Sunday, February 24, 2019

Is it cool that I said all that?

P2210476
hoiab nüüd kinni, varsti hakkab saama


Tahtsin just hakata jaurama sellest, kuidas Swedbank boonuspunktid on totaalselt mõttetu oma äärmuslikult ebavajalike 'kingitustega' ja kuidas nende endi sahmimine selle ümber nagu 'oo oo teie punktid aeguvad rutu-rutu', on nii tobe. Sestnagu kes vajab sajaeurost kinkekaarti ülikallisse stiilinõustamisse, mille olemasolust ta ei teadnudki või 5%-st sooduskupongi tingimustel, et ostad kogu oma maise vara eest, maitea, sokke. 
Niisiis selleks, et ma saaksin informeeritult jaurama kukkuda, läksin vaatama, kas see ikka on jätkuvalt sama arulage tühisuste pakkumine. Jaa umbes pärast 10 minutit sirvimist jõudis kohale. See on reklaam. See on reklaam. Ma sirvisin frustreeritult süvenenult just 10 minutit järjest puhast reklaami ja vaatasin tooteid ja poode ja mõtisklesin, mida neist ma vajan. Mitte midagi küll. Kuid siiski. Väidetavalt toob ärkvel kasutajale logode kuvamine ka juba üüratut tulu. Niiet jah. Isegi kriitikat ei saa teha, jumala hea kampaania. Väga hästi kasutatud reklaampind. Osavalt haaratud tähelepanu. Tubli töö. Kui mind homnepäev tabab kontrollimatu hoog minna Sokisahtlisse priiskavat pidu panema või tellida omale pooleks aastaks kõik naisteterviseajakirjad, siis teate.



P2180471
botaanikaaias olid sulalume sees taolised nupsud


Oled näinud neid tõsielu saateid, kus inimesed on end täiesti ära kaotanud iluoppide maailma. Et nad teevad enesel ühe geneetilise või õnnetu iluvea natuke rohkem korda ja siis noh, natuke teist asja ka ja teine asi viib kolmandani ja varsti neil on vaja endale uut naba ja õiget värvi häbememokki ja õige pisut teise nurga all pungitavaid põsesarnu. Ja me kõik, kes me oleme normaalsed ja tasakaalukad, vaatame seda ja mõtleme, et ni lollid. Ja arvatavasti mõtleme, et kui üldse kunagi iluopp, siis midagi pisikest veits. Äkki vanas eas veits laugusid kohendada või ehk hiljem tissid ülespoole tõsta. Aga mitte midagi muud. Sest milleks. Kuigi ma olen suht kindel, et me ei saa siin nende ülirikaste inimeste peale nõnda targutavalt alla vaadata, sest me tegelt ei tea. Me tegelt ei tea, mis teeb inimese psüühikale eneseehituse võimaluse niisugune avanemine.
Majaga, ma mõtlen, on suht sarnane lugu. Eksole. Tellisin endale uue köögi. Isegi mitte uue köögi, uh, ega ma mingi gröösus pole. Tellisin endale uue kraanikausi kapi. Kuhu mahub nõudepesumasin ja kust ei pudene igasugune mitmesugune kraam kappide ja kappide ja kappide vahele. Et oleks normaalne elu, eksole. Isegi mitte mingi edevusotsus. Pigem praktiline siiski. Et teeme selle ära, saame rahast lahti, elukvaliteet tõuseb, jee. Noh ja see köök pole veel mu köögiski, kui ma juba vaatan siin ringi, et tegelt on õnnest puudu ka selline liugustega esikukapp ja taoline ümarate nurkadega laeni ulatuv nurgaliiul ja külalistetoa uus aken, mis võiks olla ühtlasi minirõdu ja kui laseks mõnel eriti osaval need vihmaveetorud paremini projekteerida ja... Me võime siin mind tupsutada, et minu vildakas onnike vääribki aastatepikkust pühendumist ja raha sissevalamist, sest vaadake, misuke ta mul on. Aga ma arvan, et need sajandat korda oma kulmuvahekortsu täitma minevad inimesed on ka jõudnud järeldusele, et taolise ihuga inimene ongi sunnitud seda vägisi kohendama. Ise ei tule siin ilmas midagi.

Asjust, mis ise on tulnud. Magusaisutus. Ma ei olnud ennegi eriline suhkrumugija. Aga nüüd on selle toitumiskavaga päris käest ära läinud. Kõik asjad on liiga magusad. Ma ikka paar kolm limonaadi aastas ostsin ja mõnikord mõne allahinnatud kohupiimakreemi sõin ära. Nüüd tuleb vist nendestki lahti öelda. Panin hommikupudru sisse lisaks banaanile ja maasikale veel pool lusikatäit mett ja pidin pärast esimest suutäit end pikalt koguma - nii magus vä?
Ja tark, nagu sa oled, oled sa juba aru saanud - see on uhkeldamine imestamise kaudu. Ja ma siin mõtsin. Kui minul, kes ma olen pidurdamatu ja ablas, on võimalik end nii magusakaugeks harjutada, kuidas siis paljudel teistel inimestel see nii raske on. Mitte et ma tahaksin kellegi dieedivaevasid tühiseks lugeda oma väga kitsa kogemuse pealt. Rohkem, et huvitav. Kuidas nad teisiti elavad või kas osa inimesi ongi iseenesest maiad või kui palju sellest ihulisest vaevast on tegelikult õpitud lugu. Sest kommid on headele lastele ja tort on tähistus ja suhkrusaiad tähendavad pühapäeva, mis on tore päev.

P2160454
kohev ja keeruline

Õpitud lood on üldse väga huvitav asi. Isegi, kui nad suhkrusse ei puutu. 
Näiteks ma arvan, et palju pere ja koduga seotud rõõmusid ja muresid on toodud nende lugude poolt. Need ütlevad, kuidas peab ja kuidas õige on ja jutustavad, kuidas sa ühel või teisel puhul end tundma pead. Inimeste enesesisestusvõime on nõnda suur, et nad saavad vabalt end veenda. Näiteks, et see ärev südamepõksumine ja tahtmine hirmunult metsa ära joosta, on tegelikult armastus oma vastsündinu vastu. Suur suur segasekstegev armastus. Sest mis muu see olla saab. Imelik võõras tunne tuleb, inimene vaatab lugudekogumist järele, mis tunded taolisel puhul oodatavad on, ja tunnebki need niimoodi ära. Ja lõpuks harjub äragi. 
Või see samunegi unelm tuumikperekonnast. Kui väga väga paljudele inimestele ei tule ikkagi seda idülli, et on abielus monogaamsed vastassoost vanemad ja nende ja ainult nende bioloogilised soovitud ja tahetud lapsed ja käsikäes kõikidesse päikseloojandutesse harmoonias. Kas siis eksivad kõik kõik need inimesed või võib-olla hoopis see lugu ise. 
Ja eks neid on tarvis ka. Neid lugusid. Saavad hirmust hoolimata beebid kõik nunnutet ja elus olemise ilmeksimatust nõmedusest hoolimata mõned pered kooshoitud. Aga ma mõtlen, et nende pealetükkivate lugudega on umbes nagu põrandal vedeleva knopkaga. Kui sul on teda parajasti plaan kuhugi panna, on maru hea, et sa ta leidsid. Aga kui sa oled kusagile mujale hoopis teel, on päris nõme sinna saabuda veristatud taldadega.

Raisk. Nägid vä? Siuke metafoor sai praegu. 

P2160461
kuused kuulavad automüra kõik ära,
et majad saaksid tudida


Mõtsin, et teen muusikapostituse, aga see vist tuleks eraldi teha. Mitte niimoodi muu jutu juurde. Üldse maisaaaru, miks mul on vaja nisugesi mammutpostitusi teha. Iga kord, kui ma tahan midagi kuhugi linkida, on ahastus ja õud, et iga postitus on tuhandest asjast muu pointi hulgas. 
Mõtsin, et teen pika loetelu närivatest kahtlustest, mida ma kahtlustan, et inimesed minu pihta mõtlevad. Aga juba oma peas loetledes hakkas endal ka imelik. Ma olen üha iseeenda pidur ja küte ühtaegu.

Lugesin endale unejutuks seitsmendat rahukevadet ja seal nad sõid rosinatega jäätist. Rosinatega jäätist, mõtelge. Ma pole sada aastat endale jäätist ostnud, kas tänapäeval on üldse jäätised enam rosinatega. Ma kujutan ette, et hea rosinajäätise sees on rosinad sellised brändi sees ujutatud lopsakad patumaitselised sõlmed. Oot, ma vaatan... Jep. Keegi on kõik mu brändi ära joonud. Muidu oleks kohemaid endalegi ühe taolise teinud.

---

Kuidas sul õnnestub oma asjade ja enese parendusprojektidega piiri pidada?
Millised jutustatud lood sulle vaevasid toovad ja mida sa nendega siis teed?
Millal sa viimati ootamatu reklaami poolt kaasa tõmmatud said?

14 comments:

  1. Swedbanka? bangi? banki? boonuspunktide eest saab Rahva Raamatu kinkekaarte.
    Kui suhkrust loobuda, siis mõne aja pärast enam ei taha ja kõik tundub liiga magus. Kui sa päriselt ei loobu ja vahepeal petad ennast? dieeti? siis magusaisu ei kao ning kõik on toores vaev

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh, võibolla peaksingi alustama ostmist vajavate raamatute loetelu. Sest ma viimasel ajal ei osta neid üldse. Võtan raamatukogust või internetist otse lugerisse.

      Aga kas ei harju ümber? Kui ütleme, et 'dieet' ei ole nädalane hoog-nälgimine vaid päriselt pikema perioodi peale seatud veidi teistlaadi menüü.

      Delete
    2. Kui sa lihtsalt otsustad ilma suhkruta elada, siis sellega, minu kogemuse järgi, harjub väga lihtsalt ära. Ainul poeõunad tunduvad pärast jälgilt magusad

      Delete
  2. Magus - ma olen küll maias. Väga tüütu on, ei soovita kellelegi.

    "Rahukevad" - kas meeldib? Mina ei saand sest aru.

    Reklaam, ma arvan, et kogu aeg? Millegi pealt me ju valikuid teeme, ostku me autot või õhtuks õlut.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ühegi lõpliku arvamuse moodustamiseks temaga alles liiga alguses ja ka ei saa aru. Aga mingi lugemismõnu sealt tuleb. Pole vist ammu emakeelse autori raamatut lugenud - toidab väga hästi sõnavara ja mõtteid.

      Delete
    2. Lugesin seda ammu, väga hästi enam ei mäleta, aga üks, mida mäletan, on see, kuidas mind paelus lapse kujutamine kogu tema inimlikus pahelisuses.

      Delete
    3. Magusasisust usun ma pigem, et see on inimeste füs. erinevustes kinni. Mul on vanemaks saades magusatundlikkus kasvanud, ilma et ma oleks ekstra magusatest asjadest hoidunud - tähendab, ma küll topin väga magusaid asju vähem suhu, aga see tulebki sellest, et kõigepealt kadus nende isu ära.

      Ja vahel harva on ka see isu olemas - ja magusatundlikkus väiksem, siis on võimalik isegi mingi komm suhu pista.

      No ja kui juba minu, üheainsa inimese piires on sellised tajuerinevused olemas, mis siis veel eri inimestest rääkida.

      Delete
    4. Oo jaa see laps on kohati täiega paha, võttis tükk aega harjumist. Sellega võrreldes on kõik teised raamatulapsed nii naljakalt lihtsad ja rumalad.

      Delete
  3. Mul tekib ülikiiresti sõltuvus. Ükskõik millest. Näiteks võin ma unustada kohvi juua ja olla vahepeal mitu päeva ilma. Lihtsalt ei isuta. Aga satun kolm päeva järjest coca zerot jooma, sest keegi toob suure pudeli ja no raisku ju ei lase ... ja neljandal tunnen, et krt, tahaks, ei tea, kas peaks ostma. Või näiteks söön paar hommikut järjest omletti - ja juba tundub VALE alustada võikuga, sest no TRADITSIOON ju juba kolmepäevane.

    Sama moodi juhtub ka siis, kui ei söö magusat, et enam ei isutagi. Ja mul on väga nii, et kui on EESMÄRK, siis see lülitabki muud mõtted välja. Näiteks enne ronitrippi peaks alati paar kilo alla võtma, oleks kergem seda paksu keret vedada - ja kui tean, et kahe kuu pärast on reis, siis sellest piisabki, et mitte tahta pitsat või siidrit või kooki, sest no nende maitse ei ole võrreldav heast sooritusest saadava rõõmuga. Nii et vahel teen mõistmatut nägu oma kaaslasele, kes räägib ka, et tahaks alla võtta, aga siis näeb õlut või pirukat. Ja samas talvel külmaga õgiks ma kõike, mis silma ette jääb, hammustaks mõnd sõpra käsivarrest vms.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul tekib jälle küllastumus küllalt kiiresti. Kolm päeva järjest omletti ja mind ajaks juba mõte omletist oksele.

      Delete
  4. Robotmõistus21:15

    Varsti hakkavad robotid sulle reklaamisest raamatuid kirjutama ja sa harjud sellega kiiresti, sest tehisintellekti ja intelligentsuse vahel pole enam vahet. E-riigil on vaja roboteid nii kui midagi näed tahad ja kohe laigitab olenemata kas vaja on ja see E on võetud sõnast eesti esimene täht oo-kübermaa, väikeste robotite esimene sõna on ka Ee-maa.Ma tean et naisrobotitel on tunduvalt pehmem sõnavara koos tundelise küberemotsionaalsusega kui võrrelda neid meesrobotitega. Kui oled (eriti vanast peast) unustanud omale viimas tarkvara uuendamata jätta ja ju su riistvara ka vananeb sellest tulenevad erinevad hooldus probleemid nii tahadki endale juba lõdvals kantud nahale uut pingutust ja voltide trimmimist :)
    Swedbank kui küberintellekt teab täpselt mida sa ostad ja kui vähe sa teenid, järelikult teab täpselt mitu punkti sulle pakkuda, reklaam ja otsese põhjuseta hoolitsemine ehk ninnu-nännutamine ongi uus tüütu küberkiusamine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, see sai nüüd küll päris poeetiline. Hästi.

      Delete
  5. Aga parendusprojektidega... huvitav, kas mul üldse on neid?

    Vahel harva on olnud nii, et kui koristamisega on asjad eriliselt käest ära läinud ja ma siis lõpuks otsast pihta hakkan, siis ei saa tõesti naljalt pidama. Aga see "ei saa pidama" tähendab üldiselt ikkagi sama päeva piires. Ja pärast magatud ööd tundub resultaat juba nii ulmelise korrana, et siis ei tule enam tükk aega koristamisvajadus ette.

    Laiskus. Laiskus on see, mis hullunud enese-, maja- jne-arenduse vastu aitab.

    Muidu ma vahel küll arenen milleski, õpin oskusi ja teadmisi juurde jne, aga see ei ole päris sama asi. See tuleb lihtsalt sellest, et huvitav on ja ma ei saa pidama (Tuuli Botik - "oi kui palju huvitavaid õppeaineid!" - on mu teine nimi), mitte sellepärast, nagu ma arvaks, et muidu ei kõlba.

    Seepärast on motiveerimine kui niisugune mulle väga hämar kontseptsioon. Kui on huvitav, siis pole vaja motiveerida ja kui ei ole huvitav, siis pole motiveerimisest kasu.

    ReplyDelete
  6. Reklaam. Ma ei tea, mina küll teen informatsiooni pealt otsuseid, mitte reklaami. Auto näiteks. Mulle absoluutselt ei mõju mingi reklaam, kus masin kihutab uljalt läbi pori või kulgeb mööda kiirteed vms. Andke mulle arve ja fakte, nende põhjal teen valiku. Õllega samamoodi. Ma joon ikka seda, mis mulle maitseb, mitte seda, mida trendikad inimesed reklaamides joovad.

    Magus. Mina ka ausalt öelda ei saa aru, kudamoodi inimesed peale tervisliku toitumise (pikemat) perioodi suhkru-usku tagasi kukuvad. Ma ca neli aastat vist söön praktiliselt suhkruvabalt, st. lisatud suhkru vabalt (porgandit ja puuvilju ikka pruugin ju). Mitte et ma pingutaks või mingit imedieeti peaks, lihtsalt harjumus on süvenenud. No ja läinud Thanksgivingu ajal tegin paari kohalikku rahvusrooga, kuhu suhkur sisse käis. Rahvas oigas mõnust, mina ise ei suutnud üle paari ampsu võtta. Organism kohkus koledasti ära suhkru peale.

    Parendusprojektidega piiri pidamine on lihtne. Raha ja aeg – need seavad piirid. Ja laiskus, nagu notsu teraselt märkis.

    Knopkametafoor on sul tõesti võimas. Ja pildid ja allkirjad ka, jälle.

    ReplyDelete