lase imel sundida

P2210135
punased tellised ja punane päike


Kui keegi uhkeldab palju asjadega, mille saavutamisega ei ole tal enesel olnud suurt pistmist, siis see on imestus. Inimesed ikka imestavad. Enese üle. Oma elu üle. Maailma üle üldse. Eriti, kui need osutuvad millegipärast eriti imeliselt hästi olema. Imestus. Tõeline siiras puhas loll lapsik imestus. Oo nii hästi uskumatu kas tõesti jaa! Ja seda pole kusagile panna. Selle pealetükkiva ime tunnistamise tohutusega pole midagi peale hakata. Peale uhkeldamise. Räägi kellelegi. Jutusta mõnele. Tee igal peol ja võimalikult paljudel uutel kohtumistel ja vähemalt igas teises pöördumises sellest juttu. Kui targad on su lapsed ja kui uhketest vanematest sa pärined ja kuidas sa ei saa paksuks minna, ükskõik kui palju sa sööd. Ela oma imestust enesest välja. Sest see pakitseb ja rõhub, ma tean. See väljateenimata õnnistus ja ammendamatu tänu tahavad kuhugi saada. Ja sa ei taha ju tänamatu olla.

Kui keegi kipub väga pealetükkivalt väga spetsiifilist täpset nõu andma, siis see on nostalgia. Ta jutustab endast. Ta elab uuesti läbi üht olnud aega. Niisuguse magusa igatseva igaveseks kadunud asjadele vaatamise valuga. See lugu, mis kõlab sulle nagu nõuanne ja targutus, on tema enda personaalne mäletsemisrituaal. Ta saab aru küll, tervenisti näeb küll, talle on jõudnud kohale küll, et nüüd ja praegu on ta siin. Ja enam üldse mitte (võib-olla mitte kunagi enam) seal. Aga kisub. Tõmbab ühe vana läbielamise poole. Aga kisub küll ühe olnud olemise poole. Midagi, mis on jäänud lõpuni lahti seletamata ja ei saanud tolles hetkes täpselt piisavalt lõpuni ära kogetud. Ta jutustab sellest. See ehk paistab, et ta jutustab sulle. Aga seda on talle endale vaja. See ebaviisakas üleolev rumalavõitu möla on tegelikult ta oma arutu magus äraspidine igatsus. Lase, ma annan sulle nõu. Sa kindlasti mõtled nii, mina tean, mida teha. Arvatavasti sa tunned seda, mina tean, mis järgmisena tuleb. Sel ei ole sinuga mingit pistmist. Ja ta ei tea seda. Tal on omad rahutused rahuldada vaja.

P2180124
sigaretiga voodisse


Mulle on vahel tundunud naljakaski mu fantaasiate kalduvus fantastilistesse liialdustesse. Ma mõtlen, et kui üks mingi asi oleks teisiti, siis oleksid kõik nii rohked tohutult paljud asjad üleni palju paremad. Et ühest pea tühisest kättesaamatust muudatusest sõltub hulganisti eelistatud asjaolusid. 
Näiteks ma tihti mõtlen, et kui raha oleks rohkem, oleks kõik paremini. Ja kui mõnikord ongi konto üle ääre täis, on hästi tobedalt naljakas. Aga rahaga ei saa ju aega. Ei saa tervist. Ei saa armastust. Vähemalt mitte seda mitte nii, mitte nendelt. Rahaga ei saa töötahet ja motivatsiooni ja väärt inimeste siirast tunnustust. Ja kui loll ma olin, unistades rahast, lootes, et see kõik korda teeb.

Analoogselt näen ma aeg-ajalt inimesi jutustamas oma unistus-tulevikust, kus nad on saledad. Või kujutlemas oma kujuteldavaid olevikke, kui neid poleks lapsena hüljatud. Või arvamas, et kõigi nende probleemide taga on üks täpselt üks see konkreetne nende omadus, mis ainult neil on ja mitte kellelgi teisel pole ja seega pole teistel ka iialgi seda probleemi.
Ma olen normaalkaalu alumise piiri lähedal ja ma ei tohi kõhutantsu tunnis koma kehast rääkides 'pekk' öelda (teised tohivad). Kui ma istun, mu kõht on üle püksiääre. Flop. Mul on riideid, mis ma olen ostnud endale, kuigi need ei mahu mulle, ja hoidnud neid oma magamistoas puu peal nähtava koha peal, et äkki, kui ma tubli olen, ma kunagi hakkan neisse mahtuma. Ma käin korrapäraselt riidepoodide (okei, kaltsukate) proovikabiinides nii, et kõik asajd, mis ma proovimiseks võtsin, on mulle liiga väikesed. Lisaks on mul pükse, mille nööp ei hakka-gi kunagi kinni mahtuma ja kleite, mida ma saan kanda korra kuus, sest nende pitsitavus on liiga väsitav, et neid sagedamini selga panna. Ja selle juures on mul hästi veider-naljakas kuulda inimestest, kes arvavad, et kaalukaotusega kaovad ka sedalaadi probleemid.


P2140053
kuhu päike takerdub


Ma mõistan küll, et ma ei saa arvatavasti iial tundma niisugust veendunud hüljatust või inimestest eraldi olemise äratundmist, mida tunneb keegi, kes on kasvanud lastekodus ja tõugatud ära mitmest kasuperest. Või kogeda taolist usaldamatust inimeste vastu, mida kogeb keegi, keda on kunagi suurelt ja vägagi tahtlikult reedetud. Aga ma tunnen neid siiski. Tunnen end hüljatuna ja tunnen teinekord, et ma ei saa inimestega kontakti või taban end veidratelt kaitserajatiste rajamistelt olukordades, kus mul tegelt võiks ju olla võimalik end vabaks anda. Mina teen ka neid asju, mida katkised inimesed teevad. Aga mul ei ole seda luksust. Ma ei saa millelegi olnule osutada, mingit suurt asja oma lapsepõlves süüdistada. Mul ei ole head loogilist kodukootud hobi-psühhoanalüütiku seletust oma siseilma veidrustele. Ma pean lihtsalt kogu süü oma ebapiisavusest  iseenda peale võtma. Ma ei saa teatada, et näe, maailm tegi mu katki ja siin ma olen, tuntagu mulle nüüd kaasa, kolm-neli! Maailm ei ole mulle midagi hullu teinud. See olen ma ise ja mu enda valikud ja otsused. Ja mu olemas olemise igikestev müstika. Ja selles, kusjuures, pole mitte midagi enneolematut.


Mõtted tulevad peale ja siis mõtted saavad sõnadeks. Sõnade vahele ilmuvad kavalad väljendid ja teravmeelsed kõrvalpõikelised naljad. Asi tahab kuju saada. Inspiratsioon oma kõige sädelevamal etteastel. Ma olen juba arvuti kinni pannud. Ma tahtsin juba magada. Aga need sõnad tulevad peale nagu tulv. Rõhuvad ja nõuavad. Ma tean, et nad ei lase mul magada. Ma saan endale valetada, et kirjutame üles märksõnad ja küll ma hommikul mäletan. Aga ma ei tee seda. Ma võtan oma arvuti ja mõtted käivad. Ma lähen trepist üles ja mõtted käivad. Ja see tobe paanika haarab. Et need mõtted lähevad kaduma, mul on praegu sõnad, need lähevad ära. See kõik on liiga habras ja ma pean ruttu ruttu veel kiiremini kirjutada saama, sest muidu ma jään ilma. Teen viimasel trepiastmel teadlikke sügavaid hingetõmbeid. Kui sa tahad minna, mine. Ma hakkan kohe kirjutama, aga kui sul on kiire, sa oled vaba. Ma võtan praegu sinu jaoks aega, sina vaata ise, mis sa teed. Mina teen oma osa. Sina teed oma. See ei puutu minusse, kui sa otsustad praegu lähiminutitel uuesti plehku panna. Minul on aega. Sinul on kiire. Vaata ise, kuidas sa siin toimetad, kui sa teoks tahad saada.


P2180107
maastik


Veits ilublogimist ka. 
Juuksed on pikad. Poolde selga juba. Nii pikad juuksed olid mul viimati põhikooli lõpus. Mul on alati olnud selline asi nagu patsipeavalud. Kuna mul on õde ka ja õel on ka pikad juuksed ja meil oli sellest lapsena juttu, arvasin ma kaua, et kõikidel juustega inimestel on patsipeavalud. Pärast muidugi selgus, et ei ole.
Patsipeavalusid on mitmeid. Kõige levinum on vist see veider 'juuksed valutavad' tunne, kui päev otsa on tugevalt kinnitatud pats peas ja õhtul lahti harutad. Siis on peanahal tunda see imelik valus ebamugav kibe tunne ja juuksed on äkki ükskõik mis suunas asetatuna liiga rasked. Peale selle on olemas too pingepeavalu, mille ma saan lahtiste juustega ringi tormamisest. Sest üksikud juuksekarvad saavad asjade (õlakoti rihm, turvavöö, seljakott, nööbid, seljatugede kruvid) taha kinni jääda ja see üksiku sikutamine on niisugune terav torge ja kui mitu tundi järjest aeg-ajalt teravalt torkida, hakkab väsitama küll. Noh ja siis on lihtsalt suvaline peavalu, mis tuleb lihtsalt sellest, kui teha kõrge hobusesaba ja püüda sellega reipalt mitu tundi ringi kapata.
Mis aitab.
Esiteks kõige parem asi on juuksepulgad. Mul on neid paras ports tänu Galderile, luust pulgad on head kerged ka. Vahel ma näen laatadel raskeid tiluliludega juuksepulki ja ma mõtlen, kas need inimesed on üldse kunagi juukseid näinud. 
Teine hea asi on pealagi ja gravitatsiooni suund. Juuksed kokku koguda ja pealaele kinnitada ja nad ei ole peanahale liiga rasked, sest osa kaalu saab pea ise. Juuste kuklasse kinnitamiseks peaks nad kusagilt lahku kammima ja siis ma näen välja nagu munapea. Kuklasse üle pea kammitud juukseid pikemakas ajaks kinnitada ei saa, sest siis nad hakkavad üle pea kiskuma. Pealegi kuklas ei ole midagi, mis krunni toetaks peale juuste endi. Mul seda krunnitoetamise küüru veel ei ole. Pealaele tehtud krunniga on ainult see häda, et siis hakkad kiiresti kentsakas välja nägema (Väike My on veel leebe võrdlus) ja mütsid ei mahu pähe.
Erilise tublidusena saan ma uhkeldada, et ma oskan nüüd seda sasipusa suvalist hooletut pats-krunni teha patsikummiga. Selleks on kõige paremad need vedrupatsikummid. Ja, noh, pehmed kahused eripikkused juuksed ka aitavad kaasa.

P2180081
pehme kaisutamm




Rookisin oma arvuti seest tühjaks, hakkas teine väga rumalalt end ülal pidama. Nüüd on hea kiire küll, aga ma olen ilma oma offlain muusikast ja pean kas uuesti koguma hakkama või otse internet. Õnneks on olemas murcablogi playlist, kus on hoolimata selle kollektsiooni aegadeläbivusest peaaegu kõik veel küllaltki kuulatav.

Comments

  1. Kas sa seda juuksepeavalu tead, mis tuleb lahtiste juustega käies sellepärast, et need lahtised juuksed valguvad iga kord, kui pea vähegi ettepoole kaldub, paksu kardinana näo ette, nii et midagi ei näe - või tuulisema ilmaga lendavad vastu nägu, kui pead Väga Õigesti ei hoia. Või isegi vähem tuulise ilmaga. Mis tähendab, et peab oma pea asendit kogu aeg hoidma ja kontrollima - stiilis "ise kummardun nüüd küll ette, aga pea peab hoolikalt püsti jätma", kuni lõpuks on räiged lihaspingevalud.

    Ma ei tea, kas mul on teistsuguse kujuga pea, aga mul on kõige mõnusam olla kõrge kuklakrunniga. See ei sikuta nii väga juukseid, sest ta toetub juba natuke pea enda kumerusele - st asetseb seal, kus kumerus hakkab juba pealaeks üle minema. Seda nagu ei tunnegi. Ei näe alati kõige parem välja ja kõik mütsid ei mahu otsa, aga ikka mõnus.

    a mis mineviku mõjudesse puutub - hingehädasid on nagunii kõigil ja osa neist on kaasasündinud, aga mingite eriti drastiliste minevikuhädadega inimestega on sageli see häda, et nad ei oska mingeid tavalise elu asju. kui kõige argisemalt võtta, siis see lastekodus kasvanute häda, eks ole, et ei oska kõige tavalisemaid majapidamistöid, sest nad pole kunagi kodus elanud. Aga sama käib ka inimsuhete kohta. Teistel on kah kuigivõrd raske, loomulikult on igaühel vaja neid asju õppida ja keegi ei suuda kunagi täiuslikult ära õppida. Aga ikkagi on vahe, kas on üldse olnud, kust seda asja õppida. näiteks seda, et inimesed võivad ka sõbralikud olla. see info peab ju kuskilt tulema, me ei suudaks ise peaaegu midagi välja mõelda.

    samamoodi on häda sellega, kui on õpitud asju, millest hiljem normaalses elus on ainult tüli. nt et suhtlemine käib peamiselt nii, et kiiresti vastu lõugu anda. üks põgus tuttav mõisteti pmst sellise asja eest hiljuti vangi ja ma kardan küll, et siin oli kõva põhjus see, et tal ei olnud lapsepõlves vähegi normaalseid eeskujusid ega normaalset keskkonda.

    a mis rahasse puutub, siis sellega on rohkem nii, et selle puudumine võib küll tervist võtta (kui nt süüa ei saa korralikult) ja aega ka. sest näiteks on vaja või tahtmine kuhugi kindlasse kohta minna, aga bussi jaoks ei ole raha, mis tähendab, et teekond võtab 10 minuti asemel 30. ja nii iga üksiku teekonnaga.

    ma ise täheldan regulaarselt, et rahapuudus võtab natuke ka mõistust vähemaks, sest just siis kui raha ei ole, tulevad eriti ogar minnalaskmismeeleolu, millega ma teen ülejõukäivad kulutusi. raiskan kõik vähese raha ühe hõrgutise peale ära näiteks. siis, kui raha on, on palju lihtsam vähe kulutada (ma tean, sest ma hoian iga nädal tšekid alles ja uurin nende pealt, mis värk on).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mattias01:50

      Rahapuudus võtabki mõistust vähemaks, teadlased uurisid välja, et vaesus põhjustab ~20 punkti IQ langust. Ja justnimelt niipidi et vaesus põhjustab rumalust mitte rumalus vaesust.

      Aga et viimane raha hõrgutise peale kulutada, see on väga loogiline. Majandusteadlane võib ju arvata et inimene ostab viimase raha eest maksimaalse koguse süsivesikuid, aga praktikas käib see reeglina niipidi et kui ma pean niivõinaa nädal aega ilma rahata olema siis ma võtaks vähemalt tee peale ühe rõõmsa hetke kaasa, olgu see siis BigMac või šokolaadikook või pudel külma pilsneritki, kuidas kellelegi.

      Delete
    2. jep, pidi võtma jah. põhjuseks oletati otsustamisväsimust (vaesel inimesel on igasugused triviaalsused rasked otsused, iga väikese, aga olulise asja pärast peab mingist teisest asjast loobuma).

      Delete
    3. See lahtiste juuste peavalu, mis kaela kangeks teeb, eriti tuulise ilmaga - jah. Ja siis lisaks see perifeerse nägemise häirimise peavalu, mille pärast ma mõnel päeval ei saa nokamütsi kanda, ega kübarat ja endale tukka ei lõika ja ei kannata väikese raamiga prille. Ja kui juuksed on lahti, peavad nad olema näo eest ära tõstetud näiteks kõrva taha, sest muidu on õud.

      Ma muidugi ei mõelnud taolist vaesust, mis päriselt lolliks teeb. Rohkem nagu sellist, et arved on makstud, kõht on täis, aga näe teatrisse see kuu ei saa ja joome ainult odav vein. Kuigi eks vist see kurvastus ka on mõistusele kulukas ja võtab osa arukust enda alla.

      Delete
    4. ilmselt oleneb, kui kaua niiviisi on, et mitte mingisugust luksust ei saa endale lubada, sest eks seegi tahab enesedistsipliini.

      tasuta luksused aitavad muidugi mõistust säilitada. nt botaaanikaaed või raamatukogu või Uus Õu, kuhu saab "välja minna", ilma et raha peaks olema. ühiskondlikud tasuta luksusobjektid mõjuvad elanike vaimsele tervisele niisiis hästi.

      (meenutab mingit hiljuti loetud uudist sellest, kuidas haljastuse ja meeldivate jalakäijatänavate rohkenedes väheneb kuritegevus.)

      a kui sul on juuksed, mis lahtisena SEISAVAD kõrva taga, siis on sul hästi läinud. ma ei tea, kas mul on eriliselt väikesed kõrvad, paksud juuksed või vale kujuga pea, aga need külgmised juuksed, mis näo ette tahavad tulla, lihtsalt ei mahu sinna kõrva taha.

      (vale kujuga pea osalt kindlasti - tähendab, madal laup, nii et juuksed hakkavadki praktiliselt näost välja kasvama ja no loomulikult tahavad nad siis ettepoole langeda.)

      Delete
    5. see tasuta luksus on mh sellepärast nii tähtis, et muidu röövib luksuse võimatus inimeselt kohe ka seltskonda. ei saa teistega koos sinna või tänna minna, sest pole raha. ja siis on nii, et vbla ei sõltugi väärt inimeste armastus ja siiras tunnustus rahast. aga rahast hakkab sõltuma see, kui tihti nende inimestega koos saab olla ja neilt armastust ja tunnustust vastu võtta.

      Delete
  2. Anonymous23:22

    Ma tean ühte meest, kes kelgib, kuidas ta oskab kaksikuid teha. Nüüd ma siis tean, mis tema sees tegelikult toimub :D

    ReplyDelete

Post a Comment