 |
| tüdind muuseumikoer |
Korjasime need viinamarjad ära, mis küpsed olid ja tegime mahlaks ja muidugi veini käima. Nüüd on elutoas harjumatu kohalolu kogu aeg. Aju teeb korrapäraselt ja tüdimata lustiga muudkui seda sama dialoogi läbi. Kuuled! Kesse on? Aa... see on vein. Muidugi. Vein on. Natuke läheb aega mööda, mõtted käivad igal pool ära ja läheb meelestki. Kui siis varsti jälle, tuleb näiteks muusikas paus või lülitub keskedumine hajusaks. Kuuled! Kesse on?
Võib-olla on minus kusagil peidus selline pisike nõrganärviline koerapussak, kes peab end kogu klanni ainsaks kaitsjaks ettenägematute uudsuste eest ja püsib pidevalt võimalikult valvsana.
Hakkasin huvi pärast üht humanitaarteaduste loengukursust kuulama ja olen üleni segadus konstantselt. Püüan konspekteerida ja kuulata ja mõista ja mõtestada ja slaidi lugeda ja tähele panna ja ei jaksa ei jaksa. Ilmselt tuleks kasuks mingigi erialane eelteadmine, et saaks info kohe kuuldes ära sorteerida. Midagi niisama kuulata ja teised kõrva taha panna ja muist kirja. Sest näiteks ükspäev oli üks hingematvalt tihe teema ja järsku ta lausub: ei, seda te ei pea teadma. Ja ma olen kergenduse asemel veel rohkem endast väljas. Kas kõike eelnevat oleks pidanud teadma?
Hakkasin huvi pärast üht humanitaarteaduste loengukursust kuulama ja olen üleni segadus konstantselt. Püüan konspekteerida ja kuulata ja mõista ja mõtestada ja slaidi lugeda ja tähele panna ja ei jaksa ei jaksa. Ilmselt tuleks kasuks mingigi erialane eelteadmine, et saaks info kohe kuuldes ära sorteerida. Midagi niisama kuulata ja teised kõrva taha panna ja muist kirja. Sest näiteks ükspäev oli üks hingematvalt tihe teema ja järsku ta lausub: ei, seda te ei pea teadma. Ja ma olen kergenduse asemel veel rohkem endast väljas. Kas kõike eelnevat oleks pidanud teadma?
 |
| need seened, mis reedavad, et maailm on juba korra ära lõppenud ja otsast peale alanud |
Ma eksin metsa minnes kohe ära. Mul on üksi käies vaja päris selgeid pidepunkte, mille kohalolu ma pidevalt kontrollin, et mitte kadunud olla. Eriti midagi metsast otsides või end igasugu huvitavatel asjadel kutsuda lastes. Sest suunad. Suunad teevad isegi sekundimurdosa jooksul misiganes. Tahaks metsa all niimoodi käia, et vaatad pea laiali otsas enese ümber ringi, leiad, mis meeldib ja jooksed, uisapäisa, muudkui sinnapoole. Sellisteks käikudeks on mees metsas kaasas. Mees teab, kuspool kodu on.
Oma kerge eksimuskalduvuse tõttu leian ma, et eriti toredad seened on kukeseened. Sest nemad kasvavad raja peal. Saab seegi lapsuke seent, kes metsas käia ei oska. Kukeseened kasvavad igasuguste radade peal. Päris autoga sõidetava liivase tee peal ja selle servades. Ja puude alla sambla sisse tallatud radadel. Isegi loomaradadel. Loomarajad on mu viimaste aastate rõõmsaim metsaleid. Jooksevad sellised vaevumärgatavad kitsad sissetallat teed läbi puudealuse. Peaaegu nagu päris rajad, mis inimesedki teinekord juhtumisi aja käigus rajavad. Aga hoopiski loomade tehtud ja tallatud. Tähelepanelik loodusesõber muidugi oskab vahet teha - hoolikal vaatlusel paistavad inimeste raja kõrval erinevad iseloomulikud märgid. Näiteks suitsukonid ja kohvitopsid on ühed levinuimad tunnused.
Mis seente leidmisse veel puutub, siis ma olen tähele pannud, et seeni saab kuulatada. Kui oma enese karjuvate mõtete saatel läbi metsa kõvasti trambid, ei märka ühtegi seent. Aga kui korra kännu peale või tee serva kükki jääd, kõrva ka pehme metsamulla suunas kallutad ja tasa kuulama jääd, hakkavad kohe seeneksed silma. Arvestades seda, kui ilusad nad on, olen ma jumala kindel, et nad ongi arenenud taolisteks, et me neid korjaks. Seeni ei küti. Seenekorjamises pole midagi seenevaenulikku. Seened on isetahtsi oma läikivad isuäratavad ihud surunud sambla peale püsti just meie isusid äratamaks. Peibutised. Samal ajal on neis siiski küllalt tajutav vaimukus. Koguni teravmeelsus. Kuidas puravik võib su kõrval kükitades naeru pugistada, sest sa muudkui temast mööda vaatad. Või kui kaua sa istud selle sirmikuga kõrvuti enne, kui taipad, et ta kogu selle aja sealsamas oli.
Lisaks seente vaatamisele meeldib mulle seenelisi silmas pidada. Näiteks kas sa tead seda kehast läbi käivat pisikest täiesti hääletut hõiset, mis inimene teeb veel üht trobikonda seeni enda korjekoha kõrvalt leides. Ütleb: Oh! Näe! Siin ka ju! Aga nagu... ütleb õlgadega.
Seda laadi dialoogid, kus alguses inimene tuleb ütlema mingit asja, seda ära ütlema. Ma vastan talle, et ma tegelt tean seda asja, juba enne teadsin. Siis ta ütleb seda asja uuesti ja natuke emotsionaalsemalt. Ma osutan, selgitan, viitan ja toon näiteid sellest, et mul on see info täiesti olemas ja koguni kasutuselgi. Selleks ajaks on ta end juba ühtlaselt üles kerinud ja peaaegu röögib oma esialgset ütlust ülevoolavate paisutatud katastroofiliste näidete ja liialdavate ähvarduste saatel. Ja ma täpselt ei teagi.
Tavaliselt lasen sellisel puhul lihtsalt olla ja tühjaks karjuda, sest dialoogi seal ilmselt pole. Aga ma ikka mõtlen, et äkki mul oleks olnud võimalik neid viimsetpäeva ette kirjeldavaid õudröögatusi kuidagi ennetada. Kas ma oleksin pidanud tema esimese ütluse peale kuidagi selgemini selgitama, et ma kuulsin ja nägin ja mõistsin. Sest äkki ta karjub, sest ta arvas, et mina või üldse keegi ei kuule ega hooli ega näe tegelikult teda ja temast. Või kas peaks tähtsa olulise juba teadaoleva info eest teist tänama, see vahel leevendab inimesi. Või kas peaks hoopistükkis enese peale hoolsalt vaatama, sest mingi põhjus peab olema, miks keegi tuleb mulle ilmseid asju nõnda raevukalt õpetama.
Leidsin jälle üles selle torrenti, kus on maailma parimad ulmeraamatud heliribadeks tehtult. Lasen endale Speaker for the Dead ette lugeda ja nii hea.
Leidsin antikvariaadist Inimkroketi nii naeruväärse hinnaga, et päriselt naersingi. Nüüd loen seda enne magamajäämist pisikeste ampsude kaupa selle maia päris enda enda raamatu lugemise aeglusega ja luban sõnadel end kõditada.
Mul on korraga ainult väga lühike lõik aega käes. Ja see lühike lõik on igaviku pikkune. Selle pärast saan ma parajasti end õnnetuna tundes täiesti valetamata ja liialdamata väita, et mitte miski ei saa kunagi korda ja kõik ongi alatiseks pahasti. Päriselt. Selle pärast saan ma rahus olles imestunult inimesi või asju vaadata ja mõelda täiesti siiralt, et ma küll ei tea, et ma iial ärritunud oleksin. Kui ma ei oleks eraldi kusagile kirja pannud, kuidas ma just umbes paar tundi tagasi nii närvi läksin, et hakka või nutma ja asju loopima, võiksin rahus oma käesoleva hetke veendumusi tõsiselt võtta. Ja ega mingis mõttes võtan ka. Eneseiroonia on üks asi küll, aga see on pigem nagu tagantjäreletarkus.
Käes olevas aja lõigus on ainult ja ainult see, mis siin on.
See siin on nüüd ehk igavesti. Ja sellest kaugemale ei ulatugi. Pole võimalik.
Vahel on mind tabanud mõte, et ma ei tea, mida ma teen ja kuhu ma lähen ja et kõik mu ümber on ühtlane saamatu äpardumus. Teinekord õnnestub mul taoliste hetkede juurde kujutleda neid kujuteldavaid inimesi, kes mind (piisavalt distantsilt) vaatavad ja mõtlevad, et ma arvatavasti tean täpselt, mida ma teen ja kuhu ma lähen ja olen kogu oma elus üleni tõhus eesmärke täitev sooritusnaine. Kuna ma olen suutnud end veenda, et taolised inimesed eksisteerivad ja niisugustes pettekujutelmades elavad, on mul neile mõeldes kohe kergem. Vabalt võiks keegi seda sihitut segadust kõrvalt vahtida ja kade olla, pfft.
Oma kerge eksimuskalduvuse tõttu leian ma, et eriti toredad seened on kukeseened. Sest nemad kasvavad raja peal. Saab seegi lapsuke seent, kes metsas käia ei oska. Kukeseened kasvavad igasuguste radade peal. Päris autoga sõidetava liivase tee peal ja selle servades. Ja puude alla sambla sisse tallatud radadel. Isegi loomaradadel. Loomarajad on mu viimaste aastate rõõmsaim metsaleid. Jooksevad sellised vaevumärgatavad kitsad sissetallat teed läbi puudealuse. Peaaegu nagu päris rajad, mis inimesedki teinekord juhtumisi aja käigus rajavad. Aga hoopiski loomade tehtud ja tallatud. Tähelepanelik loodusesõber muidugi oskab vahet teha - hoolikal vaatlusel paistavad inimeste raja kõrval erinevad iseloomulikud märgid. Näiteks suitsukonid ja kohvitopsid on ühed levinuimad tunnused.
Mis seente leidmisse veel puutub, siis ma olen tähele pannud, et seeni saab kuulatada. Kui oma enese karjuvate mõtete saatel läbi metsa kõvasti trambid, ei märka ühtegi seent. Aga kui korra kännu peale või tee serva kükki jääd, kõrva ka pehme metsamulla suunas kallutad ja tasa kuulama jääd, hakkavad kohe seeneksed silma. Arvestades seda, kui ilusad nad on, olen ma jumala kindel, et nad ongi arenenud taolisteks, et me neid korjaks. Seeni ei küti. Seenekorjamises pole midagi seenevaenulikku. Seened on isetahtsi oma läikivad isuäratavad ihud surunud sambla peale püsti just meie isusid äratamaks. Peibutised. Samal ajal on neis siiski küllalt tajutav vaimukus. Koguni teravmeelsus. Kuidas puravik võib su kõrval kükitades naeru pugistada, sest sa muudkui temast mööda vaatad. Või kui kaua sa istud selle sirmikuga kõrvuti enne, kui taipad, et ta kogu selle aja sealsamas oli.
Lisaks seente vaatamisele meeldib mulle seenelisi silmas pidada. Näiteks kas sa tead seda kehast läbi käivat pisikest täiesti hääletut hõiset, mis inimene teeb veel üht trobikonda seeni enda korjekoha kõrvalt leides. Ütleb: Oh! Näe! Siin ka ju! Aga nagu... ütleb õlgadega.
 |
| vasakult: kellegi astumise jäljed liivas, pindmiste putukajalgade varjud liiva peal, sõnajalg |
Seda laadi dialoogid, kus alguses inimene tuleb ütlema mingit asja, seda ära ütlema. Ma vastan talle, et ma tegelt tean seda asja, juba enne teadsin. Siis ta ütleb seda asja uuesti ja natuke emotsionaalsemalt. Ma osutan, selgitan, viitan ja toon näiteid sellest, et mul on see info täiesti olemas ja koguni kasutuselgi. Selleks ajaks on ta end juba ühtlaselt üles kerinud ja peaaegu röögib oma esialgset ütlust ülevoolavate paisutatud katastroofiliste näidete ja liialdavate ähvarduste saatel. Ja ma täpselt ei teagi.
Tavaliselt lasen sellisel puhul lihtsalt olla ja tühjaks karjuda, sest dialoogi seal ilmselt pole. Aga ma ikka mõtlen, et äkki mul oleks olnud võimalik neid viimsetpäeva ette kirjeldavaid õudröögatusi kuidagi ennetada. Kas ma oleksin pidanud tema esimese ütluse peale kuidagi selgemini selgitama, et ma kuulsin ja nägin ja mõistsin. Sest äkki ta karjub, sest ta arvas, et mina või üldse keegi ei kuule ega hooli ega näe tegelikult teda ja temast. Või kas peaks tähtsa olulise juba teadaoleva info eest teist tänama, see vahel leevendab inimesi. Või kas peaks hoopistükkis enese peale hoolsalt vaatama, sest mingi põhjus peab olema, miks keegi tuleb mulle ilmseid asju nõnda raevukalt õpetama.
Leidsin jälle üles selle torrenti, kus on maailma parimad ulmeraamatud heliribadeks tehtult. Lasen endale Speaker for the Dead ette lugeda ja nii hea.
Leidsin antikvariaadist Inimkroketi nii naeruväärse hinnaga, et päriselt naersingi. Nüüd loen seda enne magamajäämist pisikeste ampsude kaupa selle maia päris enda enda raamatu lugemise aeglusega ja luban sõnadel end kõditada.
 |
| lõug lävele ja kulmud kurvaks |
Mul on korraga ainult väga lühike lõik aega käes. Ja see lühike lõik on igaviku pikkune. Selle pärast saan ma parajasti end õnnetuna tundes täiesti valetamata ja liialdamata väita, et mitte miski ei saa kunagi korda ja kõik ongi alatiseks pahasti. Päriselt. Selle pärast saan ma rahus olles imestunult inimesi või asju vaadata ja mõelda täiesti siiralt, et ma küll ei tea, et ma iial ärritunud oleksin. Kui ma ei oleks eraldi kusagile kirja pannud, kuidas ma just umbes paar tundi tagasi nii närvi läksin, et hakka või nutma ja asju loopima, võiksin rahus oma käesoleva hetke veendumusi tõsiselt võtta. Ja ega mingis mõttes võtan ka. Eneseiroonia on üks asi küll, aga see on pigem nagu tagantjäreletarkus.
Käes olevas aja lõigus on ainult ja ainult see, mis siin on.
See siin on nüüd ehk igavesti. Ja sellest kaugemale ei ulatugi. Pole võimalik.
Vahel on mind tabanud mõte, et ma ei tea, mida ma teen ja kuhu ma lähen ja et kõik mu ümber on ühtlane saamatu äpardumus. Teinekord õnnestub mul taoliste hetkede juurde kujutleda neid kujuteldavaid inimesi, kes mind (piisavalt distantsilt) vaatavad ja mõtlevad, et ma arvatavasti tean täpselt, mida ma teen ja kuhu ma lähen ja olen kogu oma elus üleni tõhus eesmärke täitev sooritusnaine. Kuna ma olen suutnud end veenda, et taolised inimesed eksisteerivad ja niisugustes pettekujutelmades elavad, on mul neile mõeldes kohe kergem. Vabalt võiks keegi seda sihitut segadust kõrvalt vahtida ja kade olla, pfft.
ja kui mõelda endast kui peategelasest, siis on kohe lihtsam raskusi ära kanda. peategelastel ongi vahel raskused, selle käigus karakter areneb näiteks. või lihtsalt oleks muidu igav lugu.
ReplyDelete