Monday, July 25, 2016

nädalane hoogpostitaja - asjad ja värki

Kui sa mõtlesid, et ma mõtlesin välja, mis ma nädal aega iga päev kirjutan, siis sa küll eksisid. Mul pole õrna aimugi. Ma mõtsin üldiselt, et vaatab. Eks paistab. Elame, näeme. Tuleb, mis tuleb. 


P6080023
taevane järv

Täna tuli näiteks see elu, et ma olin üle tüki aja jälle vastutustundlik täiskasvanulik küps kogemustega naisterahvas ja läksin korralikku suurde alkoholipoodi ja ostsin liitri viina. Sesmõttes, et tuleb ikka osata ette näha. Ja veits majanduslikult mõistlikult mõtelda. Arvestada tuleviku ja tekkida võivate vajadustega. Mitte olla selline naiivne lillelapsuke ja lasta asjadel omasoodu minna ja siis pärast omadega kimpus olla ja kibedaid kahetsuspisaraid pihku nutta. Härgadel tuleb haarata sarvedest ja oma elu olulised asjad tuleb organiseerida ratsionaalseid otsuseid efektiivselt ellu viies.
Ühe pudeli juba villisin suhkru ja mustsõstardega kahte jõulujoogi valmimise nõusse tõmbuma. Tehniliselt olen ma seega sel aastal sisse teinud. Hoidiseid valmistanud. Nii perenaine. Täiega pruudimaterjal. Väärt vähemalt kaks kaamlit.

Reedel olin ma üle mitme kuu üleni eneseületus. Koristasin oma tuba-garderoobi. Kuna mul ei ole päriselt riidekappe ega eraldi tuba oma garderoobi hoidmiseks, elan ma enamvähem kõigi oma kostüümide ja rüüde ja kehakatetega ühes toas. Mu wifi nimi on Narnia, sest mu majas pole kapi ja mittekapi vahel piire, terve mu maja on mu kapp. Ja sest noh, nagu sa juba tead, ma olen humoorikas seda moodi. Koristasin ja sorteerisin ja voltisin ja organiseerisin mingi tund aega järjest kõiki neid riiete hunnikuid ja hunnikute kuhjakeste kuhilaid. Lõpus, kui suurem osa oli organiseeritud või pessu või äraandmisele sorditud, lugesin nalja pärast kiiruga pealiskaudselt üle ligikaudu, kui palju mul kleite on. Ligikaudu 70 kleiti. Hästi palju kleite on hästi tore asi, sest mulle kleidid hästi meeldivad. See tühiasi, et ma näiteks kogu käesoleva nädalavahe olen suvalises maikas ja haaremipükstes sohvakartul olnud, on kõrvaline. 

P6110150
viskab korraks jalad seina peale ja vaatab siis edasi

Mõni kord olen ma kuulanud vanemaid naisi rääkimas, millised töllakad nende laulatatud abikaasad on ja kuidas nad ei mõtle küll selle pärast neid jätta või uue vastu vahetada, sest kõik teised on ju veel hullemad. Koledad ja paksud ja joodikud ja lollid. Et vähemalt enda oma on vana tuttav harjunud ja võrreldes teiste sama vanadega, suhteliselt kobe veel. Käib kah. Kärab küll. Siis ma olen vahepeal natuke ikka kuidagi imelikult melanhoolseks selle jutu kuulamisest läinud. Mõelda, et keegi võiks niimoodi sellistel põhjustel oma kaasa talumatust taluda ja selliseks väljapääsuvabaks ja alternatiividest tühjaks oma maailma näha. Ja et kuhu jääb siis kirg ja vaimustus ja ainult ainult kõige paremat väärt olemine ja mitte kunagi vähemaga leppimine.

Mõni kord olen ma kuulanud enda-ealisi naisi rääkimas, millised töllakad nende peiksid või elukaaslased või eksid on. Ja kuidas nende naiste meelest see ongi meestega niimoodi ja ega midagi muud ei olegi eriti võimalik ühest mehest tahta. "Mu isa oli täpselt sama sugune," käib ka tihti sinna otsa. Siis ma olen vahepeal natuke ikka kuidagi imelikult tänulikuks ja õnnejoovastunuks salaja saanud nende juttude kuulamisest. Et minu elukaaslane on hoopis täiesti iseseisev toimiv täiskasvanu nagu minagi, mitte selline mehekujuline hädapätak, nagu need teiste naiste meeste kirjeldused nii tihti on. Teeb (endale või kogu perele) süüa ja peseb ise oma pesu ja teab, kus ta asjad asuvad ja haldab ise oma kalendrid ja kohtumised ja. Normaalne ju. Et isver kui õudne, kui ma peaksin koos elama täiskasvanud inimesega, kes vajab hoolt nagu laps. Ja kui hästi mul on ikka läinud ja las ta siis teinekord olla veits intensiivne isiksus või ajada mind kirjeldamatult närvi, vähemalt ei ole ta selline, nagu need teised samaealised mehed.

P6110234
valgus jäi ka korraks vaatama


Kuulsin täna kõrvalist vestlust pealt kuulates väga ilusat lausekatket. Ma saan aru, et osa inimesi on hästi löödud, kui nad mõnd roppu sõna peavad kuulma või lugema, niiet siin on teil võimalus see lõik jälle vahele jääda. Nüüd. Jah. Läksite? Olgu. Igatahes. Üks mees tahtis poes väga ühe naise tähelepanu saada, oli juba küllaltki meeleheitel ja ahastuses ja proovis mitut moodi. Ja siis lausus äkitselt: türa jumala putsis. Nii ütleski. No lihtsalt. Kas sa kujutad ette, milline kujund. Milline suurejooneline palve. Kas pole mitte võimas kooslus, mida oma suures kitsikuses välja kutsuda endale toeks ja väeks. Hästi valitud viis, millega pöörduda endast suurema ja kõksema poole. Türa Jumala Putsis. Kaunis.



Heaküll. Ma arvasin, et kui ma vahepeal toimetan ja askeldan, tuleb mul veel mõni mõte tänasesse, aga võta näpust. Homme. Homme on ka päev. 
A. Oih. Täna oligi viimane tõotatutest. Jumalküll. Selline fopaa. Kuidas ma selle nüüd heaks teen.


Näe, loe seda luuletust, see mulle meeldis ja mind liigutas: To Dorothy - Marvin Bell
Näe, kuula seda laulu, mis mulle YouTube soovitas ja mul küll puusa täitsa nõksu pani: Penelope Cruz ft. Bebe - Cocaine (Siempre Me Quedara)
Ja kui peaks olema, et sa ei olegi millegipärast Ameerika jumalaid lugenud, siis tegelt jõuad praegu ilusti läbi lugeda ja kui sari tuleb, siis saad öelda, et sul on raamat loetud küll ja päris häbisse vast ei jää.

8 comments:

  1. Aga nüüd ometi ei tule tagasi, et sa postitad siia kord kolme nädala jooksul?! Et, jaa, ma lugesin kusjuures luuletusi vahepeal ja kord kolme nädala jooksul on tohutult palju rohkem kui mitte kordagi kolme nädala jooksul ja mis siin ikka tahta, ise teab, palju kirjutab.
    Aga no annan märku, et ma pelgan seda, et su võrgupäevikut lugeda üldse ei saa. Või õigemini saab, vanu poste.

    Aga see, et türa jumala putsis tõi mulle meelde ühe vestluskatke, mida üleeile pealt kuulsis.
    Mees, pargipingil (selline arvata 60-70 aastane, aga ärajoonud, võis ka noorem olla): Kuule, ära pane pahaks. Ma lihtsalt üritasin sulle külge lüüa, noh.
    Naine (arvata 60-70 aastane, hästi säilinud, tädilik, üks pargipink eemalt nunnutavalt): Jaa-jaa, saan aru.
    Mees: No ma enam ei ürita, noh!
    Naine (tooni muutmata): Jaa, muidugi ei ürita!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ise küll esialgu ei näe, et ma päris postitamata jätaksin. Aga nagu enne juba arutatud sai - ei jaksa kogu aeg sama asja sama moodi teha, endal hakkab ka igav. Niiet kuni mulle tulevad pähe ainult targutused ja manitsused ja iseendas urgitsemine, siis ma pigem ei viitsi seda postituseks vormistada. Ise ennast päriselt mõne uue värske mõttega üllatada suudan, siis on teine lugu.

      Delete
  2. Anonymous21:53

    Sa võiksid oma fotode ja pildiallkirjadega raamatu välja anda. Ma küll ostaks :D

    ReplyDelete
  3. Anonymous06:54

    Jah, ma ostaks ka. Mul on 13-aastane tütar. Arutasime temaga mingi päev erinevate fotoliikide üle ja kunstilistest fotodest rääkisime Sinu blogi põhjal😉.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda on üleni hea meel kuulda. Värviliste läikpiltidega raamatu väljaandmise protsess kõlab mulle esialgu küll iseäranis töömahukas ja vaevaline ettevõtt. Aga ma pean selle meeles, et vähemalt kaks ostjat oleks kohe olemas.
      Aga niikaua saab sirvida seda ilma puid tapmata ja riiuleid koormamata tehtud lahendust: https://www.flickr.com/photos/97108317@N08/

      Delete
    2. Anonymous01:06

      Mina ostaks kaa ! Ma pole kusagil nii vingeid pilte (ja pildiallkirju) nainud. Uskumatu anne. Ma kogu aeg mõtlen, et lp autor peaks need kõik korraga kaante vahele panema

      Delete
    3. Anonymous01:09

      Mina ostaks ka ! Maailma parimad pildid ja geniaalsed allkirjad. Ma arvan, et kõik konkursid paneksid ka kinni. Uskumatu anne, niisuguseid hetki leida ja jäädvustada. Paluks jatkata samas vaimus ja ma loodan juba ammu, et raamat yhel hetkel tuleb.

      Delete
  4. Mina ostaks ka! Ma nii armastan neid pilte, et ma oleksin valmis raamatu eest ette maksma.

    ReplyDelete