Sunday, June 11, 2017

tahtmine on taevariik

Tähelepanu. Tegemist on Murca blogi postitusega. Postituse lugemine võib kulutada teie aega. Vajadusel konsulteerida kohvitassi või veiniga. Kaebuste või kõrvalmõtete tekkimisel jätta kommentaar vajalikesse lahtritesse.


P6070054
kasvan kus tahan

Ma olen oma eneseabiraamatute hobiga saabunud abielunõu valda. Tegelikult loen praegu nõu- ja käsiraamatutest paralleelselt kaht sama autori asja. Üks räägib, kuidas paremini oma abikaasat armastada ja teine, kuidas paremini oma teismelist armastada. (Võib-olla see siis ei ole ka nii väga eneseabi ja on rohkem käsiraamat. Eneseabi oleks enese armastamisest. Hmm. Jah, sinna piiri panemegi. Üht sellist loen ma ka. Aga sellest mittepraegu.)
Igatahes. Nende raamatutega oli üks väike point ja üks natuke suurem. Esiteks. Ma ei tea, kas sest sihtgrupp ameeriklased või autori enda päritolu, aga mul soovitatakse neist käsiraamatutest nõu ammutades sageli mõelda selle üle, mida Jeesus teeks ja kuidas mõni apostel on kunagi lausunud ja mida piibel õpetab. Peatükkide lõpus on kenasti viited ka, et millisest Uue Testamendi missugusest osadest vastav väljavõte on võetud ja puha. Alguses ma mõtlesin, et need ju kõigest illustratsioonid ja küll tuleb ka teiste religioonide pühakirjadest või lugudest mingeid tsitaate ja küllap peab neist asjust mõeldes aeg-ajalt kaaluma ka, mis üks või teine prösident on öelnd või kirjanik arvand või laulja kirjutand. Aga kussa sellega. Muudkui piibel ees ja taga. Noh ja siis ma peangi kogu aeg seda osa endast, mis seda raamatut siiralt avatult tõsiselt võtab, maha rahustama ja laskma teda ka nende osadega minust, mis metaga tegelevad, samasse tuppa. Sest ta üldse ei taha neid piiblinäiteid sinna ja mina ei taha, et ta päriselt lugemise ära lõpetab.

Teiseks öeldi seal üht toredat asja, millelaadseid arutelusid ma mitmel pool mujal olen nüüd hakanud tähele panema. Et tõeline armastus on teadlik valik. See on otsus. Igasugused teised asjad, mis sa teed, sest sa ei saa sinna parata või sest sa oled mingist hoost või tõukest painatud või viidud, pole tõeline armastus. Sealhulgas pole armumine tõeline armastus. Ainult tahtlik teadlik otsustest ja mõttest juhitud tegevus saab olla tõeline armastus. 
Tõeliste ja päris ja tegelike misiganeste defineerimine ja nendele veendunult osutamine on muidu ka vahva tegevus. Näiteks just keegi fb-s juhtis tähelepanu, et kui sa vaatad tänaval kedagi võõrast ja mõtled: jumalküll mida perset, aga siis mõtled, et pole minu asi ja käi kuidas tahad, see on sinu ihu. Siis see osa, kus sa teadlikult otsustad pärast esimest purtsatust ise teist moodi mõelda, on päris ja tegelik. Ja see esimene refleks on lihtsalt pfftt suvakas. Mööduv virvendus. See pole see, kes sa oled. Sinu määrab see, mis ja kes sa valid olla. Ja need mõtted, mis sa kogemata mõtled, ei ole üldsegi nii palju sinu, kui need, mis sa meelega tahtlikult otsustanult mõtled.

Eraldi küsimus sellest, et kas see sina, kes otsustab teisiti mõelda, on see sama, kes mõtleb teisiti või ta on see kolmas. Rääkimata veel sellest, kes paneb tähele, et keegi mõtles ühtmoodi, otsustas teisiti mõelda ja siis mõtles teisiti. Ja äkki on hoopis tema see ainus, kes on päris.

P6070044
soovide täitmine  fookuses

Ma kunagi igiammu lugesin mingit perekondadele (või emadele) suunatud artiklit teise lapse saamisest ja sellest, kuidas esimene taolise maailmamuutusega toime tuleb. Näiteks võib juba rääkiv ja rumalaid küsimusi esitav esiklaps tõstatada teema, kas teda armastatakse ikkagi tegelt ju rohkem kui seda teist vääkspampu onju. Ja too kena artikkel soovitas lapsele vastata "jah." Öelda, et sind ma armastan rohkem, sest sind ma tunnen juba kauem. Mingid agad ja lisad ja lubadused tulid sinna otsa ka veel, aga põmst soovitatav vestluse käik oli taoline. 
Mida peale hakata, kui sa tegelt oled kahe lapse saamisest nii kurnatud, et sa ei armasta mitte midagi muud rohkem kui seda punast veini, mida sa alles poole aasta pärast natuke mekkida saad, tolles väljaandes ei puudutatud.

Seoses selle teadliku valiku omadusega asjadele suuremat kaalu anda ja nonde armukadedate tittedega, tuli mulle ükspäev meelde mu ema komme meile (eriti mulle ja mu õele) kinnitada, kui ilusad me oleme. Aga piisas vaid ühest selgitusest, et see tema veendumus meie vaieldamatus ilus tugineb tõsiasjale, et me oleme ju tema lapsed ja mu usk nendesse kinnitustesse tõmbas minekut. Ta peabki nii uskuma ja seda moodi nägema, mõtlesin ma. Sel pole tegelikkusega mingit pistmist.

P6070032
koopas on külm

Ja siis siit saab tasapisi edasi astuda ja mõelda, kas need inimesed, kes millegipärast ei saa üldse valida ja paratamatult peaaegu obsessiivselt on sind valimatult armastama kukkunud ja isegi parimal püüdlusel järele ei jätaks, sind tegelikult armastavad. Kuigi praktilistes rakendustes ei ole äkki väga vahet? Sest kui keegi sind kuidasiganeski armastab, tuleb eelkõige kaaluda selle praktilisi rakendusi?
Ja et kui sa saaksid kellegi ära nõiduda ja talle oma karvadest küpset kaku sisse söötmise või tema torkamisel kärnkonna luuga endasse armuma paneksid, kas sellest oleks sulle tegelt rõõmu. Eriti, kui su rõõm tuleb eelkõige sellest, et keegi just sind näeb ja seetõttu vägagi armastama otsustab hakata. Kui su rõõmud pärinevad su needmisoskuse tasemetöödest, siis on muidugi teine lugu.

Aga millegipärast on ikka tore teinekord kuulda, et mu taktitu flirt või häbitu seelikuserv kelleltki 'aru viib' ja ta just seetõttu veidike rumalaid otsuseid langetab. Ma ei teagi miks. Võib-olla see ei ole nii palju armastus ja on rohkem nagu võim või kontroll, mille ma sealt välja loen. Võim mulle veits meeldib.
Samas on veel iseäranis tore kuulda, et kellegi aru on väidetavalt viidud olnud, aga ta otsustas austusest ja hellusest minu vastu mitte selle arutuse pealt samme teha. Niiet jah - teadlikud valikud on ikka natuke paremini armastusavaldus.

Millegipärast on ikka laulusõnades ja luuletustes niisugusi tõotusi ja suurte sõnadega tehtud avaldusi, kus väidetakse, et selle armastuse tohutust ja tõelisust mõõdab selle kohutav peaaegu needuslik paratamatus. Kohe mitte ei saa teisiti. Võibolla siia puutub ka see sama varasemgi küsimus, et kas sa peaksid tegelikult uhkeldama asjadega, millesse sa ise parata ei saa. Äkki lihtsalt lased neil olla ja imestad niisama. See pole su saavutus ja sina ei saa selle eest punkte endale, seega ära edvista siin midagi.

Sesmõttes saab kellegi tingimusteta armastamise eest oluliselt rohkem punktisid. Kui me neid juba lugema asusime. Sest tingimused ikka on ja muutuvad ja teisenevad. Ja seega nendest hoolimata ikkagi suuta kedagi pidevalt heas kirjas pidada, on töö ja vaev. Ja seega punktid ja uhkeldus?


P6070023
üks ämblik oli võilille sees ja ma üldse ei saanud aru miks


Lisaks armastuste ja valikute ja mõtete tõelisusele olen viimasel ajal rõõmuga tähele pannud oma tõhusalt kasvumeelset mindseti. Eelkõige selles võtmes, et harjutatud käsilolevad oskused on paremal tasemel kui need, mida ei ole viimasel ajal harjutatud. Ja et kui ma midagi eriti ei oska ja ei suuda, siis see on tunnistus minu viimaste aegade tegevustest ja harjutustest. Mitte mu tegelikust seni varjul hoitud salajasest arupeetusest. Kahtlus sellest, et äkki ma tegelt olen lihtsalt lootusetult loll ja mu võimete piirid on küllalt siinsamas nuka taga mind ähvardamas, hiilib ka jätkuvalt ligi. Ma olen lugenud, et see käib olemas olemise juurde. Aga nende kordade sagedus, kus ma oma suutmatusse suhtun kannatlikkuse ja mõistmisega hukkamõistu ja eneseviha ja häbi asemel, on kasvamas. Ja seega rõõm.

Et harjutamine teeb üha meistrimaks, leiab rakendust seal ka, kus ma valin oma peas toimuvat. Mõtlen, mis ma mõtlen. Sest kogu aeg samu mõtteradu pidi sõkkumine sõkub need rajad hästi sisse ja sinna siis läheb ka muudkui mugavamalt jälle. Isegi kui eriti ei taha või pärast paha on. Väsinuna ja kui vein on peal või kaitsed maas. Aga õpitud ja unustatud võõrkeeled, harjutatud ja oskama hakatud koreograafiad ja graafialgoritmid, painduvus, mis painutamistega tuleb ja lodevusega läheb, külge ja küljest ära harjutatud parasiitsõnad ja muusikamaitse. Kõik need asjad iga päev veenavad, et kui ma rumalusi mõtlema hakates otsustan selle asemel hoopis mitte mõelda rumalusi ja mõelda teisi arukamaid rõõmsamaid asju, siis läheb nende arukamate rõõmsamate asjade mõtlemine järjest lihtsamaks ja omasemaks. Ja rumaluste ketramised kasvavad orasheina ja võssa ja küllap varsti peab päris raiuma, et sinnakanti eksidagi.

P6070009
kuldne sootamm ja tema kontravalgus



Mis sinu arust rohkem inimese enese pärisosa on - kas see, mis tal tuleb loomulikult tahtmatult paratamata või see, mis ta teadlikult tahtlikult ise otsustab teha ja tunda?
Kui sa saaksid kedagi nõiduda ennast armastama, kas sa teeksid seda? Miks?
Kuidas sa takistad ennast mõtlemast asju, mida sa tegelt ei taha mõelda?

11 comments:

  1. ma ei tea, kuidas tõelise minaga on või mis see üldse on, aga meenub Elias, kes väitis tsiviliseerumisprotsessi raamatus, et seda teravat vahet välis- ja sisemaailma, mina ja mittemina vahel hakati üha rohkem tajuma sedamööda, kuidas afektikontroll kasvas. Ma võtsin seda umbes nii, et kui ma tajun nahka jäiga selge piirina minu ja maailma vahel (samas kui füüsikaliselt võttes on kõigi objektide piirid ebamäärased, vahetavad aatomeid ja värki), on see nahk justkui afektikontrolli metafoor. ma ei lase oma impulsil kohe realiseeruda, vaid panen filtri peale. ja filtrit peale pannes tajun ennast kui otsustajat. tajun ennast kui Mina; aga ühtlasti tajun seda filtrit otsekui kesta, mentaalset nahka, mis ei lase sise-minul väljapoole paista.

    edasi on juba koolkonna küsimus, kas ma olen rohkem ise sel hetkel, kui tajun ennast maailmast eraldi üksusena, või sel hetkel, kui ma ei taju ennast üldse mingi üksusena, vaid tajun oma tajusid. siis on vahetumad tajud, aga iseenda ja maailma piir läheb häguseks.

    ReplyDelete
  2. a ma avastasin seda kasvamisusu vs. kaasasündinud komplekti usu juttu lugedes, et ma ei ole vist asju sedamoodi jaganud ja pole ka väga vajadust olnud. Mul on üleval pigem küsimus, kuidas kaitsta oma õppimismõnu seesmise sõimaja eest.

    st ma ei viitsiks vist midagi õppida lihtsalt usust, et siis ma arenen. ma õpin asju valdavalt sellepärast, et mulle meeldib õppimisprotsess ise või on õppeaine huvitav. Aga hirmud stiilis "sul ei tule välja ja siis hakkavad kõik sind vihkama," torpedeerivad seda. Ma vaigistan sisesõimajat selliste lausetega nagu "on normaalne, kui alguses halvasti välja tuleb" ja "ma ei peagi kõike täiuslikult oskama" ja "teised hoopis rõõmustavad, kui saavad minu kõrval suured ja targad olla, mitte ei hakka vihkama".

    ja kui vaigistamine õnnestub, siis saab rahus mõnuga õppida ega pea üldse huvi tundma, kas võimed on kaasa pandud pakett või arenevad harjutades. keda kotib, kui harjutada on mõnus.

    ReplyDelete
  3. Huvitav, mul on juba ette juhe koos ja ma isegi ei tea, millest rääkida, aga samas rääkida tahaks.
    Võibolla on asi vihmase ilmaga vara ärkamises ja ka mööduv aeg ega joodav kohv ei paranda mu vaimset seisundit?

    Igatahes on mul ses päris-tunnete-mõtete jne teemas väga kaksipidine seisukoht ka.
    Sest ma tahan tahta. Tahan armuda. Tahan isutada mõne toidu järgi. Tahan seda kontrollimatut iha kuskil keha tasandil, mida ma üldse aruga ei valva, sest mul pole seesugust huvi enamasti. On selline rauge "võib ju kah". Halval juhul pole sedagi.
    Et mu mõistusega kontrollitav oleks nagu "päris"? Ei. Üldse pole. Kui mõistus ütleb, et "noh, see on täiesti ok liha, värske, valk kulub sulle ära, maitse ka meeldib - no võta!" ma võtan ühe ampsu jagu ja olen pärast veel pettunud, et mis mõttes mul üldse isu pole selle järgi?! Mida?
    Just sõin poest pärit "restoranitoit sinu kodus" piparmündi-kreembrüleed, mille ostsin mõttega "võiks midagi jube head võtta".
    Ja kuigi see ei olnud kuidagi ebameeldiv, siis nauding, mida ootasin, jäi täiesti ära. Läks suvaliselt suust kõhtu, kuigi üritasin isegi eraldi tekstuuri ja maitset nautida.
    Keha tasemel ihad ja otsused on niivõrd rohkem päris, kui ajus välja mõeldavad! Neid ma TUNNEN ka, mõelda võib ... midaiganes.
    Aga samas, eks ole, valvan oma mõtteid ning panen kohe käe (metafooriliselt) ette, kui nad ennasthävitavaks, ennastsüüdistavaks, ennastkahjustavaks keeravad. Kuigi nad ju selle teooria järgi, et "tunded on päris!" oleks ehtsad ja nendega kaasnevat meeleolu tuleks põhjani tunnetada ja oleks hästi päris olla kohe?
    Kusjuures tegelt usungi, et kui ikka TUNNE on, on rohkem päris - aga selle klausliga, et kui mulle ei meeldi tunne, ma peaaju toimimise abil võitlen selle tundega.
    Ega alati ei õnnestu. Ma tean juba ette, et kui olen väsinud, on hiline õhtu ja päeval nii palju tehtud, ei tasu endalt midagi väga adekvaatset loota - mine magama, naine, homme on kõik parem! Samas, kui ei ole kurb ja halb ja keegieiarmastamind, mulle öösel üleval olla väga meeldib. Kui keha pole nii kurnatud, et tunded kurvad, vihased ja ennasthävitavad, mu aru arvab ka, et lahe! Aga kui keha teeb kõiki valusaid ja ebameeldivaid tundeid, mida ma ei taha, annan talle (kehale) puhkust - ja näe, järgmisel päeval on kõik parem.

    Ma ei jõudnud selle pika jutuga kuskile, aga no vajadus heietada sai kuhugi kirja vähemalt =)

    ReplyDelete
  4. Aa, armastama nõidumisest ka - vabalt teeksin. Sest hästi palju inimese nägemist tuleb selle pealt, kas eeldada, et ta ütleb midagi toredat või eeldada, et ta ütleb midagi halba. See, mida sa emotsionaalselt ootad, muudab su vaatamisviisi kardinaalselt.
    Mul oli see Kauriga - et ta kirjutas mu võrgupäevikusse kommentaari stiilis "kule, sa näed seda asja valesti", mina vastasin, et "kas veits loll ei ole arvata, et ma loll olen" ja siis oli meil vastikkune wtf - sest minu eeldus oli, et kui vaadata mu kirjutatut lahkete silmadega, eeldades, et ma tean, millest räägin, ei ole seal midagi vaielda, ja samas leidis Kaur (minu arust), et kui ma isegi ei vaevu laiendama, vaid ütlen "veits loll" lihtsalt, ma olen ise loll. Vbla veits =)
    Et noh - see on tegelt hästi oluline, mida inimesest ette oodata, ette arvata, kuidas teda näha. Ja kui saaksin ühe inimese panna endalt ette midagi head ootama, iga kord minu öeldu või kirjutatu kohta mõtlema: "Ta ju teab, millest räägib, ega ta mingi loll ole! Nii et mõtlen sellel pinnal edasi, mille ta ette andis, mitte ei otsi võimalikke vigu ta öeldus," oleks täiega tore.

    Muidugi ma mõtlen lihtsat inimlikku armastust siin, mitte armumist.
    Armumisega ... vist ei teeks. Sest ma tahaks, et minusse armuks aint väga toredad inimesed, aga neile sellist sitta keerata samas ei tahaks.
    Mul on first class kogemus, KUI rõve on olla armunud, kui sinusse vastu ei olda, ja mina ise ei ole paraku kellessegi.
    Mis teha.

    ReplyDelete
  5. See pärisosa on sinuga sünnist saati kasas nagu keha ja vaimsus. Nõidumine on lihtlabane teise ärakasutamine oma huvides, aga armuda saab ükskõik kellesse, ja kui sul pole põhjust ei öelda, miks siis peaks mõttega jalgu kramplikult koos hoidma.
    Üritan mõtted lõpuni mõelda, ega takista neid. :)

    ReplyDelete
  6. neile ameeriklastele vist meeldivadki eneseabistamise raamatud, kus piiblist pidevalt juttu tuleb. see vist oli emotsionaalsest söömisest raamat, kus vahepeal suudeti ka piiblit sisse punuda, ma lihtsalt ignoreerisin neid kohti.

    ma olen jõudnud mingisse imelikku etappi, kus ma polegi lampi kellessegi, kellesse üldse poleks olnud mõistlik armuda, armunud. ja hakanud mõtlema, et äkki see tahtele allumatu armimine on mingi kahtlane vaimne haigus? samas ma kohe kuidagi ei tahaks, et armumine oleks ratsionaalne arvestus. kui ta oleks ratsionaalne arvestus, siis on ju ikka päris lihtne seelikusabade ja õigete sõnadega noid vaimse haiguse käes kannatajaid lohku tõmmata. nõidumine ei ole hea variant, sest siis on ju eelduseks, et too tüüp ikka üldse ei taha. seelikusabavärk toimib nende peal, kes ikka natuke tahavad ja nii on ilusam.

    ma õppisin oma mõtetel sabast kinni saama siis, kui laps oli beebi ja ma olin kindel et ta loeb mu mõtteid. praegu ma kasutan oma mõtete järgi nuhkimist ainult enne magamaminekut, kui tundub, et mõtteid on liiga palju ja täiesti ebavajalikke ja nad ei lase mul kohe magama jääda.

    onju sa kirjutad neid küsimusi ilma, et sa vastuseid tahaks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma reeglina ikka tahan vastuseid, kui ma küsinud olen. Sest inimesed on huvitavad. Eelkõige tahaks, et lugedes minuga koos neid imelikke asju kaasa mõeldaks. Küsimustega on hea vaadata, kes kuhu mõtles, kui mõtles.

      Beebid on kahtlased tüübid küll. Eriti alguses on mõnel taoline nägu peas, nagu ta poleks üldse kindel, kas ta tuli just õiges peatuses maha ja kas ta nende inimestega kohtumisele pidigi saabuma. Aga mõtetelugemist pole ma neist osanud kahtlustadagi. Huvitav.

      See armumise tahteleallutatavus on muarust vahel ühte vahel teist pidi. Mõnes mõttes see ongi hullus. Aga teiselt poolt olen ma reeglina tagantjärele mõistnud, et märgid viitasid juba enne armumist, et kohe midagi kukub. Nagu sain selle tarvis juba enne küpseks ja lubasin juhtuda. Oleks ju saanud ka mitte.
      Samas vb see on mingi tagantjärele kujuteldav tarkus.

      Delete
  7. Loogish, et armastus on otsus, alati pole selle otsuse argumendid lihtsalt lõpuni endale teada.
    Kedagi ennast armastama nõiduda tähendaks argumentide võltsimist või ülekirjutamist. Võibolla teeksin seda mõnes olmesituatsioonis pehmemas versioonis, kui praktiline kasu oleks suur. Romantilises mõttes oleks see mõttetu.

    ReplyDelete
  8. Vastame küsimustele ka:
    "Mis sinu arust rohkem inimese enese pärisosa on - kas see, mis tal tuleb loomulikult tahtmatult paratamata või see, mis ta teadlikult tahtlikult ise otsustab teha ja tunda? "
    -oled sa näinud ühest otsast kuivavat savitükki, mis teisest otsast on lödi? Jube tüütu ja raske ühtlaseks segada.
    Vahe tahtmatu ja tahtliku vahel pole selge vaid sujuv, inimese pärisosa on mõlemad, ühe otsa vormimine on raske, teine voolab sõrmede vahelt minema.
    Teisele küsimusele juba vastasin, kolmas:
    "Kuidas sa takistad ennast mõtlemast asju, mida sa tegelt ei taha mõelda?" Püüan leida uue mõtteaine või piinlen või teen korrektuure endale enda poolt esitatavates nõudmistes.
    Jutu ots.

    ReplyDelete
    Replies
    1. " inimese pärisosa on mõlemad" - mhmh, see mulle meeldib. Nagu ma ükskord varem rääkisin, et ikka oled sina ise, mis siis, et ühes suhtes käitud teisiti kui teises suhtes ja üksi hoopis kolmandat viisi. See minade lahutamine ja neile hinnangute jagamine on imelik komme jah.

      Delete
  9. Budismi point on ju põhimõtteliselt ka see, et see, kes laliseb ja armub ja jonnib jne, on ego. See, kes ütleb egole, et ole nüüd vait ometi ja teeme vahelduseks tööd ka, oled sina.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget