikest asjadest, mis hingele sooja ja südamele põksu teevad, vist rakendusse ei lastudki. Sestnagu tühja sest südamest või kirest. Vaja miski töö hankida, et saaks tööl käia.


Mulle hullult meeldis üks Facebookis liikunud plakat, mis põmst ütleb, et kui sa oled töötu, siis see ei ole selle pärast, et midagi teha ei oleks. Töökohtadest võib ju puudu olla, aga töid, mis teha tuleks, on kõik kohad täis. 
Samas jällegi. Vahepeal oli raeplatsis üks haruline raagus puu, mille külge sai oma soove kirjutada. Küll oli seal romantilisi soove ja isiklikke spetsiifilisi soove ja üldisi rahu ja head soovivaid soove. Tahaks nutitelefoni ja selle tüdruku musi ja ilusaid ilmu ja soovide täitumist ja nii. Ja siis üks inimene soovis, et kõikidel inimestel oleks töö. Sesmõttes, et sa võid ükskõik mida soovida, see on lihtsalt mäng. Ja sa soovid inimestele tööd. Mis tundub päris naljakas.

PB100025
maagiline hommikupuu

Käisin Tallinnas kuulamas Tormise rahvalauluseadeid ja nende vahele loeti muinasjutte. Maitea, kas ma oleksin sinna läinud, kui ma oleksin teadnud, et see kontsert on lastele. Igatahes. Oli natuke hariv ikka (lapsed, kas te teate, mis pill see on? see on saksofon. jaa. see on niisugune kõver pill, näete). Näiteks üks rahvajutt, mida ma ise ei mäletanudki. Et olevat ennemuiste olnud taevas hästi selge ja sinine. Ja rahvas muudkui vahtinud seda. Et nii ilus ja nii. Rahvas vahtinud ja imetlenud ja Taevataat hakanud muretsema. Vahivad niisama, töö kõik tegemata, surevad vaesekesed veel nälga. Ja siis otsustanudki Taevataat pilvekardinad taevale ette tõmmata. Rahvas nägi, et polegi enam midagi ilusat vaadata, võttis kõplad kätte ja asus tööle.
Ma räägin seda lugu oma kolleegidele, kes kaebavad, et meie laiuskraadil olevat nii pime nii pime ja masendav ja vitamiin dee ja häda ja vaev.
Aga tegelt loogiline ka. Selle pärast me oleme siin põhjas nõnda tõsised ka. Sest kes muudkui lulli lööb ja enne õhtuid hõiskab, see saab surma. Lihtsalt. Sest elu on selline. Tööd peab tegema. Mis nonde ameeriklaste vabandus tolles Palmeri raamatus oli, ma tõesti ei tea.



Teemasse edukas karjäärivalik läheb mu see Gilberti raamat, mis mul kätkuvalt käsil on ja tema teooria sitavõikudest. Et iga tööga tuleb kaasa mingisugune pask. Alati. Paratamatult. Ja selle oma kutsumuse või unistuste karjääri tunned selle järgi ära, et sa tahad seda sitavõikut ka, mis sellega tuleb. Tahad kirjanik olla, aga vahepeal on hästi nõme ja ideid ei tule ja kirjastused ei taha neidki osta. Tahad õpetaja olla, aga vahepeal on hästi nõme ja õpilased/kolleegid/süsteem imevad ja töid peab parandama. Tahad noortekeskust teha, aga vahepeal (mis vahepeal, kogufakingaeg) on vaja taotlusi kirjutada ja pabereid täita ja vorme järgida. Aga kui see asi on nii äge asi, et sa tahad seda asja nii väga teha, sest parim asi maailmas, siis sa sööd ka selle sitavõiku rahulikult sisse. Pole häda midagi. On seda väärt.
Või teistpidi. Ära vali oma tööks midagi mõnusat või head või lihtsat. Sest see on igav. Seda saab ükskõikkes suvaline teha. Vali midagi sellist, mille nimel sa oled nõus kannatama. 

Lisaks meenub mulle, et ma olen varem kirjutanud sellest imelikust nähtusest, kuidas inimesed ei taha oma tööks või erialaks valida asju, mida nad armastavad, sest nad on veendunud, et töö peab vastik ja nõme olema. Ja kõik asjad lähevad vastikuks ja nõmedaks, kui neid teha. Sest. Sest pessimism. Sest hoia oma ootused madalal, siis sa ei pea pettuma. Sest pill tuleb pika ilu peale. Keela rõõmu. Minaeitea.


PB100031
roheline



Samas jällegi, kuigi töö või kire või kutsumusega võib kergesti kaasneda (magus) piin, ei ole ma kunagi suutnud uskuda seda 90ndate laste utoopiat. Et sa noorena kunagi korraks töötad töötad töötad tööööööötad(!) ja siis saad hästi äkitsi hästi rikkaks ja siis, olles end -khm- üles töötanud, saad lõdvaks lasta ja lulli lüüa ja mitte kui midagi kogu oma ülejäänd elu teha. Kust inimesed selle naiivse mõtte peale on tulnud, ma ei tea. Et sa saad end töötada vabaks töötamisest. Igatahes ma keeldun seda uskumast. Esiteks selle pärast, et ma ei tea ettevõtlusest ja raha teenimisest nii palju, et päriselt uskuda, et ma võiksin paari aasta ennast lolliks töötamise tulemusel järgmised 70 aastat (raha)mureta elada. Ja teiseks selle pärast, et ma olen rahutu hing. Ma ei usu, et ma tahaksin niisama logeleda. Isegi, kui mul ei ole rahapuudus, ma arvatavasti tahaksin teha midagi. Midagi luua või kedagi aidata või kusagil miskeid asju korda saata. Ja kui see on nigunii. Ja kui sellest on rõõmu nigunii. Siis äkki ei ole mõtet noorena oma tervist ja suhteid ja finantsolukorda katki teha, et mingi ahne ebameeldiva skeemiga kiiresti rikastumise poole püüelda.




Isver, mulle tundub, et ma olen kõigist neist asjust kirjutanud juba. Äkki see on hoopis referaatpostitus. Neid peab ka vahepeal tegema.

---

Soovilugude järts on üheelemendiline praegu. Ma veel jaksan. Las tulla. 
 
Mis tööd sa teed ja kuidas need, kellele sa seda teed, sellest muutuvad?

14 comments:

  1. Mis on üldse minu töö? Ametlik palgatöö on praegu koristamine. Koolimajas. Ma ei tea, kuidas lapsed ja õpetajad sellest muutuvad? Ma arvan, et ei muutugi. Ma ei ole seal mitte looja, vaid säilitaja. Kui ma koristamise lõpetaksin (ja keegi teine ka seda ei teeks), vat siis oleks võimalus muutusteks olemas.

    Mul on teisi töid ka. Joonistan, maalin, urgitsen puukujusid teha. Need tööd muudavad teisi inimesi küll, mõnikord vähem, mõnikord rohkem, aga oma mõju on olemas. Nii hea on kuulda, kui keegi ütleb: "ma poleks osanud ise selle peale tullagi, et umbrohi nii ilus võib olla!" näiteks.

    Üks töö on mul veel - massaaži teen ka. Ja see muudab küll. Kui püsiv muutus on, on juba teine küsimus. Muudan inimesi lõõgastunumaks, valuvabamaks, õnnelikumaks. Natukesekski.

    ReplyDelete
  2. Kärt19:27

    Lasteaia ainueesmärk pole kindlasti see, et lastel kuskil olla oleks ajal, mil vanemad tööl on..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures, seda ma ei arvagi. Ma olen sügavalt lasteaia usku. Lasteiais on õppekavad ja ühistegevused ja sealt saab nii palju igasuguseid teadmisi ja kogemusi maailma ja elu ja inimeste kohta, mida reeglina kodust ei saa.
      Aga see koht, kuhu viiakse veel mitte kõndivad beebid või see enne kolmandat eluaastat mõeldud asutus. See on ju erinev? Ma ise arvasin vähemasti, et on.

      Delete
    2. Pealegi - mul oleks olnud väga vaevaline KELA rühmadele prakse anda, kui ma usuksin, et lasteaed on ainult laste mahajätmise koht.

      Delete
  3. Mina, näiteks, olen töötu. Viisin lapse aeda ja naise tööle, sellega on mu kohustused tänaseks läbi. Kuulan Beethovenit ja loen Sinu blogi. Varianti laps koju jätta ei kaalunud, kuigi vabalt oleks võinud.

    Aga kunagi ammu, kui ma veel tööl käisin, oli küll maailma paremaks tegemise tunne. Kui näed maailma päraotsa mägikülas sama logo, mis on su (töölt saadud) t-särgil. Või kui tumedanahaline kodanik lennuki kõrvalistmel vadistab sulle erutunult, kuidas seesama tarkvara-jupike ta ellu igapäevaselt rõõmu toob.

    A see lasteaia-eelne asutus on muide "sõim" ja sealgi on muud peale selle, et titt päevaks jalust ära.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Töötu elu kõlab imeliselt.

      Ma tean küll, et sõim on sõna, aga mulle ei meeldi. Pealegi seal on mingi keerukus - et on lasteaedasid, milles on sõimerühmad ja on lastehoidusid, mis hoiavad ka sõimeealisi ja üldsegi liiga palju asju on. Lihtsam on öelda 'see koht, kus hoitakse titasid.' Jätab ütlejast nõnda aruka mulje ka.

      Delete
  4. Jah, 2-3-aastased viiakse sõime ja seal on samasugused õppekavajärgsed tegevused nagu aiarühmades, lihtsalt, noh, eakohased. Mittekõndivale beebile on jah hoid vist ainuke võimalus ja seal ei ole keegi kohustatud mingit õppekava järgima, kuigi reeglina nad viivad ikka seal ka mingeid tegevusi ja asju läbi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minuarust on 2-3 aastased sotsiaalselt veel liiga tited, et terveks tööpäevaks kodust ära viimisest väga palju kasu saada. On selline mulje jäänud ja muarust koolis ka õpetati. Ja muidugi nendega tegeletakse ja võetakse asju ette. See ei ole üldse praegu point.
      Point on see, et kui laps saab piisavalt suureks ja tal tekib mingi ettekujutus endast ja parem pilt teistest inimestest ja maailmast, on hullult tore, kui ta saab lasteaeda minna ja kõige selle kohta kogeda ja õppida. Aga kui ta on alles liiga väike sellest kasu saada ja vanemad peavad tööle minema ja seega lapse peab ära andma mittepereliikmetele suurde kollektiivi hoiule. Siis on justkui töökohad töökohtade pärast. Või ei?

      Delete
    2. Nohh. Arenend ühiskond on mõelnud välja nähtuse nimega "tööjaotus". Et mina heegeldan, ja heegeldan tervele külale. Sina kasvatad tubakat ja keerad plärusid, samuti tervele külale. Sinu naine hoiab lapsi, ja hoiab terve küla lapsi, et sina saaks tubakapeenart ja mina heegelvarrast hoida.

      Kui mõelda, et igaüks peaks oma tittesid ise kantseldama, siis peaks igaüks üldse kõik eluks vajaliku ise valmistama / kasvatama / jne. Mis on täiega võimalik, aga ebaefektiivne. Kui lasteaia rühma läheb (kõike arvesse võttes - arhitektist haridusministeeriumi ametnikeni) ka 5 inimese töö 20 lapse kohta, on see ikkagi neljakordne võit kogu ühiskonnale ja efektiivsuse kasv. Ja seda kapitalistlik ühiskond ju vajab - efektiivsust ja progressi. Eksju. See, kas lapsel on selle juures hea, ei ole antud ühiskonnakorralduse juures kuigi oluline.

      Delete
    3. Mu lapsed on käinud mini-sõime-rühmades. Kahene on juba täiesti sotsiaalne ja naudib omavanustega mängimist täiega. Kas see peaks terve päev kestma - ilmselt mitte.

      Delete
  5. Ma käin sealsamas tööl, kus Kaur enne käis, ja parematel päevadel on mul ka maailma paremaks tegemise tunne. No needsamad hetked, kus ükskõik kus maailma otsas kellelgi su toote nime kuuldes silm särama läheb ja ta ütleb: oo, mina ja mu pere oleme nii õnnelikud, et see olemas on.

    Halvematel päevadel mõtlen: jah, aga ega see toode olemata ega oluliselt teistsugune poleks, kui just mina just oma juppi sellest ei teeks. Teeks keegi teine või oleks see jupp tegemata ja äkki tehtaks selle asemel midagi veel lahedamat. Äkki hoopiski olen mina see pidur, kes on süüdi, kui inimesed maailma otsas ütlevad: jaah, see oli kunagi lahe, aga nüüd on ta jamaks läinud ja konkurent pakub palju paremat, ma kasutan hoopis toda?

    Kas Kauri tumedanahalise lennukinaabri elu muutus sellega kuidagi, kui Kaur töötuks hakkas?

    ReplyDelete
  6. Ma tegelt ka ei usu väikelastehoidu ega sellesse, et nad seal kuidagi rohkem areneks kui kodus.

    Et see öeldud oleks. Muidu inimesed siin vaidlesid sulle aint vastu ja nii.

    Ma tegelt isegi lasteaia osas kahtlen, kui see on sellistele 4-5 aastastele. Et jaa, paariaastasid ekstraverdid ilmselt mängivad omavahel ja jee. Ja paariaastased introverdid sattuvad rämedasse stressi sellest, et uus koht ja uued inimesed korraga?! Appi!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ühiskonda loovad ekstraverdid teistele ekstravertidele, introvertide omaette pobisemisest on neil aga ükskõik.

      Delete
  7. Anonymous18:19

    kirjuta lapsepõlvest, nooruajast, koolist. maitea miks, mind huvitab :D
    iseenesest on nii, et sa võid ükskõik millest kirjutada, ikka on huvitav lugeda, väga vahva skill

    ReplyDelete

There was an error in this gadget