ja kui siis tuul üle puude on

P3210024
igatsus tume


"Ah, ära tee temast välja, ta otsib lihtsalt tähelepanu." Esiteks mida halba on tähelepanu otsimises. Jumalast normaalne asju, mida inimestelt tahta. Lihtsalt tähelepanu, jumalküll. Mida muud siis inimestelt üleüldse tahta. Või saada, kasvõi. Teiseks - kes kurat tegi sinust minu otsuste kamandaja. Ma teen välja täpselt sellest ja millest, millest iganes mu vaba süda lustib. Tuled siia ette kirjutama, mida ma tohin või ei tohi teha minu enese isikliku tähelepanuga. Pfft. Äkki sa ise tahad lihtsalt tähelepanu ja siis käid ja kamandad teisi, nagu sa oleks mingi teadja sellest, mis tohib olla iialgi väljategemisvääriline. 

Raadio on imeline leiutis. Nii vana ja ikka veel. Ja paiguti uskumatult teist moodi sisukas. See mõni harv kord, kui ma olen juhtunud raadiost kuulama (või kuulma) jutusaadet, on veel iseäranis kummaline võimas elamus. Ma ei tea miks. Midagi selle tehnoloogia iidsuses ja raadiosaadete tegijate ja publikute subkultuuris ja veidrate mattunud lapsepõlvemälestuste kompotis on minu jaoks erilise tähendusega.
Servapidi seoses selle esimese lihtsalt-tähelepanu-tahtjate teemaga. Ühel õhtul kuulasin koduteel raadiost seda kummalist saadet, kus räägitakse ufodest ja paranähtustest ja igatsugu imelikest värkidest. (Vist raadiokahest. Kes teab mis saade see on?) Seal saatekülaline rääkis veendunult, kuidas ära tunda energiavampiire. Ma kuulasin ainult poole pealt ja umbes 15 minutit, seega ma olen ses asjas asjatundlikuim asjatundja nüüd. Põmst energiavampiiride ära tundmine käib nõnda. Kui sinu tutvusringkonnas on inimene, kes palju kaebleb, siis tema puhul võib olla tegemist energiavampiiriga. See tema kaeblemine ja sinu selle kuulamine ongi tema viis sind energiast tühjaks imeda. Kuidas kindlaks teha, et tal tegelt pole muret ja ta ainult kaebleb - lihtne. Paku talle nõuandeid või abi. Ja vaata, kas ta võtab neid vastu. Sest kui ta kaebleb, ta peaks tahtma nõu ja abi. Kui ta hakkab sinu pakutu peale edasi kaeblema, et see ei sobi või et ta on seda juba proovind, võid sajaga buffy-režiimi karata ja vampiiridiagnoosi välja kuulutada. Siis soovitas saatekülaline korraldada korrapäraseid stseene sellise vampiiri juuresolekul: kohe, kui ta jälle kaeblema kukub, lauast püsti karata, teatada, et sulle ei sobi, sind ei huvita ja sa ei kavatse seda juttu kuulata. Pidavat maru hästi aitama. Kas saad sõbrast lahti või lõpetab ta viimaks (sinu energia kallal) imemise ära.

P3190018
kas sa saad aru, kui läbi see talv on

Mõtisklesin selle üle, milliseid viise on sõnastamaks nende raskete päevade seisundit. Kui on lihtsalt päevade reas selline päev, et ei ole kerge ja ei lähe hõlpsasti. Et kuidas enda seest seda tunnet välja kirjeldada nii, et teine inimene selle ära tunneb. Ja üks lause, mis nende sõnade katsumisega pähe tuli: ei jaksa naeratada. See muidugi ajas mind mõnevõrra naeratama, sest ma püüdsin ette kujutada, et mõni mees tunneb end päev otsa sitasti ja siis räägib kellelegi, kuidas üks ja teine asi täna üle jõu käib ja lisab, et ta ei jaksa isegi naeratada. Kui veider mõte. Mehed ei pea ju naeratama. Mees ei ole oma kehva päevaga veel kehvemas, kui ta pole naeratanud. Samuti ei püüa ta arvatavasti viimases hädas, kui kõikidelt muudelt sooritustelt on järele andnud, vähemasti naeratada. Sinna ei lähe viimased varud.

Samas, minesatea. Ma ühtki mitte teeninduses töötavat meest sel teemal ei intervjueerinud. Võib-olla nad ikka tunnevad ka kohustust ilma ilustada ja vähemalt mitte teiste tuju rikkuda. 

P3190011
selline edvistav ootus


Hommikul liiga täpselt õigeks ajaks autoga linna tulemisel on nii palju rõõmusid ja vabadust ja külluslikku ärahellitavat luksust, et ei saa kohe teisiti, kui hädaldama pead. Istun kuustuhat aastat mingis sabas, et viimaks ühemehefoori alt vasakpöördele pääseda ja tiksun hellalt selles järgnevuses, mis järeldub teise käiguga hästi tasa ukerdavast õppesõitjast, kelle õpetaja ei luba tal jalgratturist mööda sõita. Ja loomulikult on maja juures võetud ära kõik parkimiskohad ja samuti kõik need kohad, mis isegi ei ole parkimiskohad, on pargit.
Ma tulen autoga, et ma saaksin kiiremini ja siis ma kaeblen igal sammul, et ma ei saa ikka piisavalt kiiresti. Et ei ole ikka küllaldaselt kähku. Veel. Tahaks ikka rohkem veel. 
Vastik tänamatu tolgus, maivõi.

Ma pean oma peas läbi dialooge, et saada teist arvamust. Ma vahel ise ei tea vastuseid või ei oska õigesti endalt küsida. Siis küsin kelleltki teiselt. Mõni kord on see keegi teine päris inimene, kellega ma sageli suhtlen ja seega tean, kuidas ta ühele või teisele asjale võib reageerida. Mõni sõbranna või vanem või õpetaja või. Teine kord olen ma pidanud peas dialooge ja vestlusi ja vaidlusi ja vastasseisegi konstrueeritud karakteritega. Sellistega, keda tegelikult päris elus olemas ei ole, aga neil on teatavad omadused või jooned, nagu mul parajasti vestluskaaslasele vaja oleks.
Üks selline tegelane on üles ehitatud ühe mu koolipsühholoogi ja ühe nõustamisoskuste õppeaine põhjal. Selline tähelepanelik arukas mõõdukalt terav ja tingimusteta sisemise soojusega Nõustaja. Talle ma kurtsin ükspäev, et mul on väikesed tõmblused silmanurgas ja see kohutavalt häirib mind. Ta küsis, kaua see juba kestnud on. Ja mida ma olen juba teinud, et seda leevendada. Kohe lennult hakkasin ma liialdama oma ettevõetud leevenduste loeteluga, et jätta muljet ja hoida nägu, et ma pole lihtsalt mingi kannataja+vingats. Ja agaralt veenma, et ma päriselt ei taha, et mul halb oleks. Noh ja siis ta naeratas oma tarka ülearu mõistvat naeratust ja ma sain aru, et ta saab aru, et ma just valetasin natuke (endale). Võtsin õppetunni omaks, lisasin oma argistesse käikudesse magneesiumi toidulisandi ja tõmblused kadusid ära.

P3190015
neiud kased


Üks teine päev mõtisklesin selle üle (ma olen maru mõtlik, vaata), kuidas identiteet on üks imelik loll tore asi. Et ma saaksin oma elukvaliteeti märkimisväärselt parandada paari lihtsa võttega, aga ma ei tee seda, sest see pole 'mina'. Sest ma olen harjunud sellise minaga ja sellel on omad boonused ja soodustused. Kui ma oma harjumusi või käitumist muudan, siis neid rõõme sealt enam pole. Kuigi enda muutmisest tulenevad tulud on peaaegu alati suuremad kui vana kurat-teab-kust omaks võetud identiteedi küljes rippumise tulud.
Näiteks rahaga ümber käimine. Ei oska. Olen alati virelev vaene olnud ja alati hooletu tuulepea ja oma impulsiivsuse ja etteplaneerimatuse ohver. Võiksin end kokku võtta ja teisiti hakata toimima, aga ma ei tee seda. Sest esiteks ma loen end veetlevamaks just arutu tuulepeana. Ma arvan, et ma olen niimoodi natuke nunnu ja kutsun inimestes esile hellust minu pihta. Teiseks ma ei saa siis hädaldada oma suutmatuse üle raha lugeda. Kolmandaks ma ei saa siis seda ühtekuuluvustunnet, mida ma saan nende teiste toredate lõbusate tuulepeadega, kui me teineteist ära tunneme ja hakkame naljatledes üksteist üle trumpama oma arutus suutmatuses funktsioneeriv täiskasvanu olla. Kõik rõõmud. Ja ratsionaalselt rehkendades on see ultra loll. Mul võiks elamises olla korralik helisüsteem või soojustatud katusealune. Või - ma võiksin olla kiindunud klammerdunud oma vaieldamatult veetleva rahatu tossaka identiteeti. Ei tohiks olla raske valida ju.


Ma ei suuda päriselt otsustada, kummad on hullemad halvad päevad. Kas need, kus kõik asjad on vastikud nõmedad rasked painavad koormad. Või need, kus miski ei paista õieti kõigutavat ja kõik on juba ammu olnud ja varem ammendunud ja tühine. Mõlema vastu õnneks aitab magama heitmine ja hommikul uue alustamine.
Mul on väga viisakas kass. Ta tuleb mu kojusaabumisel mind tervitama, saba püsti ja tähelepanelik äraootav pilk. Aga häälitsema kukub alles siis, kui mina teda esimesena olen tervitanud. Selline etiketi tundmine, saadsaaru. Või siis ta ei tunne mind pealt vaadates ära ja saab alles hääle järgi aru, et ma olen oma.
Kolm erinevat otsast roheliseks läinud sibulat tapsin ära. Panin küll klaasi vett ja saba vee kohale ja akna peale. Aga ikka läksid kollaseks ja kortsu. Nüüd neljas on võtnud juuretuti alla ja otsad on ka veel kikkis. Ja pajuokstele taipasin õigel hetkel vett juurde tuua, nüüd on neile ka õied külge tulnud. Kui elavad asjad kasvavad mu käe all, ei saa ma ju päriselt kurjus olla?

Comments

  1. See saade on ilmselt Hallo, kosmos. Seal alati räägitakse selliseid teistmoodi jutt.

    Minu kass, kuna mul on esiku ja köögi vaheline uks kinni (talvel on esikus külm), ootab kannatlikult ukse taga ja häält ei tee. Ainult siis, kui ma pole eelmisel öösel kodus olnud, hakkab kaeblik piuksumine juba siis, kui võtit lukuaugus keerad - siis peab kurtma, et "no kui kaua ma pidin üksinda olema ja miks ma ikka veel siin teisel pool ust nii kaua pean olema". Oi need kassid on ikka armsad.

    Ja see ka muidugi, see iseenda identiteedi taaskehastamine igapäevaselt. Tüütu, kuid inimlik, tõepoolest.

    ReplyDelete
  2. See. Rahavärk - sellele ma olen hiljaaegu mõeld, aga mitte selgeks mõelnud.
    Sest mul oli vahepeal kõvasti raha (nagu - "ah, see oli aint 30 euri, ei ole hullu, kui asja ka garantiisse ei võeta" ja "krt, see mantel on mulle rinnust ikka kitsas. No müün 10 euroga tuttavale väikese rinnaga tüdrukule maha, kuigi ise maksin 60"-kõvasti) ja siis nüüd läksid kaks sissetulekuallikat järgemööda ära ja jälle ei ole.

    Ja mul ei ole seepärast oluliselt halvem tunne. Oh, ok, ma muidugi sain vahepeal oma akud täidetud, kõik kaua edasi lükatud ostud tehtud ja katkiläinud pesumasina asemel uue jne. Aga sellise igapäevase "milleks see kallis asi, võtan odavama alternatiivi" tagasitulek on omamoodi kergendus. Vanade mustrite taastoimimine, mõtteviis, mis oli osa minust, on jälle teema ning sobitub nii kenasti.

    Uus mõtteviis ei teinud mind õnnelikumaks, lihtsalt teistsuguseks.

    ReplyDelete
  3. Selle energiavampiirlusega on asi muidugi väga lihtne - kui sa pärast konkreetse(te) inimes(t)ega suhtlemist abs mistahes teemal -eipea virisemine olema - oled läbi kui läti raha, siis on ta sinu jaoks energiavampiir ja kogu muusika. Maakeeli ja esoteerikavabalt võib muidugi ka öelda, et too in väsitab sind.

    Rahaga ümberkäimisel olin ma kunagi väga ratsionaalne, siis nagut tekkis kindel sissetulek ja mingi hetk ma sain aru, et tglt aegajalt võib ju endale lubada ka selliseid asju, mis ei ole ratsionaalselt põhjendatud. Nüüd on see sissetulek kadunud ja tagasi on tulnud see tudengimentaliteet, mil sai peost suhu elatud.

    Ratsionaalsusega on nüüd nii ja naa, sest mine sa võta kinni - kui ma ostan endale leiva asemel potilille, sest see nii hirmsasti meeldib mulle ja selle vaatamine aknalaual tekitab minus ütlemata hea tunde, siis minu arust justkui oleks ikkagi ratsionaalne ost, sest mitte ainult leivast! nagut keegi tark kunagi ütles.

    ReplyDelete
  4. "Hallo, kosmos!" jah. Väga meelelahutuslik ja mõnikord vastavalt saateteemale üldhariv.
    http://r2.err.ee/l/hallokosmos

    ReplyDelete
  5. See arutu totratest identiteedijuppidest kinnihoidmine on täiega teema küll.

    ReplyDelete
  6. 39/31.
    Aikurja, see on õel ja oma õeluses hea.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma oletan, et sa mõtled 29 - ma kolmekümne üheksani pole veel jõudnud. ja aitäh

      Delete
  7. Oih. Jah. 29.
    (Ja selline inimene töötab veel numbritega.....piinlik...)

    ReplyDelete
  8. Mulle näiteks meeldib see viimane lulla, kuigi ma kohendaksin teda sinu asemel natuke. Vähemalt kirjavea osas =)

    Mitu eelmist meeldis ka, aga ega mas' meelde ei jätnud, millised, ega ka otsima vaevu =P

    ReplyDelete

Post a Comment