Thursday, August 03, 2017

jälgi oma unistusi

Tead neid vastikuid väikeseid imelikke naudinguid, onju. Nagu osa inimesi armastavad vistrike pigistamist, ka teiste inimeste küljes olevate. Või mõnele meeldivad haavad, mida verisemad ja mädasemad, seda huvitavam. Või teinekord ei saa üldse rahulikult mööda kõndida ja kohe peab uuesti vaatama, kui sõiduteel on mõnest tartulinnust saanud hakk-liha. Ja noh, rõõm halbadest naljadest ja nõudepesuvahendimaitselisest siidrist ja koledatest kleitidest ja halvale maitsele uut tähendust andvatest plakatikujundustest. Samasse kategooriasse lähevad halvad väga halvad tõlked. Ni vastikhea. Eriti tore, kui neid siiralt heas usus tehakse. Ühe noore inimese looduskauni puhkusepildi alla oli kirjutatud hulk inspireerivadi positiivseid sõnumeid, muuhulgas 'jälgi oma unistusi' ja ma ei saanud seda enam oma peast välja. Kurat, kui rõvedalt kaunis.


P7300057
pildid on viljandi, sest folk oli väga hästi


Kui sa oled vähegi esoteerikakauplustes käinud, siis sa arvatavasti tead, kuidas õiget kivi ära tunda. Ei, mitte nagu eristada kive mittekividest. Vaid kuidas tunda ära õiget kivi, mis on just sinu jaoks just õige. Selleks tuleb kivi kätte võtta ja natuke aega peos hoida. Kui tundub, et kivi läheb soojaks, siis ongi see sinu jaoks ja sa pead selle ära ostma. Pärast saad kivile rääkida ka, mida sa temalt tahad. Mingi ülesande või soovi talle anda. Ülesande saanud kivisid saab kaasas kanda või näiteks mingi teise kasutu märgilise asja peale tolmu koguma toimima asetada. 
Kivid muidugi lähevad peos soojaks samal põhjusel, miks üldse asjad peos soojaks lähevad. Pihud on oma olemuselt soojad. Jäätis läheb ka peos soojaks. Ukselink läheb. Sõbra käsi läheb. Külmutatud kanasüda läheb lõpuks peos soojaks. 
Seepärast olengi ma mõelnud, et võiks ju kive müüa ka mingite teiste kergesti tekkivate või lihtsasti esilekutsutavate reaktsioonide abil. 

  1. Hoiad käsi kivide vitriini kohal, peopesad allapoole ja pilk suunatud otse üles. Vabastad end kõikidest mõtetest (võid õõmmmmm... ka teha). Ja liigutad aegamisi käsi. Päripäeva, sest muidu kutsud kurja kaela. Ja kui äkitselt tuleb mingi uus teist moodi mõte või kujutluspilt või aisting või mälestus meelde, siis peatud ja vaatad, milline peo alla jääv kivi sind niimoodi kutsus. Selle ostadki. Protseduuri võib korrata ja osta samal külastusel ka mitu kivi. Vahel on mitu kivi ka sinu kivid.
  2. Asetad kivi käeseljale või randmele, lased sõrmed vabaks ja keskendud oma sõrmeotstele. Kui tundub, et need nagu hakkaksid surisema, siis see on Sinu Kivi. Ja see surin, mis sa tundsid, on tegelikult kivi edastamas sulle suurt Küllust ja kosmilisi energia voogusid.
  3. Seisad tugevalt kahel jalal (võid kingad jalast võtta ja paljajalu proovida, on parem kontakt), sabakont maa poole pööratud. Tõstad kivi silmade kõrgusele, aga fokusseerid oma pilgu kaugusesse, kivist mööda. Püsid nii sügavalt hingates ja oodates. Kui ühel hetkel tundub, et nagu hakkaks veidikene süda kloppima, siis see on sellest kivist hoovav universumi õrnus ja arm, mis tahab sinu juurde tulla.
  4. Võtad kivi sõrmede vahele ja tõstad õrnalt üles. Teise käe hoiad u 4-5 cm kaugusel kivi all. Kui tundub, et kivi justkui tõmbab sõrmede vahelt ära sinu peopesa poole, siis see on Sinu Kivi. Teinekord võib niimoodi õige mitu kivi ära tunda.



P7280027
sobiliku lõustaga kass. tal oli kihv ka, mis vahel välja paistis. ja kui ta silmad päris kinni pani, oli tema nina veel rohkem krimpsus. mulle meeldis, sest see paistis nagu jälestuse piiril seisatav üleolev põlgus. ja mis muud suhtumist väljendada mingitesse tolgustesse, kes ilmuvad kuratteab kust ühel päeval su majja ja hakkavad su ümber vaimustunult ohkima

Kui sa kellegi ära taltsutad, pead sa selle eest hoolt kandma. Sest mis see siis olgu. Ei saa ikka päris nii, et sa käid ringi ja taltsutad muudku ja siis jätadki üleni unarusse. Nood taltsutatud on ju pärast teadagi miukesed - nõnda taltsad. Ega need oma aruga enam ei tatsu midagist.
Kui sa midagi katki teed, siis sa pead selle kinni maksma. Isegi, kui sa tegid kogemata. Vastutus on ikka sinu peal. Lohakad kohmakad inimesed peavad aga lisaks olema terava silmaga märkamaks, äkki oli see keegi teine, kes seda asja viimasena katsus. Siis saab tema peale ajada ju. Siis on tema süü. Teinekord ole ettevaatlikum ja vaata ka, kuhu sa astud ja mõtle ikka, onjo.
Lihtne. Kui taltsutad, siis hoolitsed. Katki teed, siis maksad.
Aga kui sa midagi terveks teed? Kas sa saad selle eest midagi peale terveks tegemise rõõmu. Kas see on pärast terveks saamist natuke nagu sinu. Rohkem justkui veidi sinu käsutada. Sest seda poleks, kui sa poleks ja see on just tänu sinule. Osaliseltki. Ja seega sul oleks ka nagu veidikene sõnaõigust? See on sutikene otsapidi seega siis su enese looming.
Ma muidu ei ole tema asjade osas eneseleahnitsev ja me üldse hoiame siin eneste omandite vahel üldse küllalt selgeid piire. Aga kui ta läheb oma õlakotiga, mille mina ära lappisin, majast välja, vaatan ma küll neid õmblusi ja seda lõpmata praktilist ilu ja lausun armulikult endamisi: ma luban seda.

Ja loomulikult, kui sa midagi laokilt ja ülepeakaela hooletuse seest leiad, siis sa võid selle omale jätta. 


Ma mõtlesin sellest, et kui keegi ütleb, et ma pean midagi või olen kohustatud millekski, sest Jeesus suri minu eest, siis peaks Jeesuse hästi ruttu maha jätma. Sest kas see pole mitte kõige tüüpilisem peaaegu õpikunäide lähisuhtes tehtavast emotsionaalsest vägivallast. Mismõttes sa ise teed midagi ja siis tuled heidad seda mulle ette. Mis nõrgad manipulatsiooninõksud need siis olgu. Ma ikka ootaks inimeselt/jumalalt/olendilt, kes minuga manipuleerima tuleb, natukenegi kõrgemat taset. Veidigi originaalsust. Võiks ikka veits tunda oma vastast.
Vaata nüüd, mida kõike ma olen sinu nimel ohvriks toonud. Pfft. Vaata ise.

P7280028
rituaal võib alata

Poeg sai 13 ja jumalast khuul. Nagu see, et ta sai ja ta ise ka. Katsetasin siin ükspäev digilauaga tema pliiatsijoonistuste värvimist. See värvimine äpardus tervenisti, ma ei tea, mida ma ootasin, ma ikka ei oska seda värki üldse. Aga siis jäin seda joonistust pikemalt vaatama ja üleni imestan ikka, kui äge. 


Vahepeal on nii palju muutunud. Ma mõtlen praegu seda vahet, mille jooksul 10 aastat mööda läks. Kui minul tita oli, ei olnud need asjad veel üldse nii keerulised. Natuke ikka oli, et peavad olema õiged närimis- ja vanniraamatud, et su laps üldse iialgi kõrghariduseni jõuaks. Ja peab olema laul ja pillimäng ja võimlemine, sest muidu on jumala kindel, et ega mingit väärilist inimest sellest asjast küll välja ei tule. Aga see tublidus praegu, mida on päriselt tublid vanemad ja see hurjutamine, mida saavad mitte nii tublid vanemad, on viimasel ajal mulle kõhe küll. See oleks nagu midagi muud.
Tahtsin tegelt jutustada sellest, kuidas ma olin noore emana kogu aeg vihane. Mulle tundus, et kõik võõrad lastekasvatuse osas targutama kippuvad täiskasvanud olid minu vastu. Pidasid mind juhmiks. Arvasid, et ma ei saa elusees hakkama. Vaatasid mind ja otsustasid, et ma olen üks neist kasvatamatutest liigapalju ringihooranud arututest maatüdrukutest, kes on kogemata kuuri taga paksuks pistetud. Mida tegelt ei saagi tervenisti ümber lükata. Aga ma omaarust olin natuke rohkemat ka ja see hurjutamine ei ole tegelikult kunagi päästnud ühtegi ihulist maaplikat kõikidest tema tulevikest.
Näiteks valisin linnas alguses endale perearsti, kes oleks ühtlasi ka lastearst, sest ma soovin oma lapsele parimat ja käisin selle juures täpselt ühe korra. Sest ta oli sellise suhtumisega, nagu ta peaks minu, lapsukese järele ka vaatama. Astusin ühe sammu eemale sellest kõrgete servadega mähkimislauast, kus mu alla-1-kuune veel üldse mitte keerav tuts peal oli ja ma pidin selle karjatuse peale peaaegu südari saama. Selle karjatuse peale, mille tegi arst, sest ta arvas, et ma jätan lihtsalt lapse kõrge mööblieseme peale maha ja see kukub sealt kohe selle sama .0009 sekundi jooksul otse oma pehme peakese peale puru. Kuidas ta selle külastuse lõpus mul lapsega üldse koju tagasi minna lubas, ongi müstika. Rohkem ma arstide juures ei käinud kuni, maitea, kuuenda elukuuni. Sõpradel külas olev perearst vaatas mu beebit paar korda veini joomise vahele ja ütles, et jumala okei on. Niiet ma ei muretsenud. See korra kuus ettenäitamine tundus täpselt liiga tüütu ja mul oli niigi palju teha ja ma sain niigi küllaldaselt võõrastelt sõimu. Ei andnud D-vitamiini ja sõin ise nagu juhtus. Ei pidanud tol ajal D-vitamiini andma, ma sain aru, et see oli pigem soovituslik. Või maitea, võib-olla korra andsin ka, kellelgi oli üle jäänud. Ma ise ei võta ka mingeid vitamiine. (Ei, tegelt magneesiumit aeg-ajalt võtan, sest sinna on peale kirjutatud, et see olevat stressi ja trennikoormuse ja alkoholi juurde maru hää.)
Või mingi see kord, kui mu laps magas õues vankris ja mulle oli kutsutud kiirabi JA politsei. Sest möödakäija arvas, et laps on sinna unustet ja külm ja öö ja maailma lõpp. Lapsel ei olnud külm. Oli küll öö, aga ma olin ärkvel. Me vaatasime filmi. Kohe selle neetud akna taga, kus see vanker seisis. Noh ja siis kui ma oma täiesti ebaviisakalt ülesäratatud joriseva titaga kiirabiautost välja hakkasin astuma, hoiatati mind, et ma oma pead ära ei lööks. Tra pangepõlema ennast, te ei tea mu elu, te ei tea, milleks ma võimeline olen, te vastikud eelarvamuslikud tõprad.

Arva, mitu korda mu sel ajal minuga koos elav lapseisa kõige selle eest nahutada sai? Umbes miinus viis. Hoopis mina sain tema tegude eest ka. Sest ilmselgelt olin ma liiga vähe nahutada juba saanud elus. Ega küll küllale ja muu taoline
oeh
P7250023
aiavalgusti kohaneb



Hakkasin otsast jälle kuulama Eat, Pray, Love audioraamatut. Elizabeth on just selle hea häälega ja tema keelekasutus on üleni sulnis. Teeb olemise heaks. Kuulan ja nagu soojad paid käivad kuklast mööda selga alla.
Ostsin mitu kuud tagasi ühest kaltsukast lillelambi ja nüüd alles jõudsin ülesriputamiseni. Tal oli pistik puudu ja juhtmetööde edasilükkamine on mu lemmar. Ainult õige valgusega taimepirn ja korralik taimer tuleb veel juurde hankida.
Kui Mailaul oli, sain tuttava muusikuga kaasa kakerdades mitmele tasuta kontserdile. Nüüd Folgil kuulsin üht akordionisti juba teist korda tasuta ja hing ei andnud rahu. Viisin Aita kümneka ja tulin koju tema plaadiga. Plaadi ost on tähtsündmus, mul ei ole isegi selle tuttava muusiku cd ostetud. Aganokuula ometi, kas see pole mitte just täpselt see, mille tarvis akordionid on siia ilma tulnud.
Võeh. Auto läks katki ja rong läheb juba kohe ja ma tahtsin veel muru niita ja vinguda. Õnneks on päike ja linnas on inimesed. Ma tean. Järgmine kord, kui keegi jälle küsib, mida ma söön, et ma nii [misiganes] olen, vastan ma: inimesi. Tõdesid neid ei tasu eitada.


Nimeta mõni oma lemmikutest tõlkevärdidest.
Kui hästi sa tuled toime, kui inimesed su lapsevanemluse otsas hurjutavad?
Kas sulle ka vahel juhtub, et sa hakkad kellegi teise asja kogemata natuke nagu enda omaks pidama?

6 comments:

  1. lemmiktõlgetena tulevad kohe meelde kliendi antud tõlkemäludest "kehalise ühenduse korral maaga on elektrilöögi oht suur" ja "ärge kuritarvitage juhet".
    https://notsumaja.wordpress.com/2013/10/15/tooroomud-jarg/

    ReplyDelete
  2. Oh, "Dogma" DVD peaks mul kuskil isegi veel alles olema! See ainult pärlitest koosnebki. Näiteid leiab siit: https://rojukene.wordpress.com/2008/04/21/tolk-kaduma-lainud-palun-arge-teda-otsima-hakake/

    ReplyDelete
  3. "Aitäh, et sa nõud ära pesid," ütlen mina tütrele. "Sa oled teretulemast," vastab tema (Ameerikas elamise rõõmud).
    Mina ei ole osanud seda lastekasvatamise-hurjutamist kunagi eriti pahaks panna. Võib olla osaliselt selle pärast, et ma pole ise eelduseks võtnud, et ma väga hea ema olen ja ise paremini tean. Lapsevanem olemine ei ole minu elu ainus sisu ja prioriteet, ja sellises olukorras ei saagi ideaalne olla. Mul ei olegi sellised hurjutamise olukordi eriti mällu salvestunud - ma ei usu, et see tuleb sellest, et ei hurjutatud. Pigem ei läinud ilmselt südamesse.

    ReplyDelete
  4. Ma oskasin, siis kui lapsed tited oli, juba ennetavalt selline välja näha, et keegi ei söandanud midagi kobisema hakata. Kartsid, et hammustan, või midagi.

    ReplyDelete
  5. Mattias00:50

    Juhtmetööd?

    ReplyDelete
  6. Eks seda emade mõnitamist ole ennegi olnud. Meenub, kui Alo oli sündinud ja meid külastas nn patronaažiõde. Vaevalt sisse jõudnud astuda, haaras ta rahulikult magava imiku enda kaitsvasse sülle ja vahtis metsikul pilgul toas ringi. "Teil on nii palju raamatuid!" hüüatas ta vihaselt. "Raamatute tolm on allergiaid tekitav!" Kogu selle visiidiga näidati igatepidi, kui halvad vanemad me oleme. Mul läks pärast tükk aega, enne kui suutsin nutvat ema maha rahustada.

    ReplyDelete