Sunday, July 03, 2016

sina tuled tagasi linnuna

Pika postituse hoiatus. Võib-olla tahad omale tassi kohvi ja arvutile laadija enne tuua?

P6270709
vihmakivid

Tantsulaager hakkab tegelt alles hiljem, aga ma lähen sinnakanti juba varem valmis ära. Mis tähendab, et käsil on tükiks ajaks viimased ööd omas voodis. Mis tähendab, et ma magan nii kaua, kui üldse magada jaksab ja siis magan natuke veel ja söön kikerhernestega salatit otse kausist ja keedan omale kohvi nii suure kruusi tarvis, kui mul vähegi majas leidub. Vaatan kõiki vaatamatajäänud sarju tagant järele ja surmigavaid Woody Alleni uusimaid üllitisi ja päeva suurimad dilemmad on, kas teha uinak kohe või alles natukese aja pärast. Eks ma vast jõuan raamatute lugemiseni ka. Ma lihtsalt olen oma arvutit nii igatsenud. Nii igatsemise mõõdupuuks võib olla näiteks see, et ma laadisin kuu aja pildid ühe õhtuga üles. Sest ma lihtsalt ei olnud terve juuni kuu jooksul leidnud sellist aega ja kannatust ja parajat hetke, et arvutis istuda ja oma fotodega tegeleda. Nii palju jooksus ja lennus ja hõivatud või pohmas või väsinud või millegi muuga ametis terve juuni kuu, saadsaaru.

Sain omale uue telefoni ja see tervitas mind hommikul teatega, et tema on nüüd kogu MS Office'i programmide loetelu endale ise omal algatusel hankinud ja, muide, telefonis saab kohe ruum otsa, teemidagi. No jumalküll. Mida sa siis hangid asju, mida sul palutud pole. 
Nägin ükspäev unes, et sattusin mobiiliga helistades kellegi kõnet pealt kuulma. Mäletad, nagu vanasti tavatelefoniga vahel kogemata juhtus. Kuulasin kellegi niisugust salajast kõnet pealt, mida nad ise küll ei oleks elusees lasknud mul kuulata ja olin jumalast põnevil. Ja siis selgus, et nad räägivad maailma kõige igavamat juttu. Isegi mu uned saavad mind haigutama ajada.


P6270699
otsa ei paista

Olles koolitatud ja mõjutatud nendest end väga tõsiselt võtvatest teadlastest, olen ma alati veits üleolevuse ja silmapööritusega suhtunud kvalitatiivsetesse uuringutesse. Ei tundu eriti, nagu sealt saaks midagi järeldada või midagi kasulikku peale hakata, kui sa esitad oma uuritavale grupile kaalutud emotsionaalseid küsimusi, lased neil semistruktureeritult heietada ja siis esitad neid anekdootlikke tõendeid ja haaravaid lugusid ja oled ise maru liigutatud. Ühe-kahe inimese väljaütlemised ei ole piisav kogus andmeid, et sisukaid läbikaalutud otsuseid langetada. 
Sul on vaja suurt aukartustäratavalt suurt valimit ja korralikku küsimustikku koos kontrollküsimustega ja statistiliselt olulisi erinevusi ja soovitatavalt veel mitte ainult self-report vaid ka mingid jälgimised ja mõõtmised, mis ei sekku ja arvestada tuleks tausta ja iga katse või tulemus või vaatlus, mida sa sooritad, peab olema korratav, et see üldse teaduse definitsiooni alla mahuks ja nõnda edasi.
Üks haridusteadlane rääkis mulle, et kvalitatiivne (see küsime paari inimese arvamust stiilis) uuring on natuke nagu poeesia. Sellega iseenesest ei saa midagi sisukat tõsiseltvõetavat peale hakata ja tingimata ei peagi, aga sealt tulevad mõtted. Tulevad ideed ja sähvatused ja sul tekib mingi pilt või aimdus või ettekujutus. Ja selle põhjal saab pärast (keegi teine) midagi muud teha, mis on kasulik ja praktiselt rakendatav. 
Kuna ma olen millegipärast veendunud, et kauneid kunste on inimkonnale hädasti kindlasti tarvis, siis see oli mulle hea põhjendus. Väga palju enam ei pöörita silmi.

Pfft. Mulle saaks vist ükskõik mille vajalikkuse ära põhjendada, öeldes, et see on natuke nagu luule.

P6220499
see kask, mis järve sees on

Uus mõte, mis seoses üksikute lugude ja arvamuste ja nende kogu gruppi mitte iseloomustava kasutamatusega seondub, tuleb hoopis mujalt. Ma ei suuda seda artiklit praegu leida, aga see rääkis hoopis anonüümsetest kommentaaridest. Ja sellest, miks peaksid olema anonüümsed kommentaarid lubatud. Üks põhilisi argumente anonüümsete kommentaaride vastu olevat veendumus, et igal tekstil on autor. Ja kui igal tekstil on autor, siis sellel kommentaaril on ka autor ja see autor parem olgu oma nime ja näoga selle taga, kui ta seda välja tahab öelda ja kandku vastutust ka oma enda teksti tagajärgede ees. Aga igal tekstil ei ole autorit. Tekstid natuke mõnes mõttes elavad oma elu. Ja arvamused. Ja seisukohad. Need kujunevad kasvavad arenevad suust suhu ja allikast allikasse ja moonduvad ja igaüks, kes midagi välja ütleb, et pruugi teadagi, täpselt kellelt ja kust see nüüd nii kokku tuli. Ühe inimese väljaöeldud seisukoht ei pruugi olla tema isiklik seisukoht. Võib olla lihtsalt seisukoht. Mida võiks ka välja öelda. Või lihtsalt arvamus. Mitte tema enda, vaid üks neist, mis juhtumisi on. 

Seoses sellega ja sellega, et viimatise õppeperioodi tagasiside tuli. Vaatasin hoopis teise pilguga teistest natuke erinevaid sõnalisi tagasisidesse pandud ütlemisi. Vanasti vaatasin pigem nii, et tore on, aga vot seda ei pea tegelt arvestama või väga tõsiselt võtma, sest see on ainult üks inimene ja see ei iseloomusta kogu valimit ja vaatame ikka numbreid ja trende ja suuremat pilti. Aga nüüd ma vaatan seda ühte ka. Ega ta üksinda seda välja ei mõelnud, mis ta mõtles, kui ta nii kirjutas. Sest ega ta üksinda neis tundides ei käinud või elus üldse või kuidagi eraldi sõltumatu kallutamata mõjutamata püha puutumatus pole. Ta on tuhande keeruka seose ja niidikesega seotud kõige selle muuga, mis samuti on ja see, mis juhuslikult tema klaviatuurilt minu ekraanile jõudis, võib väga vabalt olla ka saja teise inimese mõte.

P6220481
mere ääres on üks mänd hästi tamm

Kohtasin mingeid juhuslikke inimesi, (kellel oli tore koer, kellega me kohe sõpradeks saime talle natuke šokolaadijäätist söötes) ja üks neist inimestest rääkis, et tema söögilaual olev liha peab olema tundmatu ja kauge. Ta ei taha olla olnud isiklikult tuttav selle seaga, keda ta grillib ja kui tal oleksid kanad, siis ta ei suudaks neid tappa ja süüa. Sest ta ei taha teada, kes tema söök enne oli.
Kui ma laps olin, oli minu vanaemal selline talu, kus olid loomad, kelledest osa söödi hooaja lõpus ära ka. Näiteks sead ja pardid. Ja lambad. Looma tapmist tehti üldsegi kõrval talus ja lapsed seda pealt ei näinud. Aga seda, et loom on võetud selleks, et temast saaks praad, ei varjatud ega ilustatud. Ja see oli armastus. Siga oli armas. Nad tulid ja olid nii toredad ja me rõõmustasime, kuidas nad matsutasid ja oma sööginõu ees trügisid ja ruigasid. Ja me muretsesime, kui nad haiged olid (saba peab rõngas olema). Ja lammastel olid nimed ja me sõbralikult naersime nende üle, kui nad pärast pügamist häbelikud olid. Ja pruuni-kollase kirjudest piuksuvatest pardititadest kasvasid suured võimuahned alfa-pardid. Ja kui tuli aeg see loom söögiks teha, siis oli ka söögilaua ääres juttu sellest loomast. Et kes ta oli. Ja kuidas ta oli hea loom. Oli hea loom elades ja on hea loom taldrikul. Ja see kõik oli hea. Ja seal ei olnud vastuolu, et ma teda armastasin ja nüüd ma söön. See on ka armastus. Ja tänu. 

Ma lugesin üht sünget raamatut kunagi ammu. See oli meelega isegi ülepaisutatult ja huumori mõttes süngeks kirjutatud. Seal oli lugu armastusest. Ühest kummalisest koledast kurvast armastusest, mis oli nii suur, et see valutas. Tead selliseid armastusi, mis valutavad, onju. Ja seal oli lõpus nii, et see, kes ellu jäi, sõi lõpuks ära selle, kelle ta kaotanud oli. Sest ta oli nii palju armastanud ja armastas ikka veel ja ta oli nii kurb ja kuidagi millegipärast süüdi. Ja see ärasöömine oli selle loomulik jätk ja samal ajal justkui selle armastuse ja kogu loo koleduse ja ilu mõõdupuu.

P6200412
tudukiisu

Ma natuke vist läksin ükspäev endalegi hirmutavalt mõrkjaks, kui ma ühele noorele inimesele rääkisin üksindusest. Ma ütlesin, et see on illusioon ja sa ei tohi lasta end sellest eksitada või sõltuvusse jääda sellest pettekujutlusest, et sa saad kellegagi kunagi päriselt koos olla. Sest see on ainult sinu segadusse ajamiseks ja pimestamiseks. Tegelikult oled sa üksi. Sündisid üksi. Sured üksi. Armastad ja leinad ja valutad ja rõõmustad ja hingad ja oled päriselt paratamatult igavesti üksi. Ja sinna pole midagi teha.
Ma vist lugesin natuke üht raamatut ühest kohast natuke valesti, sest ma sain sealt mõtte, aga kui ma seda üle lugema läksin, siis seda mõtet seal enam ei olnud. Mõte, mille ma sain, oli sellest, et üksi olemine on kasulik. Või nagu vaimsele tervisele hea. Päriselt üksi siis. Inimestest füüsiliselt eemal. Ja kui see üksi olek hakkab painama või segama või liiga tegema, siis see ei ole märk sellest, et mine inimeste hulka tagasi. See on lihtsalt märk sellest, et üksi olemine annab end tunda. Liigutab tasakesi nurgas, et sa tema kohalolu ära ei unustaks. Ja sul on vaja seda üksit, et näha, et sina oled sina ja kõik muu on kõik muu. Tunda oma olemasolu piirjooni.

Kusagil beebimanuaalis oli juttu sellest, et titaga tegeledes tuleks talle teha ülekerepaisid. Üle pea ja käsivarre ja mööda kõhtu ja tallad ja uuesti. Piiiiiikad pikad paid. Pidavat tema enda keha piirjoonte äraõppimisele ja seega motoorikale ja muule sellele maru hästi mõjuma. Nad teevad selliste paide peale sellist ägedat tähelepanelikku nägu ka muarust.
Tegelikult oma keha piirjoontega tegelevad ju päris paljud laste mängud ka. Erinevad kulli- ja pallimängud näiteks. Või kasti- või kummikeks. Puudutas või ei puudutanud. Läks vastu või ei läinud.

Kas sa tead, kui suur sa oled ja kuhumaani ulatud ja kus sa täpselt ära lõpped. Kuidas sul õnnestub iseennast kõige ülejäänuga mitte segamini ajada.

P6190398
millegipärast on nii rahustav teada, et kui inimesed ära lähevad, siis tuleb mets


Organiseerisin omale ükspäev (jälle vastu igasuguseid mugavusi ja üle mitme eneseületuse) linnas rõõmutsemise ja tantsimise ja olen iseenda üle lõpmata uhke. Sai tantsitud. Sai inimesi nähtud ja uusi kohatud ja seda kella kolmeni välja. Ja see suu kõrvuni ma armastan kõiki inimesi ja maailm on lihtsalt nii lõpmata kaunis... see hetk tuli ka ära. Ja ma sain selleni ise. Ise valisin joogid ja seltskonnad ja tantsud ja tempo ja tuligi ära see, mis mulle vaja oli.
Saabunud on iga-aastane hämming - mida peale hakata punaste sõstardega. Huvitav, kas ma peaksin tõesti mahlaauruti ostma kolme põõsa pärast. Kuigi, kui ma just selle õige nädala kodust ära olen ja marjad vahepeal maha varisevad, siis vist pole suurt vahet. Pigem selliste ilupõõsaste vastu pole mul ka midagi.
Oeh. Aga nüüd ma pean ju otsustama, kas käia poes enne ülejäänud GoTi osasid või pärast või vahepeal ja et huvitav mitu Orange'i osa mul vaatamata on ja kas üks hiigelkohv veel või alles natukese aja pärast. Ideeliselt, kui hiigla tubli olla, võiks täna natuke oma garderoobi ka korrastada. See on mul vähemalt kolmandiku ulatuses praegu hunniku(te) kujul. Ülevaatlikum riieteladu pidavat pakkimisele kaasa aitama, ma olen kuulnud. 


Kiiresti masinal sõnad ka üle lugeda lasta... 1600 kandis. Mitte kõige hullem vist. 
Kes kõik läbi luges, saab 10 ekstra internetipunkti praegu.

10 comments:

  1. "Mulle saaks vist ükskõik mille vajalikkuse ära põhjendada, öeldes, et see on natuke nagu luule."

    See oli hea. Ja muidu ka, kõik.

    ReplyDelete
  2. Täh 10 lisapunkti eest. Ma läksin alguses ja käisin kempsus ära, kui tuli hoiatus, et pikk. Ja siis lugesin sedasi väga rahulikult, söögipausi võttes - ja siis ei olnudki üldse nii pikk ju =)

    Aga see kvalitatiivsete uurimuste idee kui mõtteid andva materjali idee on mulle meeltmööda ka. Sest minagi ei arvanud neid teaduse seisukohalt pädevateks, aga ideeandjatena ... krt, nad on mullegi mõne idee andnud, ja ma pole isegi teadlane!

    A see ärasöömise ja armastamise ühendamise mõte on mulle ka täiesti tuttav ja tore. Mul on PIGEM õudne just see "ma ei tea sellest loomast midagi, ta tõenäoliselt elas täiega jäledat elu, ja milleks see kannatus? Et ma saaks seda kanasuppi?!" Aga kui ma tean, et loom elas hästi, on mul palju kergem teda süüa.

    ReplyDelete
  3. Aa. Aa. See värk, et - ma ei ütle piltide kohta midagi, isegi kui on "oh, nii targalt ja nägijalt tabatud!" Aga seekord pildiallkirja kohta - see metsa tagasitulek!!!
    Kõik lõppeb kunagi ja see, mis tuleb, on omamoodi ilus. Alati. Igal juhul. Igal pool. Aga kui pärast, millalgi-kunagi, tuleb mets, on kergem, on leebem, on rahulikum endalgi tulevikku vaadata.

    ReplyDelete
  4. ma võiks veel pikemaid lugeda
    eriti sult
    ja piltidega
    ja nende allkirjadega

    teiste inimeste pildipostid mulle ei meeldi
    neil pole (häid) allkirju ja muud tekstid on liiga lühikesed

    ReplyDelete
  5. Nii ilusad omavahel otsapidi kokkuminevad mõtted. Nagu pusle.
    Lähen oma titale ülekere paisid tegema.

    ReplyDelete
  6. Mitte et siin oleks otseselt küsimus olnud, aga ma mäletan (võib-olla samamoodi ekslikult, aga üsna veendunult), et Rilke kirjutas sellest, kuidas üksindus on hea. "Kirjad noorele luuletajale" LR 1995.
    Aga see metsamõte rahustab mind ka, kui apokalüptilised meeleolud tulevad. Mis kõrkus oleks uskuda, et ökosüsteem pärast inimest ja inimesega hakkama ei saa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh. Nendest kirjadest ma selle niimoodi välja lugesingi. Ja siis pärast enam ei lugenud. Ja siis jällegi. See on üks kummaline raamat.

      Delete
  7. Üksindusest või üksiolemisest: ühest küljest jah, kui võtta niiviisi, et see, et ma ei saa kellegagi päris ühte sulada, nii et ma saaks kellegi teisega kahe peale kokku olla üks indiviid või olla lausa terve kambaga üks indiviid - et see tähendab üksindust; et see, et ma olen suvalisest teisest inimesest eri inimene, mitte temaga sama inimene, see, et ma olen ise inimene, tähendab üksindust, siis jah. siis oleme me viimselt üksi, sest me oleme eri inimesed, mitte kamba peale kokku üks ühtne indiviid.

    Aga kui võtta nüüd teisest küljest ja kujutada ette, et ma saaks sulada ühte kõigi teiste inimestega ja milleks piirduda ainult sellega. sulada ühte ka loomade, taimedega ja üldse kogu mateeria ja energiaga. mitte olla ise ega eri inimene, vaid kogu universumi või multiversumiga ühtne üks -

    siis oleks see ühtne üks ju veel palju lootusetumalt üksi: tal ei oleks mitte midagi ega kedagi iseendavälist, kellega kontakti võtta. sest kontakti võetakse sellega, kes on keegi teine. kui me ei oleks eri olendid, siis ei oleks meil kellegagi ühendust võtta.

    ReplyDelete
  8. Anonymous03:40

    Ma ei loe (enam) ühtki blogi peale sinu oma :)
    Võib vabalt pikk (veel pikem) jutt olla.

    ReplyDelete
  9. Ronimises on kogu aeg see, et tuleb osata visualiseerida. Enne seinale minekut vaatad ja mõtled. Ja pead suutma ette kujutada, kuhu sa kuskilt ulatad. Ja mida paremini see sul välja tuleb, seda kergem on ronida.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget