Tuesday, May 02, 2017

oma sild on kuningas

P4230069
ah ni romantiline

Sõidame algava päeva hahetuse valgel EMOst koju ja ma tuletan aja ja pea täiteks meelde oma enda keha suuremate vigastuste loetelu. See harilik seltskondlik saame tuttavaks ma-olen-ka-nii-palju-läbi-elanud vestluse loetelu. Suurte vigastuste nimistusse lähevad luumurrud, õmblused ja täisnarkoosid. Võib-olla suuremad põletused, armid ja haavad ka. Luumurde mul pole olnud. Õmblusi ja täisnarkoosi küll. Ja saan järsku aru, et mu enda keha tõsisemad sekkumist vajavad seisundid on selle pärast olnud, et mul on (toimiv) emakas. Ja kas pole mitte naljakas. See paljunemisvõime ja taastootlikkuse suutlikkus, mille eest ma peaksin teatud mõttes tänulik olema ja mille hoidmisest lähtudes ma peaksin oma valikuid tegema, on see sama asi, mis mind ennast lõhub. Mainid mõne vanema naise kuuldes, et oled aastaid pilli peal olnud ja saad kohe loengu sellest, kuidas too kõik asjad mus lõplikult ära rikub. Rikub ära täpselt mille? Mu võimaluse end surnuks sünnitada? Kõlab ahvatlevalt küll.

Teine traumade teema tähelepanek on veri. Mulle just hiljuti üks medõde rääkis, et mehed on küllalt tihti proovi andes ära minestanud või iivelduse üle kaevelnud. Või näiteks tead kuidas mehega koos elades erinevad maailmakäsitlused kohtuvad. Mina näen verd ja pööritan tüdinult silmi (noh jah, oleks võind ju homme alata). Tema näeb verd ja talle meenuvad seatapud või midagi muud sellist jõledalt ... verist.
Ja siia veel Palahniuki tsitaat, mis kõlab küll tabavalt, ma vist päriselt ei nõustu. Aga noh Chuck on ka (kõigest) mees.

(Tegelikult ma olen kursis küll, et ega menstrueerimine kohe verehirmu immuunsust ei anna. Üleüldse kõige esimene inimene, keda ma nägin vere pärast minestuse äärele minemas, oli üks mu klassiõde külaskäigul verekeskusesse. Kohta, kus veri on nii abstraktne eraldi asetatud kauge asi, et ma pean küll pingutama, et seda üldse verena endale mõtestada.)

P4210004
roosad tutsud

Kui palju peaks oma teksti ette targutama. Näiteks kui sa loed ette oma luuletust või hakkad esitama oma laulu. Mitut asja tuleks kuulajale enne seda selgitada. Või kas üldse. Ma saan aru küll, et teose saamislugu võib (su enda jaoks) põnev olla või sellele natuke nagu tausta tekitada. Või et teinekord on asi allegooriast nõnda tiine, et ilma labase lahtiseletuseta pole pööblil võimalik mõhkugi mõista. Sesmõttes nõnda kena sinust neid ka kaasata oma glamuursesse loomeellu. Aga teiselt poolt - võib-olla lihtsalt kirjuta oma luuletusse ja laulu sisse, mida sa öelda tahtsid. Või miks sa üldse kirjutad ja lood, kui sa tegelt tahad seletada. Võiksid hoopis blogida. 
See on luuletus sellest, kuidas ma olin kurb. Ma olen kurb... 
Järgmisena ma tahaksin lugeda luuletuse, mille ma kirjutasin ühel ööl, kui ma ei saanud magada. Ma ei saa magada...
Oma teksti juurde seletamist osavalt tehes saab muidugi vaimukas olla küll. Jutustada ette, et siin on luuletus lõputöö kirjutamise vaevast ja magamata öödest mahamagatud tähtaegadega ja rist ja vilets ja mure tulevikest ja siis luuletuse tekst on: vittu. küll. Või seesama häshtäägide lisamine, mis võib leidliku kasutamise puhul lisada konteksti, mis annab puändiväärse üllatusvau. Aga see on mingi teine mäng ühelt ja teiselt poolt ja omavahel mitte kokku kõlbavate asjade koosluses on midagi vaimukat lihtsalt. 
Lugesin kunagi intervjuud mingite ägedate noorte inimestega, kes olid teinud mingi ägeda filmi. Ajakirjanik paistis olevat just samal hommikul originaalsete mõtete allikast joonud, sest ühes kohas oma intervjuus palus ta autoritel filmi mõte paari lausega kokku võtta. Ja autorid oma kadestusväärses ülbuses vastasid midagi sellist: kui selle mõtte saaks paari lausega kokku võtta, me ei oleks teinud sellest pooleteisttunnist filmi.

Ja siis edasi. Kui palju peaks üldse seletama oma tegude juurde. Kui sa kedagi armastad ja sinna juurde kogu aeg talle seletad, et ja kas ja kuidas sa teda armastad. Võib-olla hoopis lihtsalt armasta paremini. Nii et ta saab ilma seletamata ka aru. Vähesema seletamisegagi. Või mis kahtlustava murega ma jälgin inimesi, kes käivad ringi ja sõnaohtralt selgitavad kõigile, et neil on maru hea tuju ja hästi rõõmus meel täna ja just selline heatuju rõõmusmeel on olla vaadake mind ma siin rõõmustan rõõm rõõm... Mis viga on, tibu. 
Või näiteks kuidas suur tähendusrikas hästi valitud südamest tulnud õige täpne kingitus ei vaja sinna juurde kaarti ega mingit targutamist. Lihtsalt. Annad üle. Säh. See siin on sulle. Ja kõik on öeldud. Aga tühise halvastivalitud kahtlase tõenäoliselt möödasihitud kingituse üleandmisel tuleb kingi saaja kinni võtta ja nõuda talt paigalpüsivat tähelepanu ja talle pikalt kõneleda poolteist eepost, kuidas sa seda kinki ikkagi valisid ja mis sa mõtlesid ja kuidas see on ja mida see võiks anda või tähendada või...

Kas sa saad pelgalt oma sõnadega oma tehtu õigeks täpseks heaks teha. Mitte et ma ütleksin, et sa oled siis tingimata teinud valesti mööda halvasti. Aga et paremakski. Ja kas su sõnades ikkagi on nii palju veenvust ja väge, et neist piisab su muu leevenduseks. Võib-olla võiks suure suuga punnitamise vaeva pigem suunata enda tegude suurendamisse. Täpsustamisse. 
...ja sõnu polegi vaja, höh höh. Tuli ära, eksole.


R1-07647-013A
alati mu beibi


Targad inimesed on muidugi kirjutanud, et armastust saab öelda täpselt käputäiel viisidel. Sealt võiks justkui välja lugeda, et igaühel on oma viis, üks kindel piiritletud talle arusaadav armukeel, mis tuleb teda armastavatel selgeks õppida ja siis talle seda teha. 
Ma rohkem tõlgendan seda nagu õpistiilide teooriat.
Oled õpistiilidest kuulnud, onju? Et lahendad alguses mingi lollaka isiksuse testi asjadest, mis sulle koolis meeldivad ja õppides harjumuspärased on ja siis pärast vehid ringi tiitliga Visuaalne Õppija või Taktiilse Õpistiiliga Indiviid. Mis tegelt on pigem mõttetu ja ei anna midagi peale tüütute enesekesksete monoloogide ja kõrgendatud ma-olen-eriline tunde. Kasu on sellest ainult selles mõttes, et kui sa oled hästi kursis suure müriaadi mitmesuguste õpistiilidega ja mingi asi vajab hädasti äraõppimist (või -õpetamist), siis tasub proovida kõigi võimalike nurkade pealt. Kirjuta ja vaata ja kuula ja tee läbi ja õpeta edasi ja katsu ja laula ja tantsi seda. Isegi, kui osa on ebamugavad mitte sinu kordumatule lumehelbe hingele kohandatud, vähemalt annab nende väljamõtlemine sügavama töötluse (mis muide on tõhus õppimisteooria) ja midagi ikka hakkab külge.
Ja siis ma mõtlen selle viie armastuskeele kohta umbes sama. Mitte seda lumehelveste mõnitamist. Vaid seda, et mida rohkem erinevaid viise, seda uhkem. Et kui mõtted on juba otsas, kuidas neid kolme kaunist sõna öelda ja tundub, et eriti ikka pole kohale jõudnud, siis tuletan (näppude peal) meelde, mis lisaks sõnadele veel olemas on.



Kui võrdse palga päev oli, hakkasid mitmel pool inimesed rääkima, et meestel tuleb lubada end mehena tunda. Murdsin mitu päeva pead ja püüdsin välja mõelda, mis asjad need on, mis võimaldavad mul end naisena tunda. Ja kas ma oleksin pahane inimeste peale, kes mulle seda keelavad. 
Paras pähkel, ma ütleks. Äkki võib-olla riided? Seda siis mul. Isiklikult. Mitte naistel üldiselt, eksole. Mulle meeldivad riided ja ma nendega teen oma naiselikkust ka muuseas. Kui keegi keelaks mul erinevate ilusate minu oma riiete kandmise ära, siis oleks mu enese naisena tundmine ka ühtlasi ohus? Või et siis ma hakkaksin seda väljenduskihku kusagil mujal ilmutama. Huuli värvima või lilli juustes kandma. Ma ei tea, eksole. Igatahes ma tean, et kui ma olen päevadläbi koos kellegagi, kes samuti kannab ilusaid mitmesuguseid erinevaid riideid, ei ole minu naiselikkus seeläbi vähem. Sest mulle tundub, et mu naiseks olemine ei ole defineeritud võrdlusena. Ma ei pea olema 'see naispool'. Aganoh. Ega keegi pole seda keelanud mulle ka veel siiamaani. Niiet minesatea. Mõne tüdruku kõrval olen ma küll end tundnud suure nurgelise poiss-olendina ja ainult teatud piirini rahul selle staatusega olnud.
Et jah nii võluvad me siinkandis olemegi. Tõsised poliitilised teemad ja mina hakkan urgitsema oma sooidentiteedis. Hea töö.


P4220031
klõpsisin MPT passimise kõrvale niisama ja selline riietusruumi XAOS


Kuidas sul selle naiselikkusega on ja kas seda saab ohustada või sind takistada seda olemast?
Mis puhkudel sinuarust tuleks enne sõnalise teose ettekandmist veel seletada?
Ja kui sa kardad verd, kas sa saad seda hirmu natuke avada või selgitada? Ma kohe huviga loeks.

6 comments:

  1. Ma olen vereproovi võtmise peale korra või paar peaaegu minestanud, aga ma ei ole päris kindel, kas asi on veres. Sama hästi võib olla asi vereproovi võtmise ajas - seda peab andma söömata JA vara hommikul, sest pärast pannakse labor kinni. Niisiis söömata JA magamata peast. Ja kui nad siis veel žgutti järjest kõvemini kinni tõmbavad, et minust sellises olekus midagi välja tuleks (vererõhku nagunii napib), siis vbla poleks tglt veretilkagi vaja, et pilt tasku läheks. Piisaks söömata-magamata ringijooksutamisest ja žguttimisestki.

    Varem ma ei kartnudki vereproovi (ja vaatasin huvitatult, kuidas veri mööda toru voolab), aga pärast esimest peaaegu-minestamist hakkasin kartma. Nähtavasti kardan ma siis tegelikult hoopis minestamist (see ongi väga vastik tunne) ja nüüd olen kahjuks teada saanud, et verelabor on üks koht, kus see mind ähvardab.

    Sõnadega väljendamisest - a ilusate sõnade ütlemine on ju ise üks moodus armastada, mitte ainult armastuse kirjeldus. Selles mõttes lausa performatiivne kõneakt, vrd "ma ristin selle laeva Georg Otsaks" või "ma mõistan süüaluse õigeks" (mis ei ole laeva ristimise või õigeksmõistmise kirjeldus, vaid ristimise/õigeksmõistmise akt ise).

    https://en.wikipedia.org/wiki/Performative_utterance

    (selle definitsiooniga on muidugi see häda, et kui hakata urgitsema, siis milline lausung ei oleks väikselgi määral maailma muutmise akt.)

    ReplyDelete
  2. Mul on vastupidine probleem: tahaks anda oma sõnalisi teoseid kontekstivabalt, aga krt, mul on võrgupäevik. Aktiivne ja avameelne.
    Naiselikkust ... tahaks öelda, et ei saa ohustada, mäh, aga tegelt kui mu lapsed väikesed olid ja mina täiskohaga ema, siis mul vahel oli vaimseid atakke teemal "olen täiesti mõttetu päts, palgatööd ei tee, koorem ühiskonnale".
    Alles hiljem tulin selle peale, See oli mul naiselikkuse ühe aspekti õitseaeg, seda võinuks NAUTIDA, mitte end seepärast halvasti tunda.

    ReplyDelete
  3. See polegi siis justkui naiselikkuse ohustamine, vaid hoopis naiselikkus ise ohustab midagi (positsiooni ühiskonnas vms).

    Mul on midagi sarnast olnud - pigem küll atraktiivsuse teemal, ma olen sellest ka varem kirjutanud. et vaatan peeglist ja korraks on tunne, et võeh. lihtsalt sellepärast, et naiselik. sest ainult mehed on ju ilusad.

    õnneks alati nii laushetero ei ole. ja ma olen ju isegi kolm korda elus mõnest tüdrukust sisse olnud võetud, kuigi tuleb tunnistada, et nad kõik on sellised sihvakad ja pigem poisilikud, vähemalt minuga võrreldes.

    ReplyDelete
  4. Minu naiselikkust ohustan eelkõige mina ise. Sootud törakad tööriided, veidrad mittenaiselikud hobid ja muu säärane. Samas - keegi ei keela mul end naiselikuna tunda ükskõik millist kändu veeretades või püssirohulõhna nautides. Naiselikkus ei sõltu millestki, mis on minust väljaspool, vaid on rohkem nagu vaimne seisund. Enamasti ma suhtun endasse nagu inimesse, mitte nagu naisterahvasse. Teistesse ka. Naiselikkus on minu jaoks rohkem nagu mäng, mida ma vahel lusti pärast mängin. Seelik ja lakitud küüned ja mina üle 5kg ei tõsta jms.

    Verd ei karda. Aga kui inimene päris katki on, siis ikka on õõvastav, operatsiooni ma näha ei taha.

    ReplyDelete
  5. Ma ei tea, kas ma olen naiselik. Mulle on öeldud, et mul on alkoholi osas "naiste maitse". See vist ei ole kompliment?

    Kommenteerin aga seepärast, et tegin nädalavahetusel endale isikliku silla! Oli hea tunne küll.

    ReplyDelete
  6. Kunagi noorena sain ma teada, et on olemas selline süsteem, mille järgi "mehed joovad heledat õlut ja naised tumedat". Kuulsin selle kohta mehelt, kellele maitses tume õlu.

    Läks aega palju või vähe, aga kui ma rohkem õlut hakkasin jooma, selgus, et mu maitse kaldub heleda laagri poole. Mõru, võimalusel lahja, karge, ühesõnaga, tüüpilised tšehhi heledad õlled (või nt Saku Hele). Hiljem olen õppinud ka mõnd tumedat hindama (stoute näiteks, ja veel enne stoute ilmusid mu ellu tume Staropramen ja Tõmmu Hiid), aga "õlu" tähendab mu jaoks tüüpiliselt siiski midagi heledat ja lahjat.

    ReplyDelete