Monday, December 10, 2018

Kordub kõik, mis kunagi on olnud

 - kordub sama kergelt nagu kevad.
PB110171
sain novembris ükspäev korraks Londonisse

Siin vedeleb üks iidne mini-mustand, millest võiks vabalt postituse ju vorpida.
Blogimisega on nagu igasuguste muude isealgatust nõudvate kommetega. Kui parajasti on hästi hästi, siis on nii palju muud teha. Isusid ja inimesi. Ei ole nagu aegagi. Tahaks ja tahaks seda kõike ja veel. Minu hästi on alati hästi tihe ja mitmeti. Kui parajasti on halvasti, siis ei taha tulla siia hädaldama. Ja isegi, kui ei hädalda otseselt, lekib nõmedus ridade vahele.
Ridade vahega, muarust, ongi nii, et sinna võib asju panna. Aga eelkõige peab vaatama, et sinna asju ei satu. Kui just parajasti taoline alastuse isu pole. Satub niikuinii. Vahel oskab sealt isegi lugeda. Ja siis jaopärast välja rookida.


Vanaema suri ära ja ma korraldan matuseid. Tegelikult on suurem osa juba korraldatud. Paigutasin kõik taolised käimised hästi lähestikku paarile päevale (tubli olemise eest ei saa medalit) ja varsti ongi selle osaga kõik. Osad, millega ei ole veel kaugeltki ja kaua kõik, on kõik tema asjad. Ja kõik minu asjad. Nagu see, et ma tahaksin nutta, aga nutt ei tule ja siis ma tahaksin magada ja hoopis nutan ja siis ma peaksin tööd tegema, aga tulen siia kaastunnet nuruma.
Taoliste kimbatuste vastu aitab vihastamine. Ma olen seda ka proovinud. Inimest ja asjade ja eelkõige surma peale. Matusebüroo peale, et neil ei ole floksidest lilleseadet detsembris võtta (või et nad ei tea floksidest või et nad selle häälega minuga räägivad). Inimeste peale, kes lubavad abiks olla, aga siis ei ole. Inimeste peale, kes keelduvad aitamast, aga siis ütlevad, et ma teen valesti. Surma peale, et see on. Ja et see nii nõme ka veel on ja et sellele üldse lõppu ei tule.


PB100145
ablas inglise kalmistuorav
(hammustas mind ka)

Kunagi millalgi hilistes 20ndates tegin ma avastuse, et ma olen nii vana, et ma pole enam ühegi asja jaoks üllatavalt noor. Kellelegi enam šokki ei valmista ja ahhetama mu noorus ei pane. Ainult mingid vanurite haigused. Nende jaoks tõepoolest liiga noor.
Hiljuti mulle meenus mu komme aegajalt loetleda elusid, mida ma kunagi elada ei saa. Näiteks seda perekonda, kus on kaks vanemat ja need on omavahel abielus ja neil on ühised järjestikkused lapsed ja nad nii tahtsidki. Sellist perekonda saab nüüd ainult etendada ja mängida. Päris päriselt seda enam ei saa. Mitte et ma oleksin väga kindel, et ma tahtsin. Tahtmised on üldse keeruline, kui on ühiskond ja surved mõjuvad ja ettekujutused on ikka raamitud silmaringist.
Ma arvan, et hakkasin möödalastud elude loetelu tegema juba 12-aastaselt. Kui ma sain aru, et minust ei saa baleriini. Baleriiniks tuleb hakata õppima 6-7-aastaselt. Miks ma baleriiniks tahtsin saada, mul pole õrna aimugi. Sest ma tahtsin saada ilusaks? Ja sest mul oli algusest peale kahtlus, et niisama täiskasvanuks saamine seda ei kindlusta? 
Ükspäev mingil modellimise sündmusel end surnuks igavledes ja oma meeletut meiki säästvalt tasuta pudelivett rüüpides mõtlesin ka, et mis mul arus oli. Ei, mitte tolle konkreetse modellimise juures. Vaid väiksena. Miks ma modelliks tahtsin? Mida ma endale ette kujutasin, et modellid teevad, kui üldse.



Ma olen püüdnud aru saada, mida hakata peale inimestega, kes ei kuula. Või õigemini. Ühe väga kindla mittekuulamise liigiga. Näidisdialoog on järgnev.
- Kas see paha asi on?
- Ei. Seda paha asja ei ole.
- See oleks väga paha, kui see oleks.
- Jah. Aga seda ei ole.
- Ma just mõtlesin sellest ja see on tõesti paha ja kui see oleks, siis oleks väga halvasti.
- Mhmh. Tõsi. Aga seda paha asja ei ole.
- Aga see oleks siiski väga paha asi.
- Oleks. Aga me ei pea selle pärast muretsema, sest seda ei ole.
- Kui see paha asi on, siis mina igatahes võtan kasutusele ekstreemsed meetmed.
- Selleks pole põhjust, sest paha asja ei ole.
- Mul arvatavasti ei jää muud üle - ekstreemsed meetmed ja arvatavasti ka tormakad otsused.
- Seda siiski ju tingimusel, et paha asi? Muul puhul pole niimoodi tarvis toimida.
- Või hoopis need teised ekstreemsed meetmed, sest paha asi on nii paha.
- Seda paha asja ei ole.
- See on väga paha asi ikkagi.
- ....
Ja nõnda edasi. Saaks (mõne päriselt eksisteeriva) teemaga edasi minna. Saaks millegi muu peale liikuda. Näiteks koosoleku järgmise punkti peale. Kogu seltskondliku vestlusega sulnimatesse sfääridesse. Mõnele pakilisemale punktile. Aga ei. Peab jaurama. Kogu mu suhtluskoolituse ja nõustamislugemuse ja (matkitud) empaatia juures ma ei suuda välja rehkendada, mida selles olukorras teha. Peab lihtsalt istuma ja laskma inimesel monoloogida mingist olematust sisepainest, kuni ta lõpuks uuesti ärkvele tuleb?


PB100136
teist moodi november


Ühes mu teises tantsutrennis on sellised väikesed minuti-pooleteise pikkused kavad, mis alati sisaldavad mõnda takti või lööki improvisatsiooniks. Et muidu nagu õpetatud kava, aga mõnes kohas saad ise oma loomu kellegi teise fikseeritud koreograafiasse sisse põimida. Selle julgustamiseks ütles treener ükspäev väga õiged sõnad: kui tahate, võite end vabalt tunda.
Mitte käskivas kõneviisis - niimoodi pealetükkivalt nõuda inimestelt mingit raskestisaavutatavat tunde-seisundit. Vaid võimalus, mis on ulatatud ja mida võib kasutada või mitte. Kuidas ise tahad.


Flickr tahab hakata raha võtma piltide hoidmise eest. Tegelikult mitte tingimata. Ta tahab raha hakata võtma ainult siis, kui sul on seal üle 1000 pildi. Ja eks mõnes mõttes on ju hästi tore, et mul on seal üle kahekümne ühe  tuhande pildi. Ei saaks öelda, et lillegi pole liigutand. Kust see raha (või soodsam pildipilv) võtta, ma ei kujuta hetkel ette.
Ideaalis võiksid need pildid muidugi tööle minna ja ise mulle raha teenida.


Ühelt poolt on masinaga loetavad ja hinnatavad õpiväljundite testimised maru mõnus. Teed selle valmis ära ja pärast ongi olemas, ei pea enam meelt heitma. Eriti siis, kui kohe hästi teed. Sest asju, mida masin hinnata ei oska, peab hindama käsitsi ja see võtab inimeselt aega ja vaeva. Ja nende andmine seda inimest omakorda nüristab.
Teiselt poolt on käsitsihinnatavate asjade juures õppijail vabadus ja võimalus näidata end mitmetest külgedest. Ja kui õppijad on ägedad või väljundi testimiseks loodud ülesanne piisavalt vägev, on hindamine lapiti lustlik. Sest inimesed oma ilmeksimatus kordumatus hullumeelses mitmekülgsuses kumavad läbi.

Kas see ongi õpetamistöö suurim dilemma?


PB110176
võid end nüüd vabalt tunda, kui tahad

10 comments:

  1. Kuule, räägi mulle surmast.
    Sul on vahetu kogemus.
    Mul see ei tööta, pole kunagi töötanud - nii et uurin: miks surm kurb on?

    ReplyDelete
  2. Kobisen oma mätta otsast, sellest kogemusest, kui ma olen kellegi surma üle kurvastanud - ja vähemalt praegu tunnen selle kohta nii: kurb on see, et surm on lahusolek. Pöördumatu lahusolek. See tähendab muidugi, et kurb on see siis, kui ma ei taha kellestki lõplikult lahus olla.

    Ja iseenda surmast on nukker mõelda, sest ma olen elu peale nii ahne ja näljane. Mul on tunne, et ma ei jõua isu täis saada.

    (kuigi vastupidine tunduks veel hullem - et isu ammu täis, aga ei sure ega sure.)

    st siis, kui mul ei ole parajasti kohutavalt halb olla. Aga nii halb ei ole mul elus suurem osa aega olnud. Põhikoolist saadik ei ole. Isegi siis mitte, kui ma olen parajasti olnud mingi saatuselöögi tõttu nii kurb, et nutan avalikus kohas.

    ja seega on kaude kahju ka neist surnuist, kellest on tunne, et nad oleks võinud elult veel mõnusid saada.

    ReplyDelete
  3. Jaa, vbla selles on asi =) Et mul on läbi elu olnud üsna vähe inimesi (või loomi, kui mu esimene koer esimest korda ära kadus, õppisin, et koer ei ole igaveseks, ja kolmandal korral tõesti ei leidnudki teda enam üles. Et miks ma lasksin ta rihma otsast valla? See polnud veel too aeg, kus koera kogu aeg rihmas hoidmine üldse teema olnuks, hästi normaalne oli minna rattaga sõitma ja kuts jookseb kaasa - aint noh, kuts oli isane, mõned koerad aga emased ja nii see jälle juhtus), kellest ma ootan, et nad on mulle olemas ja ei kõnni suvalisel hetkel minema - rääkimata inimestest, kelle puhul mul oleks pigem hea meel, kui eemal püsiksid, aga nad kuradid ei püsi =P
    Kui ma teismeline olin, ma kujutlesin oma ema surma ja see oli väljakannatamatult ränk. Nüüd tuleb mul "ei mõtle sellele, see on kujuteldamatu" oma laste surma ette kujutades. Aga enamasti ma olen juba ette leppinud ka toredate inimeste mu elust puudumisega, lähevad, siis lähevad, mina ei kontrolli ju nende elu (või surma).

    ReplyDelete
    Replies
    1. minu peas käib see asi nii, et isegi kui keegi on parajasti eemal ja ma pole teda aastate viisi näinud, siis on ikka tunne, et no teoreetiliselt on ikkagi kokkusaamisvõimalus olemas. Ma saan kasvõi ette kujutada, kuidas me kokku saame ja mis me räägime.

      Ja siis mõni selline sureb järsku ära ja ühtäkki enam seda võimalust ei ole. Isegi ettekujutamisel pole enam sama maik, see tundub siis juba kuidagi sohitegemisena, sest ma TEAN, et päriselt ei saa.

      Delete
    2. Sa saad ikka ette kujutada, ka siis, kui ta surnud on, sest NAGUNII ei läheks asjad nagu su kujutluses ju ja polegi vahet, kas teine on seejuures päriselt surnud või mitte - alati on kujutlus ainult kujutlus =P

      Delete
    3. ma sain näiteks ette kujutada, et "äkki tuleval nädalal lähen sinna, kus temaga kokku saab" (üks konkreetne keiss, kus inimene oli kindlatel aegadel kindlas kohas olemas, olenemata sellest, mida mina teen). Mitte detailsemalt, vaid mõtlesin, et kui mul on vaja teda väga näha, siis saan ma ta sealt üles otsida.

      Ja nüüd enam ei saa seda ette kujutada.

      Vaata, mul ei ole enamikult inimestelt nii isiklikku tähelepanu vaja kui sul. Mul piisab väga paljude inimeste puhul tõesti ainult sellest, et ta on teatud ajal kuskil kohas, ma olen temaga samas ruumis ja võib-olla saan isegi natuke juttu rääkida.

      Delete
  4. Selle mõtlemisega, et "nüüd olen selle ja tolle jaoks liiga vana" on see jama, et sellega võid ise endale mõne ukse kinni panna, sest usud seda, mida teised ees korrutavad, kuigi ehk pole vajagi. Misty Copeland alustas balletiga, kui ta oli 13, nüüd teab kogu maailm ta nime, isegi minusugused balletivõhikud, kes ainult kuulsaimatest kuulnud on. Aga sellega vist ongi nii, et kui on sisemine kirg, siis ei kuula, mida teised räägivad selle kohta, kui vana, mis värvi või mis soost sa selle asja jaoks olema peaksid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et sellistes asjades taandub asi sellele, kas sa tahad midagi _teha_ või midagi _olla_. Kui tahta balletti tantsida, võib alustada ükskõik millal. Kui tahta baleriin olla, tekitab kõrgem vanus ceteris paribus teatava halvemuse.

      Delete
  5. Masinaga testimine on mu arust saatanast. Mehhaaniline mõõtmine ("lahenda lineaarvõrrandisüsteem", "täida lünktest", "leia tekstist õige lõik") ei mõõda päris arusaamist. Seega läheb ka õppimine (mitte ilmtingimata õpetamine) mehhaaniliste oskuste treenimise teed. Ma näen oma laste pealt seda, kuidas nad ei õpi mitte matemaatikat, vaid matemaatika ülesannete lahendamist; mitte keemiat, vaid redoksvõrrandeid; ja need on jube eri asjad.

    See pole vist dilemma (?), aga probleem küll, vägagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nõus.

      Probleem on muidugi selles, et sisulisem hindamine ja sisulisemad ülesanded nõuavad õpetajalt rohkem aega iga hinnatava kohta. Kui tal on hinnatavaid terve rongitäis, siis ei pruugi tal aega jätkuda, et kõik hinde kätte saaks.

      Delete