Wednesday, September 28, 2016

And here we are in heaven

P9270080
puutüved on pehmed. nagu väikeste kohevate udemetega kaetud


Kuidas oma hinge eest hoolt kanda. Ehk laula ise ää-äh.
Need asjad, mille tegemine teeb enesetunde paremaks, on sageli nii imelikud, et ainult vaata ja imesta. Lisaks on halb enesetunne valelik tõbras. Ta valetab sulle hulka asju niikuinii puhtalt oma halbust süvendamaks. Aga ta valetab sulle ka, et need asjad, mis sulle pähe tulevad enda lohutamiseks, tegelt ei aita. Nii hästi valetab, et jääd uskuma. Selle pärast on mul näiteks korduvad puhud, kus ma hakkan mingit asja tegema, lootmata sellest üldse midagi, sest elu on tähenduseta tühjus ja me kõik sureme koledat surma. Ja siis pärast selle asja tegemist (kui ma selleni üdse jõuan, eksole) tunnen end nagu uuesti sündinuna. Okei, mitte alati uuesti sündinuna. Natuke puhtama ja tervemana kui enne. Seega loetelu asjadest, mis haledatel hetkedel ei tundu, nagu neist võiks mingitki tolku olla, aga tegelt päris tihti peaaegu alati on tegelikult olnud. Tolku.
  • Kellelegi rääkimine. Isegi, kui seda asja on juba räägitud. Isegi, kui ta juba teab. Isegi, kui see on ainult üle interneti. Isegi, kui see on mõttetu ja vahet pole ja võib-olla ma tegelt ülereageerin ja tal on ka arvatavasti kiire ja ega ta ju aidata niikuinii ei saa ja tegelt polegi siin midagi teha ju. Isegi siis. Räägid kellelegi ära, kuidas on ja kohe pärast ära rääkimist (vahel isegi keset rääkimist) on äkitselt parem. Kergem. Nagu midagi oleks pealt tõstetud.
  • Mediteerimine. Noored hakkajad inimesed on minu kuuldes mitu korda toda Headspace'i äppi soovitanud ja tolle ma omale võtsin ka praegu. Eriti tore on see, et neil on kohe ette ära öeldud, mitu minutit sinna läheb. Meditatsioon tundub mulle jätkuvalt nii suur aeganõudev keeruline aukartustäratav asi, et mu esimene mõte on alati: õäh, kas see võtab mingi kaua vä? Ei võta. Et on võimalik ainult 10 minuti istumise ja hingamisega end ümber häälestada ja teiseks tõusta, on absoluutne ulme.
  • Kleitide šoppamine. Siin ei ole määrav lõpptulemus, vaid kogu rituaal kokku. Kleitide sirvimine, suuruste ja disainerite ja firmamärkide märkamine. Käte taskutesse ajamine (kui neid on), lukkude kontrollimine, lõigete ja materjalide üle mõtisklemine. Ja sis valiku tegemine. Erinevate kleitide proovimine. Visualiseerimine, mis ehted või sukad või soeng mis kleidiga sobiks. Või saapad. Ja kuhu seda selga panna ja. Vahel piisab ühe kleidipuu läbi sirvimisest, ilma midagi ostmatagi, et tunne teiseks saaks. Teinekord on vaja kolm kaltsukat läbi kõndida.
  • Kellegi teise loo sisse elamine. Lugude vägevusest olen ma ennegi pikalt jahunud, mulle tundub. Ja enda isikliku elu traagikast pausi ja puhkuse ja rahu saamiseks või tolle sama igimaurava sisemonoloogi vaigistamiseks on teiste lood nii-nii tõhus vahend. Siin pole oluline, kas see lugu on raamatus või filmis või sarjas või pärispäriselt. Aru on nii totu, et see ei saa aru. Ta tunneb talle ettesöödetu kohta ära, et see on lugu (nämm) ja hakkab seda siis kohe otsast mõnuga matsutama. Ise saad jalad seina peale visata ja popkorni nosida.
  • Enese liigutamine. Ja ma ei mõtle siin seda, et hakkad kõvasti sportima ja ühel päeval läheb hingeldamisega kaasnev piinatunne üle ja hakkavad endorfiinid pooridest ka välja purskama. Samuti ei tule ma siin mingeid lubadusi andma, et sa teed veits trenni ja sis sul on selline pesulaua mustriga kõht ja siis sa saad oma ilusat ihu imetleda ja kes saaks olla kurb ilusa ihuga. Sest ükski nendest ei ole arukas nõu muarust. Aga ma olen kogenud, et kui tasakesi hiilib äng ligi, on üks hea laul liiga valjusti käima ja selle saatel tehtud tavaline trennieelne soojendusvõimlemine täiesti silmaganähtavalt tervendav. Puusade laiune hark, hinga sügavalt sisse, siruta käed üles, pikaks-piiikaks-pikaks, ja siis hinga välja puhh, kalluta ette ja loksuta end. Ja siis uuesti - sisse, piikaks pikaks pikaks... õlaringid, teisega ka, suuuuuured käeringid... ja nii edasi, tead küll.
P9270073
vaatab korraks välja tänavale, äkki juba tullakse


Käisin täiesti eila küllaltki äkk-ootamatult ühel väikesel slämmil. Hakkasin paar tundi enne minemahakkamist luuletama ja täpselt saigi paras. Publikut oli vähe ja see paistis kordades leebem ja heatahtlikum kui noil harilikel keldrislämmidel. Auhinna peab enne septembri lõppu ära kasutama, see oli natuke naljakas.

Üks noor naine rääkis, et loeb üht kasulikke nõusid täis eneseabiraamatut sellest, kuidas ruttu mehele saada. Lasin tal kohe sama raamatu mulle ka saata, sest eneseabiraamatud on üleni mu nõrk (või hõrk?) koht ja ma pole ammu ühtegi paarissuhete kohta lugenud. Praegu olen küll alles esimeste peatükkide juures, aga tundub, et päris arukas tükk teine.

Lõpetasin lõpuks autokooli ära ja tegin hopst kohe sinna otsa tolle päris teooriaeksami ka ära. Peaaegu justkui paistab, nagu mul oleks mingi eksisteeriv õppimis- ja arenemisvõime mõnevõrra veel olemas. Nüüd on ainult see kõige viimane sõidueksam vaja ära sooritada. Ja siis on kõik. Päriselt* kõik. Nad juba küsisid mingite vormide täitmise juurde, et millisesse postkasti nad mu juhiloa võivad postitada.
* päriselt kõik, mu eesel. See juhtimisõiguse saamise teema on läbitervenisti nagu too lapsepõlvemäng kiusliku naabritüdrukuga, kes poole mängu pealt avastab kogu aeg, et tegelt on ju veel see ja see reegel ka, enne unustasin öelda ja ups sa just kaotasid, hihi. Tegelt peab pärast lubade saamist läbima lõppastme koolituse. KoolituseD. Kaks tükki. Raha eest. Ahjaa. Lubade riigilõiv on ka veel maksmata. Kindlasti on seal veel mingid konksud ja agad kusagil selgumas.

P9270103
tasa

Helsingis oli sellises väikeses Telliskivi meenutavas kunsti-kultuuri-linnakus näitus seina peale riputatud savikujudest. Näituse infoleht oli ka, seal oli kirjas näituse pealkiri, mida kunstnik mõtles ja millistele teemadele ta soovib sellega tähelepanu juhtida. Nagu infod näituste kohta ikka. Aga kõige algusesse oli see autor pidanud vajalikuks mainida, et ta polnud ammu savi kätte võtnud. Sellest, kuidas ta pole ammu savi kätte võtnud ja millal ta viimati tegi midagi savist ja mida ta ise tundis ja mõtles selle kohta, et ta võiks savi kätte võtta ja nii, oli terve lõik.
Ühel kunstikooli lõputööde näitusel, vist paar aastat tagasi, oli üks terve seina suurune töö, mis koosnes tervenisti väikestest autoportreedest. Noor kohevarsti diplomeeritud kunstnik oli istunud kaamera ette maha ja teinud sadat erinevat nägu ja siis need tabelisse organiseerinud, lõuendile printinud ja teistelegi vaatamiseks toonud. 
Üks suvine autoriluule esitamise sündmus FBs oli illustreeritud selle autori mitte ühe vaid kolme järjestikkuse omavahel peaaegu identse selfiga.
See kuulus juutuuber käis Khanas mingeid oma äri ja heategevuse asju ajamas. Reisi ja tema ettevõtmisi seal kajastavast 15-minutilisest videost vähemalt pool oli täidetud sellega, kuidas ta filmib ennast olemas ise imestunud toimuva üle või kirjeldamas, mis tunne tal on seda heategevust teha või kuidas tal olid emotsioonid ja et see on tema elu parim päev ja tema elu on sellest nii palju muutunud, et ta oma silmaga nägi jõehobusid ja sai hulgale naistele inimväärset tööd pakkuda. Ja nagu sellest veel vähe oleks - sebrasid nägi ka.



Mitu korda on olnud, et ma selgitan kellelegi, kuidas ma mingit asja näen või mismoodi millegi suhtes tunnen. Ja mõni kord pärast seda, mõni kord veel poole selgitamise ajal sekkub mu vestluspartner, et (veidi ärevalt) öelda: 'aga. aga. see ju tähendab siis, et mina...'
Mitu korda on olnud, et ma kuulan kellegi selgitusi, kuidas ta mingit asja näeb või mismoodi millegi suhtes tunneb. Ja mõni kord pärast seda, mõni kord veel poole seletamise ajal sekkun ma, et (veidi ärevalt) öelda: 'aga. aga. see ju tähendab siis, et mina...' 
Ei. Ei tähenda. Kõik asjad ei käi sinuga, sinu kohta, sinu pihta, sinust läbi, sinuga seotult. Vahel on asjad lihtsalt asjad. Lihtsalt on. Eraldi. Mittesinu. 
 

P9270096
valgus katuseaknast



Kui mu ülakehalihased poleks nii nõrgad ja kintsud nii sinised, oleks täna täpselt see päev, kus alla anda ja hoopis strippariks hakata. Kuidas kuradi moodi on see nädal alles kolmapäeva peal, kui ta juba vähemalt kuusteist igavikku kestnud on.

6 comments:

  1. Mul juhtus täna looga vastupidi. Oli selline natuke habras ja kehv olla (mul alati on palavikuga, isegi kui palavik on selline hirmväike ja eriti milleski muus haigus üldse ei ilmne) ja siis jagas mu boonuisa fb-s pilti. Pilt oli selline vana ja mittelõikav ja mul läks mitu aega, et pildiallkiri sisse võtta.
    Ja siis oli õudus kuuendas astmes. Ma panin selle pildi peitu, ent ta jäi minuga. Mul läks päriselt süda pahaks ja ma ei suutnud kolm järgmist tundi millestki muust mõelda. Tasapisi tegin selle loo omaks, mõtlesin tolle mehe eest pildil "A minge persse!" ja sain natuke tasakaalu tagasi. Aga see oli ikka nii rõve, et sain korraga hoobilt aru, miks mõned ei taha poodud koeri ja mõned piinatud kasse näha - see lõikab niimoodi sisse, et oma elu elamine on ka hoobilt raskem.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh need piinapiltide jagamised on õudne.
      Mulle on üleni tervislik vahepeal kellegi teise pärast kurvastada ja neile kaasa elada iseenda asemel. Võib-olla ma astun kurbusest päris välja korraks, kui ma vahetan selle tundjat. Nagu pendlid jäävad tegelikult korraks oma trajektoorile tagasi pöördudes seisma.

      Delete
    2. Mu arust mõjuvad teiste rasked lood tervendavalt eelkõige siis, kui nad on kunstifiltrist läbi käinud. Keegi on juba mõtestanud ja keelendanud. Oot... oli isegi üks artikkel, kus räägiti, et kvaliteetkirjanduse lugemine on teraapilisem kui eneseabiraaamatud, ja mehhanism, millega see käib, pidi olema just eelkõige kunstipärase keelekasutuse kaudu. Et selle lugemise jaoks on vaja selliste ajuosade tööd, mis ühtlasi oskavad ka iseenda hingehädasid hästi lahendada ja teevad selle töö märkamatult ära.

      Delete
  2. ohh, nii kasulik postitus! ma tõmbasin raamatu(d) ja äpi. eks näe, kas kasutan ka :)

    ReplyDelete
  3. Kohutav oli see päev, kui ma aru sain, et ma ei saa strippariks hakata, sest mul pole selleks eeldusi, nii et olen sunnitud ikka tavatööl hakkama saama. Aga sa oled megatubli, autokoolid ja särgid-värgid. Nagu täiega patsutan virtuaalselt.

    Aga tee eneseabiraamatust siin postitus. Ma just mõtlen, kas teha postitus ühest, mis ma just lugesin, kus ennast armastama õpetati.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, tee postitus enesearmastusraamatust. Ma loeks.
      Püüan meeles pidada, et kui ma kunagi iialgi tolle meestemanuaaliga lõpuni saan, sis kirjutan siia ka. Saavad kõik teada.

      Delete