Friday, August 18, 2017

tegelikult tuleb püha vaimu paluda korduvalt

P8100105
kaisukivi pai


Mingi sõnaosav usalane oli jälle kirjutanud hea artikli, mille üle ma mitu päeva mõtisklesin. See sama jutt jälle ju. On ainult kahte sorti vastuseid ettepanekutele. Kas 'üleni jaa!' või 'ei'. Ja siis kõik need asjad, mis ei ole 'üleni jaa!', on ei-d ja nii lihtne kogu see ilm ongi. Eks meil on siin see range eristus varemgi teemaks olnud. Niimoodi rehkendamine aitab hoiduda segaste sõnumite valestitõlgendamisest ja teisele isuäratavale olendile kogemata ihulise kurja tegemisest. Ja võimaldab aru saada, kui sa oled liiga pealetükkiva kergestivaimustuva takjana viisakasti just ära tõugatud. (eks vaatab, ma praegu ei oska öelda, mhmjah võibolla kunagi tõesti... = ei.) 
Ja ikka on hea lugeda, et mingi võõras poiss väljamaalt on umbes sama asja mõelnd. 

Viimase aja mõtted ongi mingite teiste inimeste või olendite pealt. Omaette ei nuputa enam ühti. A samas vb nii ongi alati.

Näiteks ostsin selle asja, mis paned köögilauale ja siis hõõrud selle vastu oma aedvilju ja need kukuvad kohe viiludeks laiali nagu nalja. Ostsin Tupperware oma ja see maksis umbes miljon ja veel veits. Aga kuradi tore ikka. Näiteks sibula lõikumine käib nüüd nagu suusasõit - suhkat vuhkat. Ei mingit kohmakat libisemist ja arutut nuttu ja naeruväärseid stseene kesk kööki. Rääkimata suvikõrvitsast. Sakilisi kartuleid tegin ka, peaks täna veel tegema, üleni toredus.

P8100096
eraldi sissepääsuga soome laht

Rents väitis siin ükspäev, et ta ei söö mitte kunagi valget saia ja ma jäin nii mõtlema. Kui paljud asjad on põmst valge sai. Makaronid. Spagetid ja lasanje ja. Pitsa. Pannkoogid. Öine impulsiivne hot dog. Ja kas siis selle põhimõtte järgi riis on ka alati ainult täistera ja kooki ega pirukat ega torti ei ole-gi mitte iialgi. Mida enesedistsipliini sel naisel ikka. Mitte et ma ise väga tihti valget saia mugiks, aga ma pole sellise põhimõttena seda kunagi sõnastada taibanud. Niiet kui ma ükspäev nägin väga ilusat pilti tuunikalast, otsustasin kohe kaks tabu ühe hoobiga teoks teha. Tuunikala meie juures ei sööda, sest mu mees ütleb, et see pidavat paha olema. Mitte tuunikala ise pole oma enese pahatahtlikul taotlusel halb, ta lihtsalt on nõnda kasvatatud. Pahu asju täis. Pealegi peaks tuunikala olema roosa, aga konservis on hall ja too ei saa ikka õige asi olla, missesis olgu noh. 
Niiet tuli pättuste tegemise isu, ostsin pätsi valget saia ja karbi tuunikala ja pärast umbes neljandat viilu oli kopp ees. Nii nüri toit ju. Ah siis selle pärast ma neid asju tavaliselt ei söö. 
Aga hullu vaeva nägin, loetlemaks asju, mida ma kunagi ei osta ega söö. Sest mitte kunagi on päris kõvasti öeldud muarust. Esiteks ehk limonaad. Pidudeks ei osta ja ise ajaviiteks ja janu peale ei joo. Läägemagus ja liiga palju mulle mu maitse jaoks. Aga samas näiteks mõnikord kui ketirestoran eine kõrvale sama hinna eest kohvi ei paku, võtan koka. Ja äkki lähevad lihatoidud ka sellesse loetellu, mis ma kunagi poest ei too. Sesmõttes, et ma toon liha - hakkliha või fileed. Aga ma ei too viinereid ega kotlette ega vorsti. Või kui siis viinereid haruharva, kui on selline imelik peotoidu tegemise tuju. Keerab taignasse ja nii. Valgesse patusesse peenjahuga tehtud taignasse. Hmm. Neid soojaleti valmistoite ei osta, sest need on reeglina ülesoolatud ja -keedetud ja ei toida seega. Snäkin parema meelega banaani või karbi tomateid. Aga samas ükspäev nägin taignas küpsetet lillkapsa-lillekesi, sis neid ikka võtsin näksimiseks. 
No on häda, kui üldse mingeid põhimõtteid ei ole. Pole millestki kõneleda.


P7240015
taevas mu üle


Sa oled väga, ülearugi ilus täpselt sellisena, nagu sa oled. Sinu sees on peidus unikaalne ainulaadne sinu enese olemus ja sinu ainus ülesanne on lasta sel välja paista. Iga päevaga ainult rohkem vabaks saada teiste inimeste ja ütluste kütkest. Olla sina ise. Mitte lihtsalt sina ise. Sest sinus ei ole midagi lihtsat. Sa oled tervenisti kogu keerukus ja nüansirohkus. Sa oled eriline. Ja lasta sel erilisel kordumatul säral raisku minna kellegi teise meeleheaks või mõne muu ootuse pärast, on suurim patt, mida sa teha võiksid. Sinu keha ja sinu meel, sinu mõtted ja sinu looming, need kõik on viimase peal juba praegu. Mitte midagi pole vaja muuta või juurde tuua või ära võtta. Sest sa oled olemas ja juba see on tõend sinu tõkestamatust väest ja vääramatust imest. 
Seega ole edasi täpselt niisuguses ihulises vormis, kui sa kõige loomulikumalt oled, sest see on sulle omane ja sa oled taolisena kellegi arvates kaunis. Need, kelle arvates sa pole sellisena kaunis - keda nende arvamus üldse kotib. Sinu imelisse ellu ei ole tarvis taolist negatiivsust. See on sinu keha, see on siin ja see on päriselt ja seega on see keha jumalikult kaunis.
Seega ole edasi täpselt nii tark ja selliste oskustega, nagu sul praegu on. Pole põhjust midagi juurde õppida. Lõpeta see muretsemine, et sa pole piisavalt... piisavalt misiganes. Need on lihtsalt su ebakindluse deemonid sulle valesid kõrva sosistamas. Sina tee oma asja nii, nagu sa seda teed. Ja see on küllaldane. See on rohkem kui küll.
Seega ole edasi täpselt selle iseloomu ja nende harjumustega, mis sinus juba olemas on. Need teevadki ju sinust sinu. Kes ei tule toime niisuguse sinuga, pole lihtsalt sinu inimene. Sa ei pea end kohandama teiste järgi, sobituma nende vormidesse, painduma kellegi muu meele heaks. See oleks ju valetamine, nii teistele kui iseendalegi. Sa ei ole siia maailma tulnud, et ennast hävitada ju.
Seega viska nurka see sisseastumise avaldus, need täienduskoolituste voldikud, eneseabiõpikute kollektsioon ja oma terapeudi telefoninumber. Milleks sulle kõik see, kui sa juba oled lihast ja luust perfektsus täidetud taevaliku kustumatu loomevaimustatavusega. Kõik see, millega sa enese juures rahul ei ole, iga üksik asi, mida sa enda juures muuta tahaksid - need on kõik ühiskonna ajupesu. Tegelik vaieldamatu tõde on see, et sa ennast armastad. Tingimusteta, nõueteta ja ootusteta. Tervenisti kogu oma kõiges ja kõigega. Kui sa seda mõistma saad, ongi kõik juba lihtsam kui lihtne. Valu ja pained kaovad. Õiged inimesed hakkavad valguma su jalge ette ja su rikkus kasvab pidurdamatult. 


P7220099
pilved. segatehnika



Me olime mingisugune 14 või 15. Enamvähem ühes vanuses tüdrukud. Meil oli õhtuks Plaan. Plaan suure põhhiga. Üks nendest kenadest kuttidest, kes meile hullult meeldis, sest ta oli nii täiskasvanud ja nii kavalate silmadega, oli meid õhtuks enda poole kutsunud. Sest tal olid ka sõbrad külas. Totaalne elevus. Tal olid kenad sõbrad ka. Üleni üksteise üle tibinõustumine, jaa täiega nii kena onju totaalselt. Appppppi kui põnev. Me olime sellest peaaegu terve päeva rääkinud ja omavahel kokku leppinud, kes kellele kõige rohkem meeldib ja õhtupoole, kui aeg hakkas kätte tulema, hakkasime ennast valmis sättima. Vahetasime ja laenasime omavahel riideid. Kombineerisime oma meigikottidest suure hunniku peeglilauale ja ukerdasime halvasti valgustatud peegli ees end puuderdades ja juukseid kohendades. Mingi hetk tabasin ära, kui tore see kõik on ja ütlesin teistele: onju ju hea ennast kellegi kindla jaoks ilusaks teha. Ja üks tüdrukutest, meigipinstlit käest panemata peeglilt pilku pööramata nii tõsiselt: maitea, mina teen seda küll praegu ainult iseenda jaoks.

Kui me läheme sinuga kahekesi teatrisse või kohvikusse ja mul on juuksed ilusasti üles pandud ja need kõrvarõngad kõrvas, siis see on sinu jaoks. Ma tahan sinu jaoks ilus olla. Ja see ei ole ainult see tunnike, mis me seal koos oleme. Ma olin selles juba ette. Istusin kodus enne sinuga kokku saamist, mõtlesin sinule ja sättisin ja valmistusin ja ootasin, millal ma sind näen, et sinuga koos olla ja ma võtsin selle tarvis eraldi aega, et olla oma parim. 
Kui sa kutsud mu külla ja ma tulen ka, siis see outfit on valitud sinu jaoks. Ma olen oma sada kakskümmend kaheksa kleiti läbi lapanud ja valinud ühe just meelega selleks puhuks välja.
Kui me lähme sinuga niisama kohvile või õhtul linnapeale vaatama, kas midagi on või sa kutsud mind oma sõpradega kohtuma, ma olen end sättinud sinu jaoks. Isegi sital päeval. Kasvõi natuke. Meeleolugi. Paremad papudki. 
Ja muidugi, jah, muidugi on see minu enda jaoks ka. Kõik selle ja tuhat asja veel saab pöörata isekuseks ja enesekesksuseks. Ma olen sulle ilus, et sa oleks mulle hea. Ja mu ehted ja riided meeldivad mulle ka ja mulle meeldib ennast vaadata sinu silmade läbi. Meeldib sellest uhkust või ülbust ahnitseda, et ma vaeva näen. Ja nii edasi. Aga ma tõesti ei mõista seda meeletut püüdlust kogu aeg kõigile selgitada, et teiste arvamus ja pilgud ja heakskiit ei loe. Või et sellele ollakse tervenisti immuunne. 


P7180001
tartu mu tartu


On üks kurja õelust täis trend, mida ma olen näinud rüvetamas meie muidu puutumata hellasid väikelinnu. Need on uute riiete poed, mis on maskeeritud kaltsukateks. Käsitsi kujundatud sildid, suured tekstid kauba odavusest ja uuest kaubast iga päev. Soodustuse päevad ja lubadused igasugu pudipadi kaupadest kogu perele. Pehmed reklaamlaused kõnelemas sisse astumisest ja tere tulemast ja uudistamine. Ja ma lähen kogu elevusvaimustuse judinate saatel nende krigisevast puituksest sisse (tasumine ainult sularahas), astun hellalt üle nende narmendava vakstuga eeskoja ja mida ma näen. Täiesti uued kandmata tutikad neoontoonides vabrikuriided. Koledad maitsetud kehvasti vastupidavad sünteetilised tobedate trükitud piltidega. Ja nii haigelt kallid. Kas inimesed päriselt maksavad raha selliste asjade eest ja tahavad neid kanda. Kui kohutavalt valutavalt kurb see on.

Rehkendus ajast. Inimkroket maksab mingis kasutatud raamatute veebipoes 11 eurot. Mul on praegu nii palju küll. Ja kuna mul ei ole pärast arvete tasumist ette eelarvet eriti, siis see võib olla toiduraha, see võib olla raamaturaha, misiganes. 
Kui ma sorteeriksin ja sobraksin ja otsiksin maja pealt välja hunniku raamatuid, mida ma enam ei vaja ja sisestaksin nende pildid ja andmed raamatuvahetusse ja teeksin oma profiili korda ja postitaksin need raamatud soovijatele, kui neid soovijaid üldse oleks... Mitu tundi selleks kuluks. Kui paljut sellest ma naudiksin. Kui kaua läheks pärast seda aega, et ma selle raamatu tasuta saaksin. Kas see oleks siis mulle tasuta. 

P7080035
kaunistatud


28 comments:

  1. Selle iseenda armastamise ja endaks jäämise osas.
    Siin eeldatakse alati et tegemist on hea ja normaalse inimesega.Et inimesed on ilusad ja head.
    Aga kui mu endaks jäämine külvab hirmu, valu, surma...?
    Kas siis ikkagi ei peaks üritama kohanduda, sobituda, muutuda....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tegelt üritasin seda enese armastamise juttu nii üle piiri naeruväärseks liialdavaks suruda, kui ma suutsin. Nii klišeedesse, kui mul õnnestub. Sest ma olen ise sellest retoorikast lõpmata tüdinud.
      Aga vist ei tulnud hästi välja, kui sa pakud vastuseks seda sama, mis ma ise mõtlesingi selle all.

      Delete
    2. aga siis ikkagi see teine külg. näiteks see, mis blogisid lugedes silma jääb - kui mõni osava ütlemise ja terava mõtlemisega blogija JÄLLE räägib, kuidas ta on loll ja kole.

      või kui mingi grupi kõige kiirem õppija on enda peale väsitavalt kuri, sest ta omast arust ei õpi piisavalt kiiresti, kuni lõpuks ka kõik teised selle all kannatavad, et ta enda peale kuri on. sest milleks end armastada millegi vähema kui absoluutse täiuse pärast, eks ole. kõige pärast, mis alla seda, tuleb end ikka kõvasti vihata. ühtegi viga ei tohi andestada.

      või see kord, kui tuttav kommenteeris kedagi oma tuttavat - "ta on nii ilus ja tark ja nii madala enesehinnanguga, et ma parem olen juba loll ja kole, aga vähemalt ei vihka ennast."

      ühesõnaga, inimesed, kes räägivad sedasorti enesesõimujuttu, mis äratab mus tahtmise öelda lapsikult vastu "ise oled", ainult et olgugi et tundetoonilt õige, oleks see semantiliselt täpselt vastupidine sellele, mida oleks vaja.

      et see nähtus, kui inimene aru ei saa, et ta on tark-tore-jne, on ikkagi samuti olemas.

      (ja nüüd võiks veel tükk aega Dunningust ja Krugerist seletada.)

      Delete
    3. no ja on olemas ka see, kui püütakse esineda kellegi täiesti teisena. varjatakse, mis raamatud-filmid-laulud meeldivad, sest need äkki ei ole õiged raamatud-filmid-laulud.

      kui ma olin üheksane või kümnene ja püüdsin kangesti sootsiumisse sobituda, siis ma näiteks valetasin, et mu lemmikvärv on helesinine, sest ma olin aru saanud, et lemmikvärv peab olema helesinine. tegelikult mul ei olnudki lemmikvärvi.

      Delete
    4. ... nii et ühest küljest ma saan aru küll, mis retoorikat sa sihid. aga teisest küljest ärkab minus seda lugedes mure, et kurat teab - äkki on see lausa nii õige, et peakski ikkagi rääkima, et mu lemmikvärv on helesinine ja lemmiklaul "Naerata" või tont teab, mis need õiged lemmiklaulud nüüd ongi.

      ja kas hirmu-valu-surmakülvamine on kuidagi etem, kui seda tehakse selleks, et olla midagi paremat kui ise, mitte selleks, et endaks jääda. sest konkreetses sootsiumis peetakse juhtumisi just hirmu-valu-surmakülvamist väärtuslikuks, vähemalt kuni see ette nähtud objekti tabab.

      Delete
    5. Oo. Sul on õigus. Selle hirmu-valu osas. Sest oma lõpmata üleõigustatud headuses ja perfektsuses on lubatud üle teiste (ka perfektsete) inimeste tallata. Ja siis see on meelega. Eneseõigustust täis.

      Ma olen ikka mõelnd, et kui edasi sama loll ja kole olla, siis see põhjustab valu teistele. Kogemata küll, või pigem oma tegevusetuse tõttu. Et peaks parem ja hoolsam olema, oleks kogu ilm veits ilusam.

      Niipidi on sellest 'ole või muutu' küsimusest saanud mingi raudteele seotud inimestele rongi otsa juhtimise eetiline dilemma.

      Delete
    6. Ja ei aita isegi see, et öelda üldjuhistena "kui sa oled hea, ole sina ise!" sest millegipärast täiega lahedad inimesed ikka leiavad, et nad ei ole (piisavalt) head, samas kui need, kelle käitumine teistele kogu aeg halba teeb, on ühtlasi ka veendunud, et nad käituvad suurepäraselt ja on õnnistus kõigile.
      Phmt karistus mõistuse eest: kui sa juba oled piisavalt arukas, et saada aru, kuidas saaks ka paremini, püüad parem olemise poole, samas kui sa oled nii juhm, et mitte oma puudujääke ja probleeme nähagi, oled endaga üleni rahul.

      Ma olen ikka veel selle probleemiga, ei ole lahendust, mis kuidagigi kõigile sobiks.

      Delete
    7. üldiselt tuleks igal sellisel retoorikal ka konteksti vaadata. no umbes nagu "black lives matter" lausega ei mõelda, et muud elud ei loe, eks ole.

      ma olen seda enda armastamise ja "sa kõlbad küll"-juttu näinud adresseerituna üle mõistuse suure alaväärsustundega inimestele. inimestele, kellel on tõsiseid probleeme enda armastamisega. ja sel juhul on see funktsionaalne, isegi kui neil on vaja end ühest või teisest küljest arendada. Sest kes on end küll edukalt arendanud, olles veendunud, et ta on nii loll ja kole, et sitast saia nagunii ei tee, milleks üldse pingutada?

      kes ei oleks kohanud inimesi, kes ei hakkagi iks asja õppima, sest "ma olen nii loll/koba/[sisesta derogatiiv], nagunii ei tule välja".

      ning mis hirmu ja valu külvamisse puutub - suurem osa inimesi külvab hirmu ja valu hirmu ja valu pärast. olgu siis sellepärast, et see on nende sootsiumis heaks kiidetud teguviis (totalitaarühiskondade klassika - "ma täitsin lihtsalt käsku" ja "kõik tegid"), või sellepärast, et nad on ise nii hirmunud, et rapsivad suvaliselt.

      Psühhopaatidega on omaette lugu, aga kas psühhopaadile moraalilugemisest on üldse tolku? ma oletan, et mis iganes moraalilugemise eeldus on ikka see, et sihtgruppp tahaks moraalne olla.

      ja see, kes on enda suurepärasuses juba ette ülearu veendunud, ei tunne arvatavasti vajadust neid eneseabilauseid lugema minna. milleks. tal on niigi hea.

      nii et isegi kui need lausekesed on üldistusena võttes lollakad, ei näe ma neist suurt potentsiaalset ohtu rahvamajandusele.

      Delete
    8. a tglt olen ma selle kunagi juba netiemmede skandaali ajal lahti kirjutanud -
      https://notsumaja.wordpress.com/2013/08/13/pahed-ja-voorused/ - ja kõik saaks veel lühemalt kokku võtta, et inimesi on kiitusega lihtsam motiveerida kui sõimamisega, preemiaga kergem kui karistusega.

      kusjuures see viimane asi pidi isegi antisotsiaalse häire puhul pädema.

      kujutage nüüd ette. kas tundub usutav, et kui kellelegi öelda "sa oled ilgelt loll ja kole, võta endaga midagi ette," kukub ta kohe ennast arendama? kas see saaks ükskõik kelle puhul positiivseid tulemusi anda? isegi kui see on tõsi, see lihtsalt ei tööta ja milleks siis üldse.

      (ma olen ikka väga selgelt seda usku, et me teeme kõneledes asju. väljendid on veidi kohmakad ja kobavad tööriistad, millega me üritame mingeid eesmärke saavutada, mitte maailmaga üksüheses vastavuses olevad skeemijupid, mis tuleks sobiva maailmajupiga täpselt kohakuti asetada.)

      Delete
    9. "lõpmata üleõigustatud headuses ja perfektsuses on lubatud üle teiste (ka perfektsete) inimeste tallata"

      praegu hakkas mul õigust öelda huvitav, kus te neid endaga tõeliselt rahulolevaid tallajaid nii palju kohtate. või et kas te olete mõnda sellist näinud või on see lihtsalt kirjanduslik kujund.

      ma olen näinud n.ö koduvana tüüpi tallajaid, aga need on ju just õudselt enesearendamise usku. ja siis neid tallajaid, kes omast arust tallavad hoopis enda peal ega pane tähele, et teised jäävad kogemata ette.

      nt inimesed, kes eeldavad, et kõik peavad palavikuga välja mingisse aktsiooni tulema, sest ise nad sunnivad ennast alati palavikuga välja.

      Delete
    10. For the record: ma olen sinuga (notsuga) tegelt nõus, mu "nojah noh" allpool märgib ka seda, et tegelt ma ARVANGI, et endaga võiks rahul olla (ja ei "Inimkroket" kasutatuna osta on vbla-üsna kindlasti väiksem vaev, kui ta endale raamatuvahetusest orgunnida (kuigi mina maksin oma eksemplari eest 13! eurot - aga on ka jummala uus, enne mind kasutamata olnud raamat) ja enda üleslöömine on tähelepanuavaldus sellele, kelle jaoks seda teen ja ...)

      Delete
    11. a oma pikad jutud saaks ma veel lühemalt kokku võtta nii. 1. Täiuslik pole nagunii keegi ega mitte milleski. 2. Kui eeldada, et hästiütlemise (v hea kohtlemise) on ära teeninud ainult täiuslikud, siis kas a) ei saa kellelegi üldse hästi öelda, sest keegi pole ära teeninud; b) tuleb hästi öelda teenimatult.

      siuke luterlik armuõpetus siis.

      (ja siin kõrval veel väiksem imestamine, et kuidas üldse kellelegi - kasvõi endale - kohe ja tasuta hästiütlemine tema enesearendamist ja oskuste õppimist tõkestama peaks - ma kaevusin mälestustesse ja asjade õppimise ajend on olnud kõige enam "huvitav on" ja "tahan teada" jne, mitte "tahan ennast arendada". et kas kelllelgi on tõesti õppimise ajend "tahan ennast arendada", mis siis, et ilgelt igav ja tüütu on - ja kas sellise ajendi pealt saab üldse pikemat aega õppida? ma ei välista seda, sest inimesed on erinevad, aga enne ikkagi ei usu, kui keegi ütleb, et tal just nii on olnudki - et muidu üldse ei huvitanud ja iga õppimishetk oli piin, kannatus ja tüütus, aga puhtast enesearendamistuhinast õppis ja arenes ning nüüd on selle üle õnnelik. umbes et kas saabki hästi maalima õppida motiga "tahan heaks kunstnikuks saada", kui puudub mott "nii tore on maalida".

      Delete
    12. ja kui postituse reductio ad absurdumi juurde pöörduda, siis mis mõttes "oma asja ajamine" ei sisalda enesearendamist?

      kuigi ma peaks nüüd juba vaidlemise järele jätma, sest on niigi selge, et reductio ad absurdum ei ole enam seesama asi, mida absurdini redutseeriti.

      mõtlesin, kas peaks vastukaaluks samasuguse reductio sõnastama - stiilis "mis sa endast õige mõtled, et sa tegid nüüd 100 meetri jooksu maailmarekordi ja arvad, et hästi jooksid. vat kui sa üle valguse kiiruse jooksed, siis võib-olla on natuke mõtet korraks endaga rahul olla, aga ega siis ei saa ka loorberitele puhkama jääda!" või "mis mõttes ma nüüd vaatan peeglist, et täitsa okei näen välja. kuni mu rinnad ei ole täpselt ühesuurused, tuleb mul kas suur kott ülle tõmmata või marss-marss kosmeetilisele operatsioonile kõndida! ja näonahk on ebaühtlane, nii et parem kott ka pähe tõmmata, kas häbi ei ole?" aga selle pikem edasiarendus muutus nii masendavaks, et ei suutnud.

      Delete
    13. Enesega rahulolus üle teiste tallajad. "If you can't handle me at my worst you don't deserve me at my best." näiteks. Esimese vastuseisu või arusaamatuse peale sillad põlema ja laua flippida, sest ma olen perfektsus ja kui sulle ei sobi, siis sa pole lihtsalt minu inimene. Arvestamata või kuulamata teist poolt ja selle tundeid või soove. Tulemata vastu ja tegemata koostööd.

      Mulle vahel näib, et inimesed saavad vabalt teha oma asja ilma oluliselt paremaks minemata. Mingis harrastuskäsitöös näen ma seda vahepeal. Muudkui samasugused vaimuvaesed plönnid kogu aeg müügil ja ise rahul ka. Kuigi eks ma võin ju eksida, sest ma selliseid lähedalt ei tunne.

      Ja ainult puhtalt enesearenduse fetišismi on muidugi ka kõik kohad täis.

      Delete
    14. ahaa, vat neid käsitööplönne olen ma samuti näinud. kusjuures mitte ainult harrastuskäsitöös, vaid mingis päris kunstipoes täitsa.

      teisest küljest - kuigi ma ei saa aru, kes neid plönne peaks ostma ja miks neid üldse müüa, siis äkki on ikkagi millegi jaoks hea, kui need inimesed oma rõõmuks käkerdavad. oletades, et nad nagunii paremini ei oskaks.

      kui oskaks, siis ilmselt oleks neil kasu heast juhendamisest, aga hea juhendamine peaks olema pigem konstruktiivne kui sõimav. noh, stiilis "harjuta seda tehnikat veel, siis tuleb selles-ja-selles mõttes parem". miks mitte komplimendiga pikkides, et "ma näen, et sa oled juba küps selle-ja-selle tehnika harjutamiseks."

      Renoir kiitis harrastus-akvarellitamist selle argumendiga, et isegi kui sealt kunagi häid pilte ei tule ega hakkagi tulema, siis tuleb sedakaudu ometi rohkem kunstiarmastajaid, kes oskavad päriselt häid maale hinnata.

      mulle tuli ka meelde üks tüüp, kes samuti räägib säravi silmi, kui suurepäraste asjadega ta tegeleb ja kui suurepäraselt, ja tulemused on ometi keskpärased. ja tõsi ta on, et ta käib närvidele. aga ta ei suuda närve siiski päris samal tasemel süüa kui vastandpartei - "te teete seda valesti"-tüübid. kes tulevad täiesti enesest teadliku harrastustegevuse juurde küsimata seletama, et valesti, kõik on valesti, kuigi keegi ei pretendeerigi sellele, et õigesti oleks. üks näide - kõksime vastastikku sulgpalli, eesmärk on pallile pihta saada ja seda kahe peale võimalikult kaua õhus hoida. ja siis tuleb tegelane seletama, et "te mängite valesti".

      a esimesena kirjeldatud situatsioone (enesekindlaid sillapõletajaid) pole ma päris elus vist kohanudki. kirjeldusi ja kellegi enesekohast teoretiseerimist olen näinud, aga füüsilises maailmas kohanud ei ole. isegi kui verbaalne sisu on mõnes olukorras sarnane olnud, siis on inimese seesmine ebakindlus ja põdemine olnud kaugele paista. mingi sellise loogikaga, et "nagunii mind keegi ei armasta, siis pole mõtet üritadagi."

      no ja siis on ikkagi olemas see teine poolus, kus tehakse kohutavaid asju puhtalt konformeerumise pärast. sellepärast, et kõik teevad. selleks, et gruppi kuuluda. inimsusevastaste kuritegude täideviijad ei ole ju suuremalt jaolt hoolimatud psühhopaadid, vaid tavalised inimesed, kes üritavad oma ühiskonda sobituda ja see ühiskond juhtumisi tapab ja piinab mingi iks grupi liikmeid või lihtsalt kõiki, kes on "teisena" määratletud.

      viimase aja terroriaktidki näitavad, et inimesed on grupikuuluvuse ja mingi eneseülese eesmärgi poole pürgimise võimaluse nimel valmis palju hullemaid asju tegema, kui oma lemmikvärvi kohta valetama. sellega võrreldes on "sa pole lihtsalt minu inimene" kõigest väike tülin.

      Delete
    15. või nt suhte nimel pingutamise varjukülg on need naised, kes lubavad oma mehel olgu oma või võõraid lapsi vägistada - ja aitavad teda, sest oma abikaasat peab ju toetama.

      nt selles juhtumis.
      https://en.wikipedia.org/wiki/Kidnapping_of_Jaycee_Dugard

      Delete
    16. nüüd ma leidsin üles, et me oleme sel teemal juba enne arutanud:
      http://mmurca.blogspot.com.ee/2016/07/nadalane-hoogpostitaja-kuidas-olla-voi.html

      Tookord jäi mul üks su vastus kahe silma vahele, ma vastan sellele nüüd kohe siinsamas: ma pidasin nautimise-arenemise dihhotoomiat umbes sama mõttetuks nagu Kunnuse luksuse-kasinuse dihhotoomiat. Sest mu arust on mõlemad pigem head - nii luksus kui ka kasinus, võrreldes raiskava odavusega; nii nauding kui ka areng, võrreldes tegevustega, mis ei ole kellegi jaoks nauditavad ega arenda mitte kedagi (kui just masendava asja tegemise talumisvõime arendamist mitte arvestada). nende viimaste tegevuste hulgas on pahatihti ka neid, mille tulemuseks on järjekordsed raiskavalt odavad asjad. näiteks kurnav konveieritöö, mille tulemus on mingi ühekordselt kasutatav või üldse mitte kasutatav vidin, mille tegemiseks kulus liitrite viisi head puhast vett.

      Delete
  2. Ma selle valge jahu kohta ütlen, et kõigil ei ole sellest loobumiseks vaja enesedistsipliini. Mulle näiteks üldse ei maitse. Seepärast on Itaalia köök minu arvates kõige ebameeldivama toiduga asi - pitsa, pasta ja tomatikaste. Väkk!
    Magus ei meeldi üldse, lastele ka mitte. Tavaline on arutlus, kas jõuludeks kingitud kommid võib lihavõtete ajal ära visata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh, nagu vahel inimesed peavad kogu jõupingutusega mitte ostma koju küpsiseid, sest küpsistega kõrvuti elamine ilma neid söömata oleks veel suurem väljakutse. Samal ajal ma vaatan oma aegumakippuvaid küpsiseid ja murenen, et kellele ma need küll sisse söödan.

      Delete
  3. Kui ma ütlen "valge sai", siis ma mõtlen ikka "valge sai", mitte "valge sai ja kõik sarnast päritolu asjad". Ma saan aru, kui ma oleks öelnud, et ma à la nisujahu ei söö vms, aga kui ma ütlen à la, et mina siidrit ei joo, kuidas üldse saab seda automaatselt laiendada selleni, et "järelikult ta kääritatud jooke ei tarbi"? See "järelikult" on eos ebaloogiline ju, ei v?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui sa oleks öelnd, et sa ei söö valget saia, sest eriti ei maitse, poleks ma sugugi nii hoogu oma päevi väldanud fantaasiates sinu toidulauast üldse sattunud. Aga see sai sai kuidagi tervisliku või teadliku toitumise teemasse ja sealt tundub küll loogiline (natuke liiga hoogne muidugi) järeldamine.

      Oleks sa öelnd, et sa tervislikkuse kaalutlustel siidrit ei joo, oleks ma ka kohe: aga aga aga brändi! aga koduvein! aga viski?

      Delete
    2. Mu mõte oli pigem see, et valge sai pole tervislik EGA isegi maitse oluliselt hästi, mis selle üle kaaluks - kook pole ka tervislik, aga piisavalt hea maitse kaalub asja üles. Ehk siis ma leian, et kui inimesed juba ebatervislikle valikuid teevad, võiksid need vähemalt tõesti nauditavad olla, mitte nagu viiner vôi valge sai, mis enamasti on nagunii nagu vahtkumm.

      Delete
    3. hih, ma mõtlen autoga sõitmisest umbes sama. et mis siis, et nt vormel 1 kulutab päris palju kütust per sõiduk ja oleks seega justkui keskkonnavaenulikum kui suvaline laiatarbeauto - sellest saadava rõõmu hulk per kulutatud kütuseliiter on kindlasti suurem (kui veel pealtvaatajaid kah arvestada). pluss see, et seda ei harrasta suured rahvamassid iga päev ja nii on selle keskkonnakulu ikkagi väike. haruldane luksus raiskab vähem kui nüri olmekasutus.

      Delete
    4. Rentsi jutu peale meenus veel see tõdemus, et toimiv dieet on see, mida ei ole liiga raske pidada, sest seda ka suudetakse pidada. pmst saaks selle sõnastada ka nii, et "loobu neist kahjulikest asjadest, mis sulle nagunii eriti ei meeldi."

      Delete
  4. Kui Rents ütleb, et tema valget saia kunagi ei söö, siis ära seda Rentsi niiväga tõsiselt võta :p
    Teine asi on, et no see poe-kilekotisai - seda jah ei söö keegi. Aga need krõbeda koorikuga ahjusoojad pikksaiad... no ei maitse nagu vahtkumm. Mkk.

    AbFab-sööb-kõike

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellist saia söön ma küll, nii on, aga see pole vist üldiselt see, mida vanemad igal hommikul kiiruga lastele hommikusöögiks tahavad visata.

      Delete