Monday, March 26, 2018

ootad mind ja sa ise ei tea

P3120062
säbruline joon

Preili vanamutt, potilillede ja tänavakassidega kõneleja, raporteerib. Käisime oma sügisesel Leedu-tripil ühes kenas metsistunud mõisapargis, kus puutüved olid luuderohust kinni kasvanud. Vahtisin ja ahhetasin, mis ma suutsin, aga siis lõi ikka häbemata moori kombestik sisse ja murdsin endale ühe oksa. Lihtsalt puutüve küljest seal ülespürgiva luuderohu küljest. Sest ma ainult natukene ju. Seal on seda veel. Kusse kirjas on, et ei tohi. Panin oksakese autosse ja umbes kuue tunni pärast kodus otsapidi veepurki. Vahepeal ei olnud ära närbunud, niiet ma mõtsin, ju ta väga ei pahandand. Purgis hakkasid justkui juured tulema alla, aga mitte nüüd niiväga. Purgid ongi koledad, mõtsin ja tõstsin oksa otsapidi mulda. Suskasin poolemeetrise bambuspulga ka sinna kõrvale püsti, et äkki on tüübil hea sealt haarata. Ja saadsaaru. Kasvab. Nii mis mühiseb. Ajab muudku järjest neid ilusaid helerohelisi lehti ja küünitab igatsevalt lõunakaarde. Ja mina muudkui imestan.



P2240065
lihtsalt üks Rakvere

Kadedus mul käib vist nõnda, et ma vaatan kedagi minuga võrreldavat, kellel on midagi hoopis teisiti või kehvemalt kui mul ja siis ikkagi midagi muud palju paremini või hõlpsamalt kui minul. Vaatan teda ja mõtlen: pähh ebaaus. Näiteks kui keegi on ilmselgelt mitte nii taiplik ja ütleb hoopis sagedamini kohatuid asju kui mina, aga saab minuga samas aines minust kõvasti parema hinde. Vasstik. Näiteks kui keegi saab rumaluse ja kurjuselaadse hooletusega neid asju, mida mina ka tahaks, aga isegi parima püüdluse puhul ei saa. Eriti, kui ma olen just ise teadlikult hoidunud rumalusest ja kurjuselaadsest hooletusest, sest mingid, maitea, moraalid või midagi.
Ma olen kade inimeste peale, kes kogu tähelepanu enesele ahnitsevad ja seejuures teevad seda labaste võtetega. Kui nad teevad seda imetlusväärsete võtetega, siis ma vaatan neid ja imestan. Aga kui nad tulevad võigaste naljade või lolli edvistamisega ja kõik seda etteastet ikkagi vahtima jäävad, olen ma kohe kade. Nii ei ole aus. Wake up, sheeple.
Ma olen kade inimeste peale, kellest kõik head räägivad. Tead küll, on selliseid, kes kohe kõigile meeldivad. Et kui tema nimi öelda, siis kogu seltskonda läbib niisugune soe armastav õrnusepuhang. Jaa... see inimene... küll on elu ikka väärt koht, et me sellise inimesega sama maad mööda käime, ohh... Kõigile meeldimine ei oleks tohtinud võimalik olla, ma juba lapsest saati tuubin seda mantrat ja siis ilmuvad mingisugused kõikvõimsad pühak-olendid, kellel pole sest sooja ega külma.
Noh ja siis loomulikult kunstnikud ja ajaloolased ja igasugused humanitaarid, kes saavad ajada minu jaoks seosusetut pikkade sõnadega keerulist juttu ja ma ei saa millestki aru ja on teada, et tegelikult see nende jutt on tark jutt. Ma omaarust ikkagi tahaksin end ka targana tunda ja õppimisvõimeliseks end mõelda. Miks nemad tohivad targad olla mulle arusaamatutel kättesaamatutel viisidel.
Inimesed, kes teenivad sitta kunsti tehes suurt raha ja inimesed, kes avaldavad ilma igasuguse tõrketa kehvasid luuletusi või küündimatuid enesekeskseid nabaimetlemise memuaare ja inimesed, kelle surmigavat blogi loevad tuhanded ja tuhanded ja üldse. Veatut näonahka ja rikkaid vanemaid ja muusikalist kuulmist. 

Eraldi tabelisse need kena ja võimeka inimese boonuspunktid saan ma selle eest, et ma olen piisavalt tihti võimeline oma kadeduse rehkendama ümber imetluseks. Kaasaelavaks rõõmuks ja tunnustuseks. Näed kui tore, inimestel läheb hästi, kõigest hoolimata. Ja kohe sinnajuurde päriselt siiras olla. Oskan küll.
Teine on muidugi see, et kui ma olen kade, siis ma olen kibe ja ma olen kibedana hästi inetu. Kuidas ma sellest inetusest tean - inimesed vaatavad mind mu kibeduse ilmnemisel järsku sellise näoga, nagu vaadatakse hästi inetuid asju. Sellise jälkusest moondunud grimassiga, mis teeb võpatavat jõnksu eemale. Niiet ei tasu kade olla. Kui sa oled mitte-kade, siis kõik vaatavad su peale ilusa näuga ja mõtlevad, et sa oled mingi kena hoopis. Häštääg laiff-häks.

P2180007
paari kuu tagune seis

Lisaks inimestele, kes meeldivad kõigile, kuigi kõigile meeldimine, nagu lapsele korduvalt lubati, polevat tegelikult võimalik, on olemas inimesed, kes on ilusad nagu foto. Kui mingi kehakuvandi teema algab ja digitaalse retušeerimise ülemäärane rohkus sisse tuuakse, on paarishüpetega platsis inimesed, kes kinnitavad veendunult: mitte keegi ei näe päriselus selline välja. Ärge laske end ajakirjakaantel ja reklaamplakatitel lollitada, selliseid inimesi, nagu seal näeb, päriselt olemas ei olegi. Päriselu inimestel kõigil on kortsud ja poorid ja voldid ja karvakesed, katkised juukseotsad ja halvad nurgad... Noh. Need kinnitajad ilmselgelt pole väga paljusid inimesi oma elus näinud. Sest on olemas nii ilusaid inimesi, kes ongi siledad ja pringid ja kurvid ja nõtkus ja lihtsalt üleüldine jõhkralt ilus olemine. Kõik ei ole sellised. Ainult mõned üksikud. Ja muidu olekski igav. Kuid siiski. Ei tasu siin tõdesid päris kõrvale loopida. Toores töötlemata ilu ise on ka olemas. Lisaks kõigele.

Kui kadedus ilusate inimeste osas kipub peale, tasub endale meelde tuletada, et ilu on vaataja silmades. Mis tähendab, et kui sa oled kellegi silmis niikuinii mingi mitte-kõneväärt-tolgus, pole vahet, kui kenad on su lokid või on point su sokid.


Ma olen vahepeal hakanud kahtlustama, et põhjus, miks mina kannatan välja kurjadnõudlikud järeleandmatud tantsuõpetajad, on mingis mu enese perverssuses. Ja seda kohatum mu üllatus, kui kõik taolist kohtlemist enesele ei soovigi.
Sest vaata. Kui tihti sulle juhtub, et keegi, kes on sinust nii palju ilusam, osavam, parema kehakontrolliga ja üldse kogu käesolevas kontekstis juhtival võimupositsioonil, tuleb sinu juurde, pöörab kogu oma tähelepanu sinu kogu kehale ja ootab sinult teatavat taset. Uuesti. Ja veel. Ja ta ei lähe möödaminnes hajameelselt minema oma ilusate inimeste eksklusiivseid salaasju tegema, vaid ta jääb paigale ja vaatab, et sa päriselt püüaksid. Ja kas see pole mitte tore.


Ühel teisel teise inimese fookuses olemise toreduse teemal, mis hoopis ei ole higised tantsukingad ja tiliseva butafooria saatel puujalgne harrastaja olemine, vaid on hoopis need teised erutused, kirjutas Jill siin.



P3120029
uks
värav

Leidsin internetist just sellise mustriga põrandamaterjali, millega saaks jumala ilusa esiku teha. Just sellise, millisest ma unistanud olen. Siis hakkasid ehitusfoorumid jahuma, et ei tohigi puitpõrandale seda panna. 
Köögi uksepiidal on kasvamise ülestäheldamise kriipsud. Kui see tüüp siin sirutuma hakkas, märkisime minu pikkuse ka sinna. Ette ära, hea võrrelda. Nüüd on tal sinnamaani ainult paar sentimeetrit jäänud. 
Kui hämaras toas korjata diivani pealt tudimast must kass, ei pruugi kohe aru saada, kumb ots on kumb. Siis tasub seda lodevat looma veidike aega kuulatades peo peal vaagida, kuni sellest mitte-saba-otsast haledat kiunu kostma hakkab. 
Pakkisin viimati maal käies kaasa pool purki mingeid tillukesi rullikeerat kalu. Ämm oli teinud oma ema ja nende emade vanade retseptide järgi. Taoline isevärki kodutoit, mis ei maksa mitte midagi, aga maru hea on. Lootus, et neist terveks nädalaks jagub, oli küll naiivne veits.


Ärkan hommikul ja see kummitab. Ju siis oli vaja.

6 comments:

  1. "ta jääb paigale ja vaatab, et sa päriselt püüaksid"... noojah, see on asi, mida mul vist ei lähe reeglina vaja. Ma püüan niigi, vahel vigastusteni välja, sest ma olen paraku ära internaliseerinud mingi sellise hääle, kes väidab alati "küll sa jaksad, ära usu oma keha".

    no ja kui õpetaja harrastks minu peal kõnepruuki stiilis "kas sa oled idioot või?" või "no kas ei saa sealt persest rohkem välja tõmmatud" (stiilinäited on kas pealt kuuldud või tuttavate räägitud) - või lihtsalt röögiks -, siis ma jooksen lihtsalt kinni - ma tajun karjumist ja sõimamist ohuolukorrana ja mul on organism, mis ei hakka ohuolukorras mitte võitlema ja põgenema, vaid tardub, langetab vererõhku ja kehatemperatuuri ja üritab selle kurja looma ees nägu teha, et mind pole üldse siin ja kui olengi, siis tglt olen ma juba surnud.

    vigade parandamist ja tähelepanu tahan ma küll, aga seda saab ju ilma röökimata ja sõimamata ka teha. ühesõnaga - mul on kõva soov, et treener tegutseks käitumisvahemikus, mis veel mu adekvaatsuskriteeriumidele vastab, mitte ei lendaks skaala otsa "närvihaiged".

    sama käib muidugi üldse õpetajate kohta.

    kusjuures see ei tähenda, et ma üldse ei taluks, kui nad segast peksavad. seni, kuni nad seda elementaarse viisakuse piires teevad, võivad rääkida, et kuu peal käimine oli lavastus ja kuu on üldse juustust tehtud.

    ReplyDelete
  2. aa no ja kui olukorras, kus ma nagunii püüan, nii et ninast veri väljas, ja siis tuleb keegi sõimama, siis ma muidugi järeldan, et okei, järelikult mu püüdmisest siis ei ole kasu.

    ebaadekvaatsel momendil järeldan ka, et ahah, ma olengi järelikult koba, tuleb koju ära minna.

    adekvaatsel momendil järeldan, et nähtavasti pole asi püüdmises, vaid selles, et ma püüan vales suunas - ja siis oleks õpetaja asi õige suund kätte näidata, mitte lihtsalt sõimata. ei ole ju kasu, kui ma teen... maidea, näiteks enne tõusu järjest sügavamat plieed, kui tegelikult oleks vaja hoopis seda, et nii pliee kui ka tõus oleks teravamalt fraseeritud.

    või kui ma juhtuks näiteks olema keegi, kes ei tea, et jalga tuleb väljapoole pöörata puusast alates - ja kes pööraks väljapoole üksnes oma labajalgu, ja kui õpetaja siis lihtsalt karjub, "kas sa aru ei saa, et väljapoole tuleb jalg pöörata!" - siis pööraks labajalad kasvõi tagurpidi alla ja ei saaks ikka aru, et tglt tuleks hoopis põlv ja labajalg omavahel joondada.

    sest sõimamiskoolkonna õpetajatel ei ole alati väga täpset väljendusoskust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, siin on vist rohkem punkte sel kurja tantsuõpetaja skaalal, kui ma ette näha oskasin.
      Minu kogemuses nii kurje õpetajaid ei ole. Kuigi jah, see ebatäpsus juhendamisel ja siis vihastamine on klassikaline õpetaja-(t)error.
      Üks mu kolleeg ütles, et ta on õpetamisel vihastanud küll. Mitu korda seletad, ikka aru ei saada. Aga ta vihastab siis ju enda peale.

      Ma mõtsin rohkem sellist mitte otseselt sõimavat kurja õpetajat. Vaid sellist, kes ei hakka sind kiitma vähemalt üritamise eest ja kes ei jäta sind patsutades rahule, kui sa pooles vinnas midagi poolkõvalt kuidagi vähemalt ära teed.
      Ja noh see nõudlikkus on tore. Selles on midagi head. Ja minu imestus oli selle pihta, et inimesed neile just neile esitatud kõrgeid nõudmisi ei naudi.

      Delete
    2. kõige stiilipuhtamad kurjad tantsuõpetajad pidid olema rahvatantsu omad, eriti need, kes lapsi õpetavad - laste õpetamisel on üldse nähtavasti teised standardid.

      "persest rohkem väljavõtmise" repliik olevat olnud ühel balletiõpetajal.

      Delete
    3. enivei, õpetajad, kes on küll nõudlikud ja lasevad alatasa uuesti ja paremini teha, aga lõbusal toonil ja viisakate sõnadega, on kuidagi motiveerivamad.

      lõbusal toonil öeldult võib isegi päris karmid väljendid alla neelata. mul on kogemusi ühe õpetajaga, kes suutis öelda "noh, mis te nüüd susserdate" ja "kohutav!" nii, et see ei olnud solvav ega demotiveeriv.

      Delete
  3. Anonymous15:24

    Kas sa tahaksid ka tuhandeid lugejaid? Sest lugemist sul siin on, üldse ei ole igav. Aga selline hulk lugejaid oleks ju hirmutav. Mida rohkem lugejaid, seda vähem tahaks päris asju kirjutada. Sest alati on kohal mingi kamp perverte, kes teevad märkmeid ja jätavad meelde, et kui on sobiv hetk, siis kuidagi sitta keerata. Tahaks, et ma oleks täiesti anonüümne ja keegi ei teaks, kes ma olen. Siis saaks blogis kirjutada kõik asjad südamelt ära. Aga tuhandete lugejatega nii ei saaks iialgi. Sadadegagi juba ei saa.

    Muidu muud asjad, mis sa välja tõid - kirjutan alla. Kadedaks teeb küll mõnikord. Piltilu ja rikkad vanemad ja kõigile meeldimine. Tahaks ka.

    ReplyDelete