Saturday, January 06, 2018

you know it baby

Ma korra mõtlesin, et siin on nii palju ilust ja välimusedevusest läbikasvanud tibijuttu olnud, et peaks äkki end kokku võtma ja järele jätma. Aga siis mõtlesin ohhoooopis! ei.

P1010043
lootusrikas

Pealaest jalatallani.
Ma värvin oma juukseid. Mul kasvab välja midagi tuhkhall kahvatut, mis on mõttetu ja isegi pestult ei sära. Tule mulle kartulikoorest rääkima ja ma olen järgmine kord oma perfektse greyscale kuklaväljakasvudega liiga lähedal sinu klišeeviljakale kärsale. Kartulikoor on väga kaunis juuksevärv. Mul ei ole juuksevärvi ja see ei ole kartulitega seotud. Seega henna. Pikkust ei värvi, sest see on juba otsast alaseljani ja hennaga värvides võib pikkuse puhta rahule jätta. Tõmban iga paari kuu tagant ainult juured üle. Üksikasjalikuma hennarutiini teadasaamiseks pöörduda.
Juuksuris käisin viimati vist kevadel. Lasin natuke otsi kohendada ja järku lõigata. Sõbranna juures ja Viljandis, et oleks mitmeti tore. Sest seda sõbrannad ja Viljandi on. Muidu ma sellise teenuse peale raha ei kulutaks. Pealegi, ma olen leiutanud lõikuse parim nipi: lasta kummargile, kammida juuksed üle pea ette ja siis selles asendis käsikaudu natuke otstest maha nakitseda. Väga kaunis jääb.
Lisaks teen ma vahepeal endale üleöö lokke. Riideribadega või patsidega. Rullidega, kui eriti igav on. Ja patse. Ma üleni armastan patsipunumist. Nii endale kui teistele. See on nõnda tore. Kui ma kunagi ennemuiste ühes laste suvelaagris muuseas kasvatasin, oli põhiline kvaliteetaeg mu lastega neile patse punuda ja nendega turakat mängida. Väga tööeetika. Ma vaatan vahepeal juutuubist patsitegemise õpetusi ja üleni põnevus ja kilkamine. Ja sosistan väikese tänupalve internetile. Nii ägedaid patsisoengute ideid on laias ilmas siinsamas klikikaugusel olemas.

Meikimisega ongi praegu imelik hetk. Ma olen vahel teinud hennakulmusid ja vahel pliiatsikulmusid. Ostnud lauvärve ja siis neid mitte kasutanud. Näppinud ilupoes pintsleid ja neid mitte raatsinud. Kuidagi... ei tea nagu. Tahaks ja samas piisavalt ei viitsi. 
Näohooldus piirdub jätkuvalt vedela seebi ja sooja veega nägu puhtaks ja siis kohe millegagi niiskeks. Kas paraja portsu ihupiimaga või veel soojale ja märjale näole sorts õli. Oliiv. Või kookos. Või kummel. Ülejäägid pärast imendumist pehme paberiga maha ja kogu armastus.
Punnidele käib retseptiravim või käsimüügi ravimi tester või suvakas rahulejätmine või arutu sinikale ja verevalumile kiskumine. Olenevalt sellest, kas on käed küllaldase kepiga hõivat kuidas parasjagu tuju on.

PB060238
harilik tartupeegel

Ma ei raseeri. See on nii tobedalt kallis, toodab jaburalt palju prügi ja lolle vigastusi ja seda peab ju eraldi tegema. Nagu ise. Ja kogu aeg. Kesse viitsib. Ja tegelt, tuleb välja, kedagi ei koti. Omad karvad, oma asi.
Ma saan aru, et raseerimatus on mingites ringkondades totaalne arutus. Ja osaliselt on selles midagi naljakat. Näiteks ma lugesin ühest kohas, kus oli palju dilemmaküsimusi, sellist püstitust: kui saaksid valida, kas sa ei pea enam mitte kunagi raseerima või sul ei ole enam päevasid, kumma sa valiksid. Dün dün dünnn! Nii tore mõelda, et osa inimeste jaoks on kultuuri ja bioloogia toodud ebamugavused võrreldavalt vältimatud. Nii tore, et see oleks päriselt mõtlemapanev küsimus kellelegi. Kui ülejäänud küsimused olid stiilis: 'käte asemel silmad või silmade asemel käed?' ja 'palju raha või palju sõpru?'.
Vahel on mul teise soengu isu või on vaja idamaiselt siledate kaenaldega lavale astuda, siis kasutan üht juukselõikuse masinat. Ja karvased jalad on üldse mingi pseudoprobleem, kui paljaste säärtega käimise aeg sisaldab nii paljusid hoopis erutavamaid rõõme.


Mu ainumõeldav maniküür on lihtsalt hästi lühikesed küüned. Pikemaks kasvavad, on kohe vastik. Kunagi keskkooli ajal, kui mul oli klassiõdesid, kelledel olid küüned, mis olid ilusad, sain isegi selle edevusega hakkama. Lasin pikemaks kasvada ja viilisin ja lakkisin ja tegin värke särke. Lapse saamisega kadusid taolised huvid kuidagi ära. Vahel tahaks küll küüned mustaks värvida. Lühikesed lihtsalt mustaks värvitud küüned on muarust küllalt ilus. See pungiperiood ei taha ikka päriselt üle minna. Aganoh, laiskus on suurem. Kui keegi teine on taoliste ilusate küüntega, siis ma vaatan rõõmuga teda ja rohkem polegi tarvis.

Vahepeal käisin mõned korrad sellises hästi lokivedelikulõhnalises prouade juuksuris ja lasin viieka eest endale kulmud ja ripsmed toonida. Nüüd on see komme ka üle läinud. Natuke kuidagi ebamugav oli see protseduur alati, raha pidi sulas võtma ja kunagi ei saanud aru, millal minu kord on või kas nüüd tohib selle tooli peal istet võtta või ega mind ära pole unustatud.
Pealegi on kulmu- ja ripsme karvu nii vähe, et nende enamasti iseendale nähtamatute udemete tooni pärast mingil moel rabelema kukkuda tundub pigem liiga suur vaev.


Üldse on imelik enesehoole ja ilu teemas hakata loetlema asju, mida ma ei tee. Sest võiks ju ülepeakaela hoogu sattuda ja nimetada kõik ilusate tüdrukute asjad maailmas lõpmatus loetelus lõpmatute nõup-idega nende järel. Osa nendest asjadest ei tuleks ilmselt pähegi. Nii eluvõõras ka ja. Näiteks ma mäletan, kui ma esimest korda kuulsin kulmutehnikutest. Küünetehnikutest saan aru, igasugu küüsi nagu nähtud ka ja tundub, et seal võiks midagi ehitada ja leiutada ja keemia ja kunst. Aga kulmu tehnik. Need on lihtsalt pehmed karvaksed näos. Kui tehniliseks sa seal minna saad. Või seesama mind igavesti imestusse ajav - püsiripsmetel on kaarduvuskategooriad. 


PA150014
hästi vana puust kirikuasi ühes Leedu muuseumis
nagu elus

Korralike kontoriinimeste keskel enamvähem usutav paistmiseks vajab inimene deodoranti, mis takistab higistamast, teisendab stressihigi horrori lilleliseks sulnisuseks ja lõhnab niisama ka hästi. Kui ma saaksin olla aastaringi niisama aasa peale lahti lastud lilleke, võiks vabalt mingeid öko loodus naturaale  kivideodorante või iseenda järele haisemist harrastada. 
Ihupiima asemel kasutan enamasti õlisid. Õli tuleb panna veel pesusoojale niiskele nahale. Siis on hea ja õige. Hea peale kanda ja imendub ka normaalselt. Suur pumbaga potsik ihupiima istub peeglilaual, et kui käed nõudepesust šoki saavad, annab nad kohe maha rahustada.
Vahel pesen hambaid. Mõnikord luban hambaarstil end piinata ja hambakivi ära võtta. Läheb hügieeniks ära juba. Mhmh.

Igastahes. Et ongi kõik. Nüüd on see kirjas. Fikseeritud ja hilisemaks võrdluseks saadaval.
Just miski targutaja teadlane väitis, et inimesed elavad pidevas enesetaju kaldes, arvates igal hetkel, et nad nüüd on valmis. Kogu elu iga hetk on inimeste jaoks justpraegu see moment, kui nad on lõpuks endaks saanud. Arvates, et nad on 10 aasta pärast sajaga täpselt sellised, nagu nad praegu on.  Ja et nad polnud 10 aastat tagasi üldse sugugi veel sellised nii valmis iseendad, nagu nad praegu on. 
(oeh, seda enda 2008. aasta blogilõiku ei oleks küll nüüd pidanud lugema. nii raske jaanuar oli too)
Vähemalt ilutsemise osas on küll viimane dekaad üsna stabiilne olnud. Kui henna ja raseerimise teema välja arvata. Ja rõivamoeni pole me veel jõudnudki. Huvitav, kas peaks siin rõivamoeni ka jõudma. Huvitav, kuidas inimesed saavad jagu sellest omg-keda-kotib tundest, kui nad oma suvalistest asjadest, ilma et keegi küsinud oleks, internetti kirjutavad.

PC270018
nende vahel on midagi



Mis see kõige eksootilisem iseäralikum iluasi on, mis sa endaga teinud oled?
Kuidas su praegused ihuhoolduse rutiinid erinevad su 10 aasta tagustest?

27 comments:

  1. Ma käin kulmuhoolduses, mida teeb kulmutehnik ja ei häbene ka =P
    Täiesti teine nägu on pärast ees.Ja KOGU AEG meigitud mulje.

    Mis see on imelik vä?

    A ma vahel triigin oma kleite. SEE on täiega veider. Üldiselt ma valin sellisest riidest kleite, et neid pole vaja triikida, aga ühel on mingid vööpaelad ja kaeluserüüžid, mis tahavad rauda, ja üks on üleni siuke. Ja ongi. Ja triingingi.
    Üleni imelik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Buffyl oli kunagi toanaaber, kes oli tegelt deemon. Ta sai kohe aru ka, et deemon, sest inimesed ei triigi oma teksapükse ja ei kuula Celine Dioni iga päev.

      Ei ole imelik kulmutehniku juures käia. Mulle on imelik, et kulmutehnikud üldse olemas on.

      Delete
  2. ma olen ennast millalgi üleni soola ja oliiviõli seguga kokku määrinud, kui ma tahtsin end kiiresti põhjalikult puhtaks saada. või lihtsalt soolaga. kogu seda naharullide tüütut lahtirullimist on siis palju vähem. avastasin selle nõksu koos lätlastega saunas käies ja pärast proovisin kodus duši all ka.

    lätlastega saunaskäimisest rääkides: olen lasknud end imeilusal läti mehel saunas masseerida, mis oli vaimustavalt sensuaalne kogemus, samas ilma et õhkkond oleks seksilainele läinud nagu selliste asjadega vahel juhtub: tema suhtumine oli pidulikult pühalik ja see mõjus ka mulle. (ta on ka mees, kes mõistab niiviisi kallistada, et ma täiesti usun, et sel hetkel tema ainus ja ülim eesmärk ongi kallistus. mees, kellel on kõik kontaktid justkui tantra.) ma ei tea ainult, kas see on päris iluprotseduur. väga ilus oli küll.

    vahel olen mõne päris käreda esinemismeigi teinud. nt kui ma tahtsin, et ka läbi maski oleks silmad ja nende miimika näha, siis värvisin silmaümbruse hoolega valgeks, et selle taustale tugev silmakontuur joonistada.

    ja ükskord ammu tegi juuksur mulle esinemiseks papiljottlokid, mis tähendas papiljottidega magamist, õigemini mittemagamist - ja pärast rullide lahtiharutamist kinnitas selle sellise koguse juukselakiga, et pärast pea krobises veel pool nädalat - ja sellise hulga juukseklambritega, et sõbrad soovitasid mul pea metalliotsijatega läbi käia. ja isegi kogu selle keemia ja mehaanikaga vajus õhtuks ikka sorgu, sest mu juuksed on rasked ja jonnakad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lätlased ja saun kõlab nüüd mulle hulga toredama kombona, kui iial varem. Ja tõepoolest on olemas kallistavaid inimesi ja siis on olemas Kallistavad inimesed. Mingi äratuntav kohalolu selle liigutuse juures teeb kogu elamuse hoopis teiseks.

      Delete
    2. jah just. kohalolu.

      et see liigutus või tegu ei ole abinõu mingi muu eesmärgi saavutamiseks ega vaheetapp selle teel, vaid ongi asi ise. nii see massaaž kui ka kallistus.

      kui ta tantsib, siis on ta kah üleni kohal.

      Delete
  3. Minu sõrmeküüned on ainuvõimalikult lühikesed. Nii on praktilisem ka, kipun käsitsi igasuguseid asju tegema ning pikad küüned nende tegevuste käigus reeglina murduvad.
    Kulmutehnikusse ka kusjuures mõtlen minna juba paar aastat, tahaks oma sirgete kulmutriipude asemel kauneid kulmukaari aga veel ei ole jõudnud.
    Teatud seltskondades peetakse mind megafriigiks kuna ma ei triigi. Mitte ühtegi asja ei triigi. Ja sellega ei tunne ma, et oleks midagi kaotanud. Pigem ajavõit :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellistesse ringidesse ma polegi sattunud, kus triikimine on ainumõeldav normaalsus. Mul on olemas ainult kaht sorti triikimist: kiiruga enne kuhugi minemist mingi harvakantava asja natuke siledamaks nügimine; igavusest või veidrast äraoleku imelikust meeleolust lähtuv ajatäiteks milleiganes triikimine. Seda teist tuleb ette kõige rohkem korra paari aasta jooksul.

      Kas mingid kulmutargad ei ütle, et kulmu üldine kuju on kõige kaunim selline, nagu ta on antud ja kohendada seda päris teiseks ei ole hea?

      Delete
  4. Tibiteemad, yessss!

    Karvaeemaldus-kultuur on mõtlemapanev materjal, palju sügavam kui pelgalt hügieenküsimus. Komistasin hiljuti paarile artiklile, kus arutleti, mida see ühiskonna kohta ütleb, kui naised eemaldavad täiskasvanule omaseid väliseid seksuaaltunnuseid (full brazilian, siledad kaenlaalused). Kusjuures, juba vanas Egiptuses oli üleni sile nahk naistel mooduasi ju, pole see miski kaasaja pornotööstuse leiutis.

    Kõige iseäralikum iluasi, mis mina endaga teinud olen? Hmm. Kas igapäevaselt kuldseks lakitud varbaküüned kvalifitseerub?
    Sõrmeküüntega täpselt nagu sinulgi - ainumõeldav maniküür on väga lühikesed küüned. Mõnel harval pidulikul puhul lakin need kah kuldseks.

    Erinevalt ca 10 aasta tagustest ihuhoolduse rutiinidest ei kasuta (loe: ei kannata) ma täna ühtegi lõhnavat nahahooldustoodet, erandiks vaid näokreem. Igale poole mujale läheb kookosõli, koduse päeva puhul näole kah.

    Jaa, ja millaski paluks rõivamoodi jah. Sest noh, isegi kui meid väga ei huvitagi, mida SINA kannad, saame omaenda sisemist tibi sinu kommentaariumis välja elada =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures varbaküünte lakkimine on küll tore mõte. Ma mäletan, et rõõm sellest kestab oluliselt kauem kui lakitud sõrmeküüned.

      A siis võiks ju iga kell oma sisemise tibi kütkeist valla päästa, tühja minu postitustest või nende sisust. Näiteks kasvõi kohe. Mis värk on sinu rõivamoega? Räägi-räägi.

      Delete
    2. vanas Egiptuses ei olnud see muide ainult naistel, ka mehed tõmbasid end üleni siledaks (ja siis panid parukad pähe ja joonistasid kulmud lageda kulmuluu peale). tõenäoliselt mingi eristusmärgi funktsioonis - "meie ei ole nagu mingid barbarid".

      Lõhnavate nahahooldustoodetega või üldse lõhnavate toodetega samamoodi. Kui ma peaks kontoritöö pärast deodokat kandma, siis tuleks ilmselt otsida lõhnatu, sest niipea, kui ma enda küljes mingit võõrast lõhna tunnen, on tunne, et ma olen must ja pean kähku maha pesema. no umbes sama häiriv nagu siis, kui pärast sibulapraadimist on sibulalõhn juustes.

      üks sõbranna, kelle pool ma vanasti mitu aastat elasin, väidab, et mul on deodorandivajaduse/vajatuse koha pealt ses mõttes vedanud, et minu higi ei haisevat, aga läbihigistatud riided lähevad ikka küll varem või hiljem vastikuks, nii et vähemalt mingi substraadi peal haiseb ikka küll.

      (a mis mul viga kodus end kasvõi iga poole tunni tagant pesta, kui tuju tuleb.)

      Delete
    3. aga igasuguse kehadisaini kohta - olgu lisamise või eemaldamise teel - on mul hüpotees, et selle mõte on teha keha mittekehaks. kui keha on piisavalt ebakehaline, siis on ta pmst samahästi kui riides ka alasti.

      (Bahtini terminoloogiasse ümber paigutades - nn groteskse keha tunnuste eemaldamine.)

      pikemalt jaurasin sellest kunagi oma blogis:

      https://notsumaja.wordpress.com/2010/05/09/katmata-voi-kehaline/

      ja sellest, kuidas üldse oleks viisakas ilma kehata olla:
      https://notsumaja.wordpress.com/2011/08/29/jalle-kerglased-kehamotted/

      Delete
    4. Nonäed. Pressisingi välja =) Aga nali naljaks, paluks ülevaadet sinu riidekapist ka, ja ikka korralikult postituse mõõdus, et saaksime täiega nautida, ei peaks kommentaaridest otsima.

      Ah et mina. Kogu mu garderoob on sekkaritest pärit, ma pean 'tavalisi' poode väga igavateks. Ja need, mis ei ole igavad, on reeglina üle mu rahakoti võimete. Aga jalanõud ja ihupesu ostan uuena, tihti kallimast otsast.

      Elu jooksul on mul olnud hulk erinevaid stiiliperioode, no näiteks: heavy rock, miskit boho sarnast, pool-militaarne, ainult-kleidid, ainult-koerariided. Värvide poolest roosa+roheline teemast kõik must teemani, ja igasugust seal vahepeal.

      Suures plaanis olen sihuke seelikuid ja kleite sabastega kandja tüüp. Kuigi elan teksapükste tõotatud maal, pole mul endal ühtegi paari, nagu ka mitte ühtegi T särki. Ma vihkan T särke, nad poovad mind. Ahjaa, ja mul pole ka ühtegi paari sukkpükse. Kannan ainult sukki. Sukkpüksid on kõige ahistavam riietusese, mida tean. Aga mütse armastan, ajapikku on tekkinud korralik kollektsioon, enamik sihukesed beanie tüüpi. Parim esmaabi paha juukse päeva korral.

      Delete
    5. *Riidekapi osas pidasin silmas Murcat. Et paluks korralikku ülevaadet, postituse vormis. Mitte et sinu oma, Nodsu, ei huvitaks =)

      Delete
    6. ** saAbastega

      Delete
    7. ma olen sukkpükse jälle väga armastanud, tingimusel, et nad on korralikud paksud puuvillased (või viskoosist) - need ei pigista kõhtu nagu tavalised sünteetilised.

      aga kuumahoogudega avastasin, et nad ei istu piisavalt hästi. sinnamaani polnud märganud, aga higistades hakkasid õmblused hõõruma ja soonisid sisse ja tegid muid õudusi. ja nüüd on igavene häda - midagi nagu tahaks kanda; sünteetilised istuvad korralikumalt ümber ja on vähemate õmblustega, aga pigistavad kõhtu ja ei hinga; ja pükse pole harjunud kandma, sest liiga emase kehaehitusega ei ole mugavaid pükse kerge leida ja nende õmblused on enamasti kah mingis hõõruvas kohas. nii et praegu kasutan mingeid puuvillaseid/viskoosist trenniliibukaid pmst sukkpükste v retuuside asemel. "ametlikud" retuusid kõlbavad sama vähe kui päris sukkpüksid.

      ainult 1 paar sukkpükse osutus piisavalt hästiistuvaks, tänu hõredale materjalile, mis venib tõesti täpselt kehakuju järgi. tglt üks paar veel, aga need läksid talla alt katki ja ma lõikasin nad retuusideks.

      seoses herneteraprintsesluse suurenemisega on ka suurem osa pesu kasutuskõlbmatuks muutunud - kõik pitsid, eenduvad õmblused ja püksiserva kummid on jälkrõvedus. ma ei saagi tglt üleüldse aru, miks püksi jalaaugu serva kumm pannakse. see peaks ju kõigil ebamugav olema ja vähegi vormikama ihu puhul tekitab nööritud singi efekti, nii et ilus ei ole ka. miks? meestele tehakse küll ilma jalakummita aluspükse, hakka või ostma, aga ma ei tea, kas nad suudavad feminiinset puusalaiust ära mahutada, ilma vööst alla vajumata. krt, õmble või ise.

      Delete
    8. #teemeisePerekooli

      Delete
    9. Silikoonribaga sukad ei püsi üleval. Võib-olla suvel püsivad. Talvel, kui nahk on kuiv ja jahe, kukuvad need lonti ja see on kole. Häid sukahoidjaid on siin ilmas liiga vähe.

      Sukkpükste peale tuleb panna paar lihtsalt parajaid trussikuid. Need hoiavad sukkpüksid üleval ja kohe mugavam olla. Mu õde õpetas mulle. Töötab väga hästi ka natuke allavajuvate retuusidega. Ja sukkpükste kõrge kõhuosa voltida alla ümber puusa nende trussikute peale. Siis ei pigista kõhtu.

      Varbast katkiste sukapükste labaosa lõigatakse ära, vajadusel palistatakse ja varustatakse talla alt käiva laia kummiga. Või õmmeldakse serva sääreosa kaunistav sobivat tooni kummipits.

      Delete
    10. silikoonriba ka kõrvetab. nagu nõges. sh need, mida salakavalalt pluuside õmbluse vahele topitakse - ma otsin mõnikord tükk aega, mis oga küll sinna õmbluse vahele jäänud on, et õlg kipitab, ja siis selgub, et keegi on jälle õmblust silikooniga tugevdanud ja see silikoon tungib õmbluse vahelt välja ja kohe mulle kallale.


      trussikunõksu olen ma mõne sukkpüksiga kasutanud, aga hõõruvate õmbluste vastu see ei aita, teeb ainult hullemaks. võimalik ka, et mul on kõigil trussikutel midagi viga, nii et nad ei ole millegi poolest päris parajad (teadagi - kui puusast paras, on värvlist juba liiga lai), nii et nad aitavad ainult väga suure allavajumise vastu, tähenda, aitavad piinlikke olukordi vältida - aga mitte niipalju, et ma ise üldse ei tunneks.

      kõhtupigistavast materjalist sukkpükstel on halb komme pigistada tglt terves ulatuses, lihtsalt kõhu peal on see kõige märgatavam.

      üldiselt üritan neid ekstratrimmivaid vältida, aga vahel kogemata satub - ja siis olen ma lolli peaga just need esinemisele kaasa võtnud ja siis murra neid jalga pannes või sõrmed ära - peaaegu ei jaksa kokkurullitud sukka nii laiali tõmmata, et jalg läbi mahuks. nii tugev elastsus on. või on siis mul eriliselt nõrgad sõrmed.

      Delete
    11. Krt, mul on ikka kerge elu =(
      Et jaa. ekstratrimmivad fui, pigistamine fui, aga mul on selgelt nii, et kui juba paar-kolm % naturaalset materjali sees (puuvilla või villa või siidi), mul on täiesti muretu neid kanda.

      Pole juba tükk aega teistsuguseid ostnud ka. Krt ... kui sa oleks mõnesid minu omi proovinud, notsu, ja need kantavaks tunnistanud, ma võiks sulle paar paari kinkida. Ajast, kui mul üldse raha ei olnud, siis tuli ja oli vaja osta varuks asju, mida kunagi polnud jätkunud, on mul mitu kasutamata ja kinnist pakki =P

      Delete
    12. mul oli vanasti kah palju muretum, aga kuumahoogudega on kogu elu palju keerulisem. umbes sama tülikas nagu päevad (ja kohati ka sarnaselt, nt suurenenud valutundlikkuse poolest), aga teise rütmiga - mitte nädal aega järjest ja siis kolm nädalat rahu, vaid iga päev iga mõne tunni tagant.

      pmst nõuan ma praegu kõigilt toariietelt sama istuvust, hingavust ja pluusidelt ka samasugust vähekatvust, nagu varem ainult trenniriietelt. kõik kõrge kaelusega sviitrid muutusid järsku kasutuskõlbmatuks (vbla aint väga suure pakasega saaks).

      Delete
    13. aa no ja villa ei ole ma saanudki kanda. algul ei saanud ainult tükk aega aru, miks ma täpiliseks lähen ja muudkui kandsin, sest hea soe. "hea soe", lubage naerda.

      Delete
  5. Ma hakkasin suvel kulme värvima, sest see on mingi üldine teema praegu ja kuidagi heledaks jäid oma silmakarvad suvel. Tehnikuni pole jõudnud, vbla võiks.

    ReplyDelete
  6. Ma lihtsalt pidin kommenteerima...
    Mina valiksin igal juhul "päevade" olemasolu raseerimise asemel. Mul on polütsüstiliste munasarjade sündroom (kes tahab, see guugeldab), mistõttu minu karvakasv on keskmise naise omast kindlasti suurem. Mul ei ole habet ega muud seesugust, kui keegi internetist peaks neid hullemaid variante nägema, aga karvakasv jalgadel, kätel ja natuke ka kõhul on umbes selline nagu keskmisel eesti mehel. Ja mul on tumedad juuksed (karvad). Seega mina näiteks ei saa käia vabalt ujulas, spaas või kus iganes normaalne naine saaks ilusasti käia ka raseerimata. Minu jalad oleksid sel juhul mustade karvadega kaetud. Ilus, eksole? Naturaalne ja tore? Nojaa, ma ka juuksuris ega maniküüris ei käi. Lõikan ise oma juukseid, küüsi lakkida ei viitsi. Abielus olen, aga seksimise ajaks ikka raseerin end siledaks, sest muidu tõesti ei suudaks ka ise end naisena eriti atraktiivsena tunda. Niisiis jah, mina pigem "naudiks veritsemist" kui end peaks iga päev raseerima...

    ReplyDelete
    Replies
    1. riina203, ma olen ilma polütsüstiliste munasarjadeta (vist? või mine tea) samuti tugeva karvakasvuga, aga vähemalt eraelus ei näe siiski karvaajamise vajadust. eriti kuna karvaajamine tekitab löövet ja tapvat kihelust - ja teisest küljest vähendab paradoksaalselt naha tundlikkust, umbes nagu ainus aisting, mis läbi tuleb, ongi valu ja sügelus. mis kah sugugi erootiliselt ei mõju - erogeensete puudutuste taju null, valutaju laes.

      ükski voodikaaslane pole selle peale nina vingu tõmmanud. vbla ma ise oleks põdenud, kui oleks noorena sellisest kombest üldse teadnud, aga minu põlvkonnas ei olnud see õnneks veel NII tavaline, et nohikutel oleks kohustuslik olnud, see oli õnneks aint ametlikult ilusate tüdrukute rida.

      aga tõsi ta on, et kui tekiks mingi karjuv vajadus ujulasse minna, siis tuleks endale teatav lööve natukeseks ajaks tekitada ja kiruda ühiskondlikke norme, mille arust lööve on parem kui karvakasv. a õnneks ei ole sellist vajadust tekkinud.

      sõprade seltskonnas ühissaunas ei tee õnneks keegi nägusid.

      Delete
  7. Muide, mulle hakkasid mu kulmud meeldima. VVN vist käib samas kulmukohas, kus ma seekord käisin (kuskilt kommentaariumist tuleb tuttav ette kuidagi).

    Vahe on näha. Iseseisvalt olen ikkagi liiga peenikeseks kulmud kitkunud, aga kulmud on inimese näo raam ja nad väärivad rohkem tähelepanu, kui on soovi näkku rohkem sümmeetriat tuua. Kui soovi pole, siis muidugi ei ole vahet. Iga kuu ma kulmude kitkumise eest 20 eurot maksta ei viitsiks. Eks ma vaatan, kuidas nüüd vastu peab. Niidiga kitkudes saab ju tulemuse palju puhtamaks. Korra kvartalis 20 eurot maksta ei olekski väga hull.

    Mustad väiksed küüned meeldivad mulle ka hirmsasti! Tavalise küünelakiga on tulemus saavutatav vaid üheks päevaks. Mina teen kodus endale ise geellakiga maniküüri. Isegi mustad küüned püsivad 3 nädalat ilusad. Iga kuu 15 eurot selle eest maniküürijale maksta ma jällegi ei raatsi. Ise ostsin kunagi endale komplekti 40 euro eest ja kasutan juba vähemalt kolmandat aastat. Vahel olen ainult mõne laki juurde ostnud.

    ReplyDelete
  8. Siin me nüüd oleme. Kultuurses blogis arutleme sügavuti sukkpükste teemal. Aga noh, sa ise lasksid dzhinni pudelist välja, Murca, oma küsimustega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. noh, vähemalt arutame me ka nende üle mingilgi määral kultuurilisest aspektist.

      Delete