Tuesday, May 31, 2016

Hunger, hunger is the purest sin

P5230201
päikest püüdvad pupsud

Biolagunevad asjad, eriti pakendid, mulle väga meeldivad. Kui söögikohas saab kaasavõtmiskoogiga kaasa võtta puust ühekordse lusika, tunnen seda valides end kohe vähemalt kaks korda vähem lollpeana. Kuigi, noh, tegelt see lusikas rändab pärast sööki mitte lähima põõsa alla ega kodusesse kompostikuhja vaid ikka pargi prügikasti. Vaheldumisi jäätisepaberitega. Aga ikkagi. Natuke parem ikkagi. 
Koos biolagunevate uudistoodetega tekkis minu kogemuses kiiresti vajadus uue mõiste järele - peoslagunev. Need on näiteks need kilekotid, millesse hakkad midagi pakkima ja siis viskad selle enne pakkimise lõppu ära, sest katki. Paljude supermarketite puuviljakotid on sellised. Erilise huumori mõttes on biolagunevad prügikotid ühtlasi ka peoslagunevad. Enamvähem sulavad näpu all. Enne kadunud, kui jõuad ta paikagi panna.
Lisaks on vajadus mõiste 'peollagunev' järele. Peollagunevad on näiteks tantsijate kostüümid. Litrid pudenevad ja õmblused tahavad varsti ülenõelumist ja haagid peavad peost täpselt niipalju vastu, kui nende väikeses haagieksistentsis viitsimist jagub. 
Veel tuleb peollagunevuse mõiste kasutusele ebastabiilse psüühikaga inimestel või normaalsete inimeste ebastabiilsetel perioodidel. Tead küll neid olukordi, kus kõik on õhtu alguses ühtlaselt faiin, aga pärast paari jooki on mõni inimene täiesti katki. Pisarates. Või paljas. Või tantsib laua peal, kuigi tegelt see pole eriti seda sorti koht ja segab juba veidi naaberlauas einestavat vanapaari. Või paljalt pisarates kellegi võõraga juba nuka taga nahistamas. Või uuesti uuesti ketramas kurdilt ja kuulmatult veidi liiga valjusti igaühele otsast peale jälle ühte ja seda sama lugu, mis tema katkise hinge peal teda painab. Muidu pole nagu hädagi. Muus osas nagu tavaline. Aga vot peol laguneb.

Vahel ma tajun ette ära, et ma võin olla muutunud peollagunevaks. Siis ma pidudest hoidun. Või valin neid hoolikamalt. Igas suvalises kohas päris ei taha tükkeks olla, eksole.

P5210156
johannes gutenberg mõtleb ukselävel vähemalt kaks korda ümber

Peaks tegema eraldi lõigu minu luuletajakarjäärist. Höh. Höh. See on naljakas. Et kui sa kirjutad luuletuse, siis sa oled luuletaja. Põmm. Nii lihtne ongi. Umbes nagu kui sa eostad munaraku, siis sa oled isa. Valmss! Samas kirjuta raamatujagu jura, võibolla avalda mõni äragi, ikka kirjanik päriselt ei ole. Külvasin aianurka murulauku ja sättisin värske floksipeenra ümber mõned, tulebvälja, täiesti kerisekõlbulikud kivid - no ei ole aednik. Luuletajad on selles mõttes nagu isad. Liiga sageli liiga kergekäeliselt väljajagatav tiitel seltskonnale, mille liige võib olla tohutult maailma paremaks tegemisse olulist panust tegev, aga sugugi ei pruugi.
Ehk siis. Just. Luuletajakarjäär. Kui luuleväljakutse veel parajasti käsil pooleli oli, tuli miski luulekevade üleskutse ja siis ma neid viskasin paari oma luuletusega, ise samal ajal veits enda üle naeru pugistades. Nüüd on mind miskisse mõisasse kutsutud mingile sündmusele ja see on natuke naljakas ja ma päriselt ei oska seletada, miks.
Teine asi on see, et ma ikka tegelt natuke kipun sõnu niimoodi ritta seadma, et need kaunilt kõlaks ja kisun harjutan turnin sinna poole, et hästi vähese sõnade arvuga hästi palju ja olulist ära öelda (ja osa simlapaistvalt ainust asjassepühendatule arusaadavalt ütlemata jätta). Niiet luule muarust. Niiet hakkan uuesti jälle oma sellesse luuleblogisse hooti asju viskama, kui tuleb mõni.


Mu kunstnikukarjäär teeb seda, et leppisin Lokaal Pirogoviga kokku, et äkki nad sügisel näitavad ühte mu näitust. Mis mul on kokku panemata. Mille tarvis mul on ainult idee ja 100 sajaga kaheldavat fotot ühes albumis igaks juhuks valmis. Ja mille teostamise jaoks puudub mul raha ja vahendid ja kogemus. Et sellega on selles mõttes üsna hästi. 
Profid ei põe.

P5280158
üldse ei lehvitaks siin oma tisse, aga ma tahtsin nii näidata oma elu esimest isedisainitud kaunistatud rinnahoidjat antiigipoest ostetud metall-mutuka ja helkurpaelast (tussu)embleemidega. kas pole kaunis

Tantsijakaräär (pfft mul on kõik asjad karjäärid täna) on esimese argliku sammu eespoolsest jalast pigem diagonaalis teinud ja ma ei kukkunud prožektorite valgusest pimestatuna lava pealt alla ega koha peal tükkeks. Ma videot ei ole veel näinud ja fotodelt paistab küll, nagu mul oleks surmahirm ja veits seedehäired samal ajal (mitte väga kaugel tõest). Aga mu inimesed ütlesid, et oli kaunis. Peab uskuma. Mis mul muud üle.

Üldiselt on mitme 'karjääri' pidamine seesama munade mitte ühte korvi asetamine. Kuigi kipub olema ka nii, et kuigi korve on palju, on osa korve liiga paljude munadega. Ja kui mõni nendest liiga paljude munadega korvidest ähvardab puruks kukkuda, võib tekkida tahtmine kõik teised ka hooletusse jätta. Sest mis mõtet sel kõigel sis on, kui suurem osa mune on läinud. Retsept ei tööta mingi paari üksiku munaga ju.
Kuidas mune ühtlasemalt veel ühtlasemalt päriselt ühtlaselt jaotada, ma pole veel leiutanud.
Äkki mul pole piisavalt mune?

Põletasin täna oma turja ära ja pean vist suve lõpuni neid samu riideid kandma, millega ma selle põletuse sain, sest kõik muu on liiga autš. Lugesin läbi raamatu Igavesti Sinu, mida soovitas raamatukogutöötaja, ainult vaevu suutes samal ajal oma erutust ja vaimustust vaos hoida ja mulle lõppu mitte ette reeta. Mis oli temast tore. Raamat ise ka muidugi. 


P5210154
õnne tänav on kohati nagu mingis tardumuses
juba 20 aastat üks


Alati, kui keegi hakkab tegema seda sama lolli nalja, kus öeldakse 'lapsetegemine' selle viljastamise akti kohta ja võib-olla sinna juurde võrreldakse seda mingi muu vanemavastutusega, tahaks ma karjuda. Aganoh. Ma tahan tihti karjuda inimeste halva huumorimeele ja suvalises kontekstis seksile kaudselt kelmikate kulmukergituste saatel viitamise ja ärakulunud stampväljendite kasutamise peale.
Mis ma tegelt mõtsin, oli see laste tegemise teema. Et see viljastamine minu peas küll ei lähe arvesse lapse tegemisena. Lapse tegemine on see meisterdamiseprotsess, kus tita on kõhus ja kasvab seal ja seda titat oma kõhu sees kasvatav naine püsib elus ja terve kogu selle aja ja siis ta selle tita sealt ka välja aitab ja teda (koos kellegi abiga) elus hoiab ja toidab ja katab ja hoolitseb. Vot see on lapse tegemine. Et tehakse midagi. Töö ja vaev ja püüdlikkus ja sihipärane millelegi pühendunult tegemine. Et saaks laps. 
Pärast, kui see hästi tore terve rõõmus laps on ja keegi tuleb ja kiidab, siis saad uhkelt öelda: ise tegin. 


Kuhu su munad on praegusel ajal jaotatud ja kas sa loobid väiksed korvid ka puru, kui suured kukkuda ähvardavad?
Mis trendisõnadega seotud või nendega sarnase kõlaga sõnanalju (lisaks peollagunevale) sa kuulnud oled?

3 comments:

  1. Mõtsin homme vastata, aga siidriklaas on veel pooltäis ja MIDAGI on ju teda tühjaks juues vaja tha ka. (Suur klaas ka.)

    Munad on mul peamiselt kahes korvis - proosalauliku oma on tegelikult päris palju lisa saanud ning et tunda, et appi! Kukub! oleks üsna võimatu asjade käik. Elik ühest küljest ma olen proosat palju kirjutanud, teisest mulle endale meeldib ning esialgne üldine tagasiside on ka kiitev ning isegi kui kirjastused millegipärast ei peaks vaimustusest oigama, kui ma lahkelt luban neil mind avaldada, olen nii rämeenesekindel, et võiksin ka ise oma asju müüa, reklaamida blogilehel näiteks ja kui inimesed ei hinda mu põhjatut andekust, vbla pikapeale hakkaks häirima, ent esialgu oleks "Näh, ise on lollid siis ju!"
    Noh ja et liiga lillenuustujalikuks ei läheks asi, on õdendus ja see saabuval talvel ära lõpetada on täiesti realistlik plaan.
    Lisaks püüan - ei, misasja, ei PÜÜA, OLEN! - mõnus inimene olla larpikogukonnas ja ulmesõprade seas ja tervishoiutöötajate hulgas ja muidu ka. Ja emana pädev.

    Ma olen väga vilets väheste munadega korvide purukskukkudalubaja. Seda võiks tõesti õppida, et kõike ei suuda, ei peagi suutma, üritus hoida püsti kõike seda, mis mul JUBA ON, võib tähendada hoopis kõigest ilma jäämist.
    Praegu on mul hea, kõik on "oh, ma suudan nii palju, isegi hästi, pluss mulle!" aga see mõtteviis, et ma pean korraga kõike, muidu ma pole üldse midagi väärt, ei ole millekski mõistlikumaks muutunud.

    Mingeid trendisõnadega nalju ma omast peast ei tea, aga üks jagas just fb-s: ""Kõlin väljas, värin sees" ütles just mu nutitelefon. Spooky, see kõlab nagu nõuka-aja veteran."

    ReplyDelete
  2. Kiisu ümbermõtlemise pilt on väga hea kiisuolemuse tabamine!
    Munade laialijagamine on väga hea mõte, kuigi teinekord võib tunduda, et fookus ühele konkreetsele korvile sellega väheneb. Kui on abikaasa ka varnast võtta, siis saab veel rohkem korve kasutada, et minu-korvid-sinu-korvid ja kõik ikka korraga ümber ei lähe. Minul on alati korraga
    palju korve käsil, aga midagi ümber minna lasta on mu loomuse vastane, siis žongleerin hommikust õhtuni. Mõnikord võtan nalja pärast mõne korvi lisaks - näiteks oli projekt joosta maikuus 100 km, mis ei ole iseenesest palju, aga tuli mahutada päevaplaani jõuga. Lisaks on tööasjad ja bridžimäng ja peatne kolimine kaugele võõrale maale ja kolme lapse tegemine (sinu definitsiooni kohaselt) ja vahepeal tuleb kraamida-pesupesta-muruniita ka. Aga on ikkagi kogu aeg väga lõbus.

    ReplyDelete
  3. on kaunus!!! kuuma ilmaga võib sellisega ju õues ringigi kõndida. või edasi-tagasi.

    ReplyDelete