My whore life is a lie ...

Liiga pika päeva lõpus hakkab reaalsus välja nägema nagu keskpärane camrec. Servad on tumedamad, heli tuleb nagu läbi vati ja kogu asja saadab mingit hämarat päritolu kaadritagune naer ja krõbistamine. Lisaks nii leidlikud valestilugemised üksteise otsa, et hakka või iseendale Freudi panema.

mõtle, kui sina ka paisid norima minnes niisuguse otsusekindlusega inimestele läheneksid

Kahel korral selle suvi-sügise jooksul on olnud nii, et toas on konn. Õues on muidugi palju konnasid. Ja tigusid. Meil siin kraavid ja ojad ja hooldamata lopsakad sirelisse, humalasse, viinapuudesse uppuvad aiaäärsed ja muu taoline. Vetruvat hoovi sõtkuvatele külalistele ka alati räägin, et me seisame selle koha peal, kus tuhat aastat tagasi oli arvatavasti järv. Niiet mõni ime, et igasugu limaseid olendeid jagub. Aga kuidas nad tuppa saavad? Ühe korra vist üle-eelmine aasta leidsin kraanikapi külje pealt ühe nondest tundlatega ja kojata limukatest. Nüüd siis konnad. Just niisugused väikest rohekat sorti, kes muruniiduki eest murus karglevad ja jalgtee ääres valvet peavad. Käibel on kaks teooriat. Konnad kas tulevad uksest koos inimese või inimese asjadega kuidagi salamisi kaasa. Või tulevad nad mingit oma salakäikui pidi põranda või seina alt või vahelt ise. See oletatav konnauks peaks olema sel juhul küll küllaltki muljetavaldav. Et sealt lausa sisse annab karelda. Samas jällegi - konnad ongi äkki sellised pigem pugejad elajad. Näiteks võtad konna hellalt nagu kahe kupli vahele pihku, et teda elutoavaibalt hoovi kupatada, ja kohe on konna kärss sõrmede vahelt väljas, käpad takka siblimas. 
Huvitav, et sealt tolle oletatava konnaukse kaudu siiamaani midagi muud sisse pole tulnud. 
Ahjaa - hiired olid meil ka. Kaks tükki. Oli. Kuni lõksud neile saatuslikuks said. Kassi tööülesandeid ei oska hetkel kommenteerida. Just lükkas ninaga oma palderjanipallikese nahkdiivani voltide vahele kinni ja vajus ise sinna kõrvale külili. Öömustad käpapadjad taeva poole õieli ja nurr valla.

"Mooses nägi, et põõsas küll põleb, kuid ei põle ära."

Tegin pesupäevi sagedamini kui koristuspäevi ja puhta pesu hunnikud kuhjusid. Puhta pesu hunnikud on hunnitult kaunis asi. See on ühelt poolt ilmne segadus ja läbu ja organiseerimatu korratus. Sest need on ju hunnikud. Kuhjas ja sassis ja asjad vale koha peal. Ja samal ajal oma olemuses on need ju ikkagi märk (osaliselt) läbiviidud majapidamistöödest, tublidusest ja puhtuselembusest. Puhtad riided. Kuivad ja hästilõhnavad ja puha. 

Võtsin end jällegi kokku ja sain pesu kokkuvoltimise ja sortimisega omadega sinnamaale, et pole isegi hunnikuid. Tuvastasin ühtlasi, et kleite, mis pole otseselt hullupöörased kostüümprintsessirüüd või suurte lilledega hipivanaemalikud moemõistatused, neid pigem tavalisi kleite siis, tuleb sorteerida selle järgi, mis on üleni liiga hoorad kleidid ja mis ei ole. Üleni liiga hoorade kleitidega ei tohi tööle minna. Nendega tohib linna minna või peole või külla või külalisi vastu võtta või nii. Aga tööle me nendega ei lähe. Mkmm. Üleni liiga hoorad kleidid on kõik lühikesed kleidid, millel on lisaks oma lühidusele veel näiteks ekstreemne lühidus, paljad õlad või selg või dekoltee. Või näiteks on nad tehtud nii õhukesest läbipaistvast läbikumavast materjalist, et isver, sul kõik paistab ju.



Olen haigeks jäänud. See on märkimisväärne juba selle pärast, et ma ei ole vähemalt sada aastat haige olnud. Nüüd siis. Inimesed ümberringi nakatusid muudkui ja ma muudkui vaatasin mõtlikult, kas hakkab mulle ka külge või misse. Lõpuks hakkas. Põhiliselt nohupea. Nohu esimestel päevadel, kui see on oma täies õies, küsin endalt tihti, kust tulevad inimesed, kes nimetavad asju kergeteks ja tühisteks ja siis võrdlevad neid asju nohuga. Nohu on raske. Nohu on jumala tõsine haigus.
Võtsin sisse tolle uimastava ravumi, mille mõju all ei tohi masinaid juhtida ja mõtsin magama minna. Siis mõtsin, et äkki oleks äge ärkvel püsida ja vaadata, mis juhtub. Esialgu on ainult peavalu süvenenud ja aistingud teravnenud. Kogu elamine lõhnab nagu pelmeen.
Infolehel oli kirjas, et seda ravimit ei tohi kasutada laste rahustamiseks. Milline geniaalne mõte. Huvitav, kas ma ise oleksin tulnud selle peale.

rabavalge

Üks nendest tasuta jagatavatest lehtedest (Linnaleht?) sisaldab oma meelelahutuse ja niisama-külje peal sellist väikest just noortele naistele suunatud veergu. Selle nimi on Dilaila. (oo, ma isegi leidsin selle internetist üles, aga palun: http://www.linnaleht.ee/dilaila) Ma olen sealt tervelt kaks-kolm rida iialgi lugenud ja tundub selline leebe lõbus niisama veerg tõepoolest. Mis minu pilku selle juurde kutsus, oli hoopis veeru enda pealkiri. See on paberlehes niisuguste lennukate tibilike roosade tähtedega hooletult visatud kirjastiil, et esimene kord lugesin ma sealt D ila ila. Mis on ka ju jumalast okei pealkiri.
Huvitav, kas tasuta lehte niisama-veeru kirjutamise eest makstakse raha või see on jälle üks nendest mainime-su-nime koostöödest.