Friday, March 17, 2017

9 põhjust, miks minu blogi on parem kui sinu oma. Üheteistkümnes on päris hull.

Ei midagi.
P2250164
sala-kevad

Ööjänesed. Või jänes? Kahel järjestikusel ööl umbes samal kellaajal enamvähem samas kandis. Kalpsab üle tee ikka paremale pimedusse. Hästi toidetud ja lopsakas nagu kaisukõrvik. Neil on vist seal läheduses pesa. Või on mõnel läheduses asuval jänesefarmil pisike leke. Tilgub. Ühe jänese kaupa.

Mind võtab alati silmi pööritama, kui inimesed suhtuvad liigse aukartuse ja imetlusega lastesse. Eriti viimasel ajal, kui kõigil paistavad pead otsast plahvatavat, sest lapsed omandavad tehnoloogia kasutamist mängleva kergusega. Esiteks - sa omandaks ka, kui sa oleksid raha ja hinnaliste asjade väärtust mitte mõistev tattnokk, kes häbitu uudishimuga kartmatult kõike toksib ja näpib. Jumala kiiresti omandaks. Teiseks muidugi - ei ole nad nii tehnika-spetsid ühti. Sellist juttu saavad ajada kas inimesed, kes ise ei oska oma nutika seadmega ümber käia või inimesed, kes ei vaata, mida nende põngerjas selle riistapuuga täpselt teeb või mis samme ta vajab teatud eesmärkideni jõudmiseks. Just ükspäev pidin istuma ja lapse arvutile mingeid asju seadistama. Ja näitama, kuidas joonistusprogrammis kihid tulevad ja mis kiirklahviga tööriista vahetada. No tule taevas appi. Õpeta nagu oma last.

P3120036
ahvatlev lubav rabarber


Ühel päeval ei mahtunud balletitunnis kintsud hästi enam viiendasse ära. Minu kintsud, saadsaaru. Balletitunnis on mul üleüldse kõige rohkem kehaosi. Põmst kõik kohad loetletakse ära, kui mulle üle saali asendit korrigeerivat nõu hõigatakse. Meil teises trennis ikka öeldakse, et kui üks asi päris tervenisti ei tule, ära seda valesti siis tee, anna kusagilt järele ja tee vähemalt ülejäänu õigesti. Näiteks kui pead tippima ja puusa keerama ja väristama samal ajal, aga üldse ei taha välja tulla, siis jäta värin ära. Aga keera puus õigesti ja ära lase küüru selga. Balletiõpetaja ütles, et kui viies ei taha hästi välja tulla, siis tuleb paremini püüda ja järele anda küll ei tohi kusagilt.
See on üks tõhusa õpetamise põhimõtteid, mille ma olen küllalt ammu kurat-teab-kust isegi üles korjanud. Kommunikeeri kõrgeid ootusi. Väljenda täie järeleandmatu tõsidusega, et sa oledki arvestanud õppijapoolse suurepärase silmapaistva sooritusega. Kuigi kohati kurnav, on hea ära tunda, et mind õpetatakse hästi.


Üks asi, mis juhtub internetiühendusega inimestele, on öised liiga haaravad sukeldumised hämmastavatesse tundmata kohtadesse. Avastused, et on seltskondi, kes suhtuvad kire ja andumusega teemadesse, mille olemasolustki sa ei teadnud. Öösiti pole teisi inimesi ka ümber, kelle kohalolu sind normaalsuse külge kinni seoks. Nii saab kogemata olla läinud nii sügavale ära, et pärast ei oska kuidagi seletada neid asju, mida sa oled näinud ja tead. Teine asi, mis nendega juhtub, on poolunes šoppamine. Mõlemad on toredad asjad ja tõendid interneti imest.
Ma ekslesin ükspäev jälle thinspo blogisid mööda ringi. Ma võiksin väita, et see oli uurimus luuletuse jaoks vaimuhaigus(t)est. Natuke oli ka. Aga tegelt need lihtsalt on nii köitvad. Põhjustavad minus hulka haaravaid küsimusi ilust ja naiseks olemisest, ärevushäiretest ja enesesisendustest. Ja veetlevalt veenvast demagoogiast. Näiteks see tore võte, kus veenev tekst sisaldab palju kasulikku tõele vastavat täpset infot ja siis seal hulgas on midagi, mis on pahatahtlik või surub peale lugejat kahjustavaid väärtusi. Nii lahe. Kui osavad nad on.
Veenvate tekstide näitlikustava õppematerjalina loen ma vahel telegrami ja väega kivide poodide veebilehti ja erinevate tervendajate tekste. Tahaks ka osata inimesi andunult ahhetama ajavat iba ajada.

(oeh, mulle ei tulnud korraks tolle iba-ajami lehe nimi meelde ja ma lihtsalt tippisin guuglisse suvalise oletava mis sinu kehas tegelikult toimub ja kohe leidsingi.)


CNV000020
viljandib


Seoses natuke thinspo-ga ja natuke ühe teise vestlusega kusagil mujal - mis värk on tüdrukute tõstmisega? See maailma mittemõistev hämming on mind saatnud juba teismeeast saati. Näiteks ma mäletan seda šokeerituse serva peale ulatuvat uudishimu, kui koolis poisid neid lahedaid tüdrukuid sülle rebisid ja tüdrukud sel juhtuda lasid. Või äärmisel juhul üleni edvistama kukkusid. Kas kusagil on naised, kellele meeldib, kui neid sülle võetakse ja viiakse kusagile? Sest mind haarab alati see kontrolli kaotamise paanika, kui keegi püüab mind tassida. Ma näen end ses mõttes suure ja kaalukana ja usaldan enda ringivedamise tarbeks eelkõige oma enda jalgu.
Ühe mehe käest, kes kiitles, et ta jaksab oma naist iga kell üles tõsta, küsisin, kas talle meeldiks, kui keegi teda ootamatult sülle haaraks. Mis õudusjudinaga ta mind vaataks. Muidugi mitte.
 Kuigi noh jah, miks (kooli)tüdrukud nähtavalt ei vihasta ja õigustatult protesteerima ei kuku, kui poisid midagi arutult ebamugavalt lolli nende ihu suhtes korda saadavad, on eraldi arutelu.


Kunagi meil oli selline vene keele õpetaja, kellega sai hästi korraldada tunni ära jätmise, küsides midagi tema mälestuste kohta. Tal oli mitu lugu oma noorusest ja lapsepõlvest, mis olid tema arust hästi liigutavad ja toredad. Võtsid vahel pisaragi silma. Õpetajal siis, eksole. Nii võis ta kogemata terve tunni maha raisata, neist asjust heietades ja ära unustades, et me pidime ju kodus õpitud teksti hindele ümber jutustama. Ja siis me korjasime selle nõksu kippelt üles ja vahel, kui ei olnud vene keele tunni isu (umbes mitte kunagi), küsis keegi klassis, et mis lugu see oligi tollest veoautojuhist ja siis õpetaja heldinult meile jälle pajatas.
Minu laps teeb mulle umbes sarnast asja. Tuleb mingi ägeda retseptiga, tahab koos süüa teha, on ilge asjapulk ja osaline ja nii tore. Ja kui ma olen nõusse saadud ja juba toimetan, hajub poole protseduuri pealt oma tuppa ära. Mul on askeldamise hoog sees ja hajameelselt vist hea meel ka, sest ongi poole vähem tokerdajaid toimetamistel jalus ja. Ühel hetkel leian ennast üksinda keset palavat kööki, kõrvuni jahune ja erinevatesse jumala imelike asjade sahtlist välja otsitud räpastesse söögiriistadesse uppumas ja mõistatan, et mille kuradi tarvis ma seda kõike siin praegu teengi.

P2250173
uhkelda asjadega, mille üle sa imestad


Ahjaa. Õige küll. Pool märtsi on tehtud ja ma olen 15 luuletust kirjutanud. Mõned on paar tundi kalendri mõttes kuupäevast mööda läinud ja ühe kirjutasingi järgmisel päeval, sest õigel päeval hakkas kõik mu oma loodu mind põlgliku jälestusega vastu jõllitama. Osa luuletusi on koguni nii saanud, et mul endal on ka nende üle veits hea meel. Enamikule on siiski tarvis maailma ümber, et ma neid kuidagigi hinnata oskaks. Tagasisidet ja kommentaare ja teiste inimeste arvamust või reaktsiooni. Muidu ma ei tea. Suur osa minust on olemas ainult läbi selle, kuidas ümbritsev sellega suhestub. Seega. Kui sa ei ole lugenud ja sul on praegu nii palju olulisemaid targemaid mõistlikumaid asju teha, mida sa parema meelega hetkel edasi lükkaks - siin on link mu luuletamblerile. Kommentaarid ja vastused ja kasvõi sõnastusele allumatud reaktsioon(gif)id edastada mulle sinu enda eelistatud kanalit pidi.


Kui tihti sind tõstetakse ja kuidas sulle see meeldib?
Missugusi oste või teadmisi su viimatine liiga öine internetis käimine kaasa tõi? (ma ei mõista hukka)
Kus sinu märtsiluuletused on?

27 comments:

  1. Tõstetakse? No mul on selline sõber, kes reageerib mu seljavalu-hädaldamisele. Haarab ümbert kinni ja tõstab, ise samal ajal selga paika vajutades. Aga päriselt sülle? Ee... ei mäleta. Ema ehk kunagi, kui ma päris väike olin.

    Sokid. Varvassokid, mustrilised sokid. Sportrinnahoidja. Vormid kristallvaigu jaoks.

    Sõnadega luuletamine kipub minust kauge kaarega mööda käima, nii et ma parem valan sammalt selle asemel vaiku (meeleolu, looming, loodus, voolavus). Ja mõnikord lasen püstolit (rütm, hingamine, ajastus, augumustrid märklehel). See ongi mu luule.

    ReplyDelete
  2. kuna ma pole kunagi väikest tüüpi naine olnud, siis mulle isegi meeldib, kui mind tõstetakse. no sest seda juhtub harva. umbes aastas kord äkki. miks meeldib? see on juba kahtlasem asi. no umbes sellepärast, et oi, vau, ta jõuabki ja ei ägise. nagu inimene tõestaks enda tugevust. et ma mõnikord ka võtan oma lapse sülle, kätele, et näe, jee, jõuan, ikka veel jõuan. ja kui mingi mees võtab sülle, mees kes mulle meeldib, siis on nagu tõestus, et ta on ikka piisavalt tugev, et saab hakkama. no näiteks tuleb mingi imelik olukord, kus ma näiteks ei viitsi kõndida, et siis ta tassiks ja ma saaks niisama olla. niisama printsess olla, mitte see, kes alati ise jõuab ja vajadusel võib meest tõsta.

    ReplyDelete
  3. Mina arvasin, et see on ainult minu, põlise paksu reaktsioon tõstmisele. Noh, et pole nagu harjunud või nii, et jalad maad ei puuduta. Tore teada, et see häiritus on normaalne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei tea nüüd. Võib-olla on meil mõlemil hoopis ebanormaalne häiritus :)

      Aga muidu jaa - ma räägin kogu aeg, et erinevatel inimestel saab sama asjaga sama teema olla olenemata nende inimeste endi omadustest.

      ('põline paks' on üks kauneimaid algriime, mis ma üle tüki aja kuulnud olen)

      Delete
  4. Mind pole eriti keegi niiviisi tõstnud ja kui A. seda üritaks, siis oleks vist veidi kõhe, sest ta ei ole minust üldse suurem ja ma kardaks, et ta teeb endale liiga või pillab mind maha.

    Aga ma oletan, et koolitüdrukud võivad selle üle isegi rõõmustada lihtsalt põhjusel, et see on seksuaalkäitumine. oh, näh, kui tore, keegi seksuaalkäitub minuga, järelikult on mul lootust kellegagi kunagi paarduda. ja kui see keegi pakub endale huvi, siis võib juba ise seksuaalkäitumise mõttes rõõmsalt kihistada. noortel on alguses keeruline neid füüsilise kontakti võimalusi leida, mis ei tunduks piinlikud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. millest selline kibestumus seksuaalkäitumise teemal?

      austusega Teie Koolitüdruk

      Delete
    2. Millest ikka kibestumus? Rahuldamatus, mis muud.

      (Ükskord, kui ma teismeline olin, rääkis keegi mulle, et täiskasvanud naise sisse peab korrapäraselt värsket spermat minema, muidu ta muutub hüsteeriliseks teiste naistega tühjast tülisid üles kütvaks fuuriaks.)

      Delete
    3. mis kibestumus? kellel? (vaatab ringi).

      ma teen siin lihtsalt oletusi põhjuste kohta, miks inimene võib rõõmustada olukorra üle, kus ta kontrolli kaotab, ja üks oletus on "rõõm, sest seksuaalkäitumine". Tahtmine kogeda kunagi elus enda suunas seksuaalkäitumist (ja ise vastu seksuaakäitudaa) on mumst päris normaalne.

      Delete
  5. a viimane interneti-liigtarvitamine tõi mulle palju teadmisi 1651. aasta kontratantsu-trükise eelsetest kontratantsukäsikirjadest ja 1581. aasta tantsutrükise eelsetest sama vurhvi tantsude käsikirjadest.

    ReplyDelete
  6. Tõstmine mulle ei meeldi. Just see ebakindel tunne ja kontrolli puudumine häirib. Isegi kui tean raudkindlalt, et tõstjat võib usaldada.
    Öösiti netis ei ostle aga öövaikuses võib lugedes küll päevastest veidi kummalisematele teemaradadele sattuda. Pärast ise muudkui imestad, et kust sellistel teemadel sellised faktid ja teadmised välja võlud.

    ReplyDelete
  7. Mind kanti 1kord Nooruse tn ühika 4. korrusele ja see oli äge, sest olime armunud.
    Pigem on mu meelest õudne sünnipäevalapse tooliga õhku tõstmine. Sest- kust ma tean, kui kõrgele nad selle tooli viskavad ja kas ma jõuan toolist selle käigus kinni hoida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja tool kõigub alati nii ebausaldusväärselt. Jah.

      Delete
  8. Mulle väga meeldiks kantud olla. "Näe, keegi ikka hoolib, et mul raske on!"
    Aga viimati juhtus see 2009, kui jalaluu murdsin ja siis mind kanti trepist üles ja alla.

    ReplyDelete
  9. oo, tooliga on mind vähemalt ühel sünnipäeval küll tõstetud, see mulle meeldis, nagu lõbustuspargis. See, et ohtlik võiks olla, ei tulnud nagu pähegi. Sama lõbus nagu lapsena, kui ma isa käest nuiasin, et ta minuga karusselli teeks (hoiaks kätest kinni ja keerutaks ringi, noh) ja mind õhku viskaks. Iga jumala õhtu nuiasin "tee lõbustusparki".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lapsi lennutavate isadega kipub olema, et nad on lapsest peaaegu kaks korda suuremad ja see on teine lugu. 1.75 juures on selliste olendite leidmine juba raskendatud.
      Ma arvan, et ma oleksin ka maru rahul, kui mõni päriselt usaldusväärne kindla peale minu heaolust hooliv 2.5-meetrine musklihiiglane mind kusagile kätel kannaks.

      Delete
  10. Mulle hullult meeldib kui mind tõstetakse või sülle võetakse ja nässerdatakse. Ma ei ole üldse väike naine ja iseloom on ka selline, et enamik inimesi ei julgeks, isegi mõttes, endale midagi sellist lubada. Selle pärast ongi kohutavalt äge, et üks mees on täpselt nii tugev ja samas läbinisti süüdimatu, et seda teha. Ma tunnen ennast kohe väikese ja naiselikuna

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh, teatud süüdimatuses on midagi veetlevat küll. Aga kui see on komplektis tegeliku suutmatuse või ebakindlusega, siis minuarust parem mitte.

      Ma veel mõtsin, et äkki on mind kunagi tõstetud nii, et see on emabugav või valus olnud. Nagu näpistav või valesti pigistav. Ja et vb osa mu tõrksusest on sealt. Ja see valestitõstmine tuleb ka ju sellest, et tõstja pole ikkagi oma ülesannete kõrgusel.

      Delete
    2. mnjah, mul on ka selline kogemus olemas, et kui ma kunagi suurest peast proovisin ühel mehel lasta endale mingisugust karusselli teha, siis polnud üldse nii tore nagu lapsena. Mees oli piisavalt tugev ja usaldusväärne, aga selgus, et minu enda randmetel ja pahkluudel ("lennuk", noh) on valus, kui mu täiskasvanud keha raskus nende otsas ripub. Palusin end pärast paari tiiru maha panna. Lapsena oleks selline vähenõudlikkus pretsedenditu olnud.

      Ja ühe mu sõbranna pillas üks mees lihtsalt mürtsuga maha, kui tantsides liiga hoogsalt kallutas.

      Aga tooliga tõstmas oli palju rahvast korraga, siis polnud seda karta.

      Delete
  11. Ma alati vaatan neid stseene filmides, kus mehed naisi suudlemiseks (või hoopis teistes filmides hoopis teisteks asjadeks) lihtsalt üles või paremal juhul vastu seina tõstavad, ja mõtlen, et kuidas nad küll jaksavad. St kui keskmine naine on 60 kg ja keskmine mees 80-90, siis see kaaluvahe pole ju NII suur. Raskeks ei lähe v? Sest mina ägisen küll oma 30 kg koera tõstes ja ei tahaks mitte temaga ringi tantsima hakata veel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Liska13:31

      Käisin terve kooliaja rahvatantsus. Need tantsud, kus tüdrukuid tõstetakse, olid tavaliselt kõige ägedamad (nt Tuljak, Mait Agu “Veel kord”). Olin umbes üksteist, kui hakkasin kahtlustama, et olen ilmselt liiga paks, sest partner ei jõua hästi tõsta (endal kehamassiindeks kõva 18). Siis vahetus teener ja kõigi üllatuseks selgus, et tõstmine on tegelikult tehniline sport. Näiteks edukast tuljakutõstest moodustab pool tüdruku hoogne hüpe ja keharaskuse vilgas kandmine partneri õlgadele. Jõuõlad-särgid-värgid. Näe: https://youtu.be/JK5xUhLL9bs?t=2m43s
      Kerime paarkümmend aastat edasi. Beebivõimlemine. Pidi beebi kukile panema ja siis ta sealt uperpallitades alla võtma. No ei jaksanud ja olin oma vedeluses õnnetu, et isegi oma väikest kuuekilost pampu ei jaksa ma uperpallitada. Mingi teine ema vist nähvas veel kõrvalt, et mine tee kätekõverdusi, oma last võiks ikka jaksata tõsta. Imeline. Tervisi talle! Pärast kodus piisas paarist youtube videost. Sealt avastasin, et uperpallitamise-võtteks on vaja beebil puusade poolt haarata, mitte kaenla alt sikutada. Näe: https://youtu.be/LvGiKHzCdWw?t=1m6s

      Delete
    2. Liska13:35

      Jutu tõestuseks veel see video: https://www.youtube.com/watch?v=qTrPv_ogUtg

      Delete
    3. Ah, kui lahedad need nõksud välja nägid. Eriti see, mis kergusega ta haarab endast nii palju suurema mehe kaasa ja tassib üle toa.

      Delete
    4. oo jaa. selle peale tuli meelde, et ma õpetasin üksvahe renessansis tantsu, kus mees pidi naist tõstma (ja õhus teise kohta liigutama) ja seejärel naine meest. ja pmst oli see puhas koostöötreening - et tõstetav ajastaks oma üleshüppe täpselt tõste hetkele. partnerite suhtelised suurused ei mänginud erilist rolli, v.a see, et suuremat kasvu inimestel oli sageli hirm oma raskust õhus olles väiksema peale toetada ja see hirm muidugi segas.

      Delete
  12. 14/31; 7/31; 9/31; 6/31; 1/31.
    Need pole kellaajad, ju nõu. Need jäävad kõige rohkem meelde, sinna jääb kinni.
    Tõstmine on jube ja just seepärast, et ''äkki ta ikka ei mängi välja, saab viga ja teeskleb, et kõik on okei ja mina teesklen, et kõik on ok, a tegelikult on kõik untsus ja juba homme on ta halvatud ning see on puha minu süü...''

    ReplyDelete
    Replies
    1. Viimaks ometi, aitäh.

      Võib-olla tõstmisega on üldse nagu igasuguste teiste katsumistega. Ja kontaktidega üldse. Et aeg-ajalt peab murelikult vaatama teist inimest ja püüdma ära arvata, kas ta ikka teab, mida ta teeb, kui ta minuga midagi sellist tahab. Ta ei pruugi aimatagi, et see võib väga vabalt tagajärgedega olla.

      Delete
  13. Ma ei kirjuta luuletusi seepärast, et ma kirjutan proosat praegu. Ja tegelt nii tihti ju ka ei viitsi, see oleks selline mehhaaniline toksimine aint.
    Neid häid, mille kohta hiljem noogutada, et kuule, see tuli päris hea, on ka kuskil 4-5-6 vbla pärast.

    ReplyDelete
  14. Vat jah, minu poolt leidsid äramärkimist siis need luuletused: 12/31, 21/31 ja 22/31.
    Oli äratundmismomente, tõdemusi ja märkamist, et väikestviisi mäsumeelsus pakitseb
    kuskil põues. Kaamose valik on ka hea.

    Slämmluulega on paraku see oht, et seda võib küll lugeda, aga rohkem on
    ta kirjutatud ikka ette lugemiseks, n-ö lavalt esitamiseks. Ekraanilt veerides
    jääb mulje, nagu vaataks televiisorit, kus pilt on, aga hääl on maha muljutud.
    Võib ju nt olla, et vähem märgatav luuletus saab elavas esituses hoopis
    teise hingamise, muutub, moondub, samas kui lugedes lahedana näinud luuletus
    jääb interpreteerimise tuhinas jälle varju. Kuid lõpuks on ju kõik maitseasi ikkagi.
    Tegelikult on tore, et sellise programmilise eeskava - kirjutada luuletusi - käsile võtsid
    ja seeläbi end proovile paned.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget