Thursday, June 07, 2018

kuhu-kuhu

P6030117
niitmata hoovi muru on õisi täis


Kui žongleerimisel on rohkem asju kui trikimeistril käpakesi või arugi, on tulemus teinekord üllatav. Ja mitmesuguseid enesekohaseid küsse loov. Näiteks ei ole ma üldsegi enam kindel kuhu-kuhu mu aeg. Mul on blogid lugemata ja raamatud ammugi. Ma ei vaata ühtegi sarja ja ei suuda praegu meenutada, millal ma viimati mõnele filmile tema otsast otsani pilgu peale heitsin. Hoovist saab ühe eemaloleva pärastlõuna vältel õpikunäidis Eesti niitude liigirikkusest. Lapsel on kaasaegse teismelise unelmate suvi kogu hooletussejäetuses ja arvutivabaks sundimatuses. Ma pole päikest saanud, olen ainult ühes järves käind ja merd nägin viimati Inglismaal.
Otsapidi on muidugi olnud sess ja tantsuhooaja lõpp ja üldine ninatoppiv agarus-ogarus. Aga samas võiks öelda, et need on alati. Alati on midagi teha ja tegemata. Aeg on lihtsalt selline igas suunas veniv õhuke lükra-laadne materjal, mida annab küll lõigata ja õmmelda, siduda ja harutada, aga silmad ikka jooksevad, servad hargnevad ja nurgad rullivad üles, jooned on parima püüdlusegagi kuidas iganes ja üleüldse peaks oma lõiked ja kavandid hülgama. End esimesse kätteulatuvasse ribasse sisse mähkima ja lugema selle oma rüüks.


Näiteks ütleme, et sa kukkusid. Kunagi varem. Kas sind lükati või olid sa ise hooletu, kas seda oleks saanud ära hoida või oli see paratamatu. Igatahes see oli. Haavad muidugi ka. Ja pärast haavasid paranemine ja armid ikka. See on üks hea lugu. Kukkusin, haavad, armid. Selles on järgnevus ja mõningane loogika, see on mõnevõrra haarav, nagu lugudele omane. Ja see lugu on sinu. Mitte kellelgi teisel, mitte ühelgi mitte kusagil pole just niisugust lugu. Sa seda jutustad. Laulad nagu oma refrääni. Kukkusin, haavad, armid. Siia ja sinnapoole. Neile, kes kuulavad. Neile, kes küsisid. Neile, kes ehk oleksid huvitatud või elaksid kaasa. Kukkusin, haavad, armid. See lugu kaunistab ja täpsustab sind. Teeb asjasid selgemaks ja toob mõtet juurde. Niisiis sa laulad oma refrääni ka kaua ja pikalt pärast kukkumist üha uuesti ja otsid hoolikalt valgust sättides ikka armid jälle üles. Ei lähe meelest, ei lakka laulmast, ei ole ilma.
Noh ja siis pärast imestad, miks nii nõme kogu aeg on.


P5300014
üles ja üles kasvamine




Ma olen mõni päev öelnud, et ma tegin mingit asja selle asemel, et teha mingit teist asja. Selline argine muuseas niisama enesenoomimine. Näiteks vahtisin internetti selle asemel, et kööki koristada. Või mugisin kontoris kükitades pirukaid selle asemel, et korralikule lõunale minna. Ja neid etteheiteid loopides on endal ikka loogiline põhjendatud olla. Ilmselgelt jäi üks asi tegemata, sest ma tegin selle asemel teist. Kuigi see 'selle asemel et' jutustab asjust, mis ei sündinud ja sinna sobib tegelikult üks kõik mis. Sest paljugi mis ei sündinud tol hetkel ju. Oleneb lihtsalt sellest, kui suurt etteheidet tahta teha.
Ostsin 10 euroga endale ülikonna selle asemel, et see raha vaestele annetada.
Kuulasin söögitegemise kõrvale vanu White Stripesi albumeid selle asemel, et end kurssi viia uuema ja parema rokkmuusikaga.
Heitsin õhtul varem magama selle asemel, et maailma näljahäda kustutada ja uus Harry Potter kirjutada.
Vaatasin järjekorras seistes telefoni selle asemel, et ümbritsevate võõraste päev oma tõelise kohaloluga helgemaks muuta.

P5300008
ilusad kaarjad volangid


Aga vist mingeid teoseid on ikka läbi võetud.
Lugesin läbi raamatu Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke ja kiidan heaks. Keel on lihtne ja ilus, sündmustik sünge ja õnneks autor olevat kusagil öelnd ka, et peabki natuke naljakas olema. Ma olin alguses veits enesest ehmunud, et ma niisuguste asjade peale muigan.
Tutvusin toredate juutuuberitega nagu ContraPoints ja Lindsay Ellis ja tean nüüd nii mõndagi asjade kohta, millest ma varem vaid aimasin.
Aitasin kaasa Eesti Moe Festivalile ja tegin lõpuks oma kauaigatsetud makaronisalatit ja kolisin tomatid õue elama ja nõnda edasi.


Ma kuulsin, et ilm ka läheb paremaks.

4 comments:

  1. mattias04:07

    uuem ja parem rockmuusika lol

    ReplyDelete
  2. minu kogemus loorääkimise ja refräänilaulmisega on tõtt-öelda vastupidine: seni, kuni ei rääkinud ja teesklesin, et ei juhtunud, ei kukkunud ja ei ole arme (ja neid, mis oli, varjasin piinlikult), painasid vanad sündmused rohkem. kui julgesin rääkima hakata, kadus kõigepealt varjamise ja teesklemise paine; ja siis kulus natuke aega rääkimisele ja refräänilaulmisele, kuni enam ei olnud nii huvitav rääkida. pmst - kui asjast sai juba lugu, mida rääkida, siis ühel hetkel oligi sellest saanud lihtsalt lugu, mitte luupainaja, mille kohta võib iga hetk selguda, et ma päriselt siiski ei ärganud üles ja see läheb edasi.

    mul tuleb siin mingi paralleel sellega, mis Lotman mütoloogia kohta poetas: et kui sellest materjalist said juba müüdid, tähendab lood, siis neid enam päriselt ei usutud ega elatud tsüklilises korduvuses uuesti läbi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa sõnastad JÄLLE ära asja, mida ma kuidagi mõtlen =)

      Jep, mul on ka sama kogemus - kui rääkida, saavad sündmustest lood ja nad muutuvad kuidagi kergemaks kanda. Ei mulju ja muserda enam, on lihtsalt - lood.

      Delete
    2. kuidagi seostub mul selle teemaga ka too laul, kus "mina panin neiu maha ammugi, sina kannad kaasas teda ikkagi".

      Delete