Thursday, January 02, 2020

elu haaravus, lehelugemine, koledasti ja ilusti ütlemine, vaheldus ja sõbrasoov

PC300029
mina tahan pilti teha
nemad tahavad tuule käes tantsu vihtuda


Facebook on nagu peod ja üritused. Ei, selles mõttes, et Facebook on jätkuvalt ka nagu külmkapp. Ma vaatan sinna, sest ükskord ma vaatasin sinna ja maru hea hakkas kohe. Ja selle pärast ma käin sinna kogu aeg vaatamas, kuigi tegelikult ei hakka kohe maru hea tavaliselt. Aga nagu peod ja üritused on ta ka. Facebook siis, mitte külmkapp. Selles mõttes, et kui ise midagi ei tee ja ainult teisi vahid, hakkab hästi ruttu hästi nõme. Sest nii mõttetu. Kasutu ja igav ja tüütu. Aja raiskamine. Tähenduse ja haaratuse igasugune ikaldus. Võeh. Aga vot mängid kaasa, postitad laigitava pildi või tõstatad kommitava küssi, kasvõi vastad kellegi teise omale - kohe läheb lahti. Märguanded ja teated ja igasugune isiklik haaratus. Nagu pidudelgi. Kaua sa ikka nurgas vahid ja neid õnnelikke inimesi kadestad imetled. Keeruta midagi üles ja tee mõni teine kaasa. Ja küll siis näed. 
Nagu elus ikka.

Ja kas seega Facebook polegi mitte elu? Ei, mitte selles mõttes, et peale selle polegi midagi muud. Aga et elus sama moodi. Kuni sa sirvid kadedalt neid mööduvaid inimesi, ise kaasa tegemata, ühegagi kaasa minemata, on ultra nõme. Oma üleolevuseks maskeerunud hülgamishirmu maha raputad, hakkab kohe poole ägedam.

Räägib pidulikult Murca, kes pidulikult ise end selleks aastavahetuseks koju jättis. Sest nii palju on oldud ja tahaks toa viirukit täis sussutada ja kohustustevabalt pimedusse jõllitada. See pidavat ka ju lõpuks vastu jõllitama ja sis nagu jälle on seltskond juba.
Huvitav, mis see tegelik tsitaat oli ja mis kontekstis... Ahah, okei Nietzsche. Aga sesmõttes, et mitte väga teemast mööda.

PC240020
kuklalokke krussitav niiske mahedus

Ma ei loe lehti. Ma arvan, et 'ma ei loe lehti' võiks olla uus 'mul ei ole telekat.' Mul vist oli palju aastaid tagasi veel harjumus aeg-ajalt mõnd lehte sirvida. Eriti, kui neid paberi peal igal pool laokil oli. Ja eks ma internetiski ehk käisin mõne ajalehe saidil. Ei mäleta. Igatahes otsustasin ükspäev mittemäletatavalt ammu, et ei enam. Ja siin on mu loetelu põhjuseid.
Uudised on halvad. Need räägivad õnnetustest ja katastroofidest ja langustest. Rünnakutest ja ebaõnnestunud ettevõtmistest. Ma ei taha neid teada. Mul ei ole mu argipäevaseks askeluseks vaja seda infot oma otsuste tegemisel ja pealegi see teeb mind lihtsalt õnnetuks. Mille poolest olen ma parem või targem oma päeva teoks tegema, kui ma tean täpselt, mitu inimest mingis kauge maa rongiõnnetuses hukkus või kui palju asju kusagil põleb või kuivab, upub või hävib hetkel. Ma aiman, et palju. Aga mulle ei ole vaja seda igal kuramuse hommikul meelde tuletada.
Uudised on tähelepanuahned. Kuna need peavad olema, siis neid tehakse. Ja tehakse niisugustena, et inimesi huvitaks. Kallutatakse või otsitakse parem nurk või serveeritakse uudise puudumist justkui uut infot. Ja ma ei viitsi. See tundub seda laadi kütmine, millega 7. klassi tüdrukud tegelevad ja ma selle põhikooli lõpetasin juba ükskord. Ja isegi kui me ei räägi klikimagnetitest ja lõputust seotud uudiste puudest, mida mööda lõpuks ikka ära eksida tühjusse elukakskendnelja. Ka tavaline rahvusringhäälingu uudistesaade. Raadiost tuleb, ma vahetan jaama. Sest ma ei viitsi. See saade on iga kord enamvähem sama pikk. Ja paberist ajaleht on iga kord enamvähem sama paks. Aga iga päev ei ole sama palju uudist. See ei ole võimalik. Seega osa on genereeritud. Ma ei viitsi.
Ma ei saa aru. Uudised on liiga palju majandusest, poliitikast ja spordist. Täpselt need teemad, mis mind apselluutselt ei huvita ja millest ma väga vähe tean. Oleksid uudised peamiselt kultuurist või loodusest, teadusest või inimestest, ma äkki huvituksin rohkem. Ja eks ma neid uudiseid käin lugemas ka, nende uudiste kohtades. Aga ministrid ja eelnõud ja istungid ja eelarved ja ... emm-emmid ja rajad ja etapid ja mis need kõik on ja kellele. Miks see tähtis on.
Lisaks ma ei saa aru nendest mahhinatsioonidest, mis panevad inimesi neid päevauudiseid kirjutama või nende avaldajaid uudisväärtuslikuks pidama. Ma saan aru, et mingi hapukurgihooaeg eksisteerib (sest kõigil poliitikutel ja sportlastel on laste koolivaheajaga sünkroonis puhkused?) ja sel ajal on tühja juttu palju. Aga kogu aeg on muarust uudiseid, mis on olemas mingil muul põhjusel kui rahva neile olulise teabega kursis hoidmine. Ma olen täiesti kindel. Kuigi ma täpselt ei tea, mis muud põhjused need siis ometi on, ma olen suht kindel, et ma ei saaks nendest ka aru.
Kõik vähegi haaravad sügavamalt arutlevad uudised on maksumüüri taga. Ma kogu aeg ei saa nendes võrkudes istuda, mis ajalehti lugeda lubavad. Nii palju kordi olen huvitatud õhina saatel klikanud mõne pealkirja või kokkuvõtte peale ja no kurat. Ei saa edasi lugeda. Ja selliseid asju on täpselt nii tüütult harva, et ei hakka selle pärast artiklit ostma või tellimust tegema. Aga lihtsalt mingi... ebameeldiv segaja jälle. Näen, aadressist ära, et asi on mingis ajalehes avaldatud ja ei viitsi sinna vajutadagi. Sest need kirjutavad kellelegi teisele.
Uudised on kellelegi teisele. Sellele inimesele, kes elab Põhja-Eestis ja keda huvitab poliitika ja kellele meeldib vihane/kurb olla ja seda tõhusaks informeerituseks pidada. Need uudised, mis on maainimestele, mida kogu mitte-põhja-eesti ilmselt on, pole samuti mulle. Mul pole talu ja ma ei tee metsa ja kuigi sageli mõõdukalt labane, pole ma endaarust päis nii labane, nagu väkelinnarahvast, paistab, arvatakse.


PC200003
lillepuu

Mul võiks olla töökoht ärapanemises. Mitte asjade õigesse kohta ära panemises, huh kelleks samind pead. Vaid nähvamises ja veits õelutsemises. Tehtu ja oleva sõnaohtras kritiseerimises. Mitte selle pärast, et mul oleks hädasti vaja ventileerida - jätkuvalt, ma pole aurumootor. Ega ka mitte selle pärast, et ma tingimata usuksin kurjuse maailmaparandavasse väesse. Muarust see on lihtsalt lõbus. Mulle tundub, et see on asi, mis mul tuleb teinekord päris hästi välja. Ja mul on endal kohutavalt tore seda teha. Oma tavalises elus ja töös ei sobi mul õelutseda ja samuti pole see kena oma sõprade ja laste pihta. Aga vahel mulle tulevad nii tabavad asjad pähe, et kohe tahaks. Kohe tahaks. Tahaks ära panna. 

Samas jällegi.

Ma tunnen puudust headest eeskujudest ilusti rääkimises. Teiste inimestega ilusti rääkimises. Kuidas see käib. Milliseid asju inimesed ütlevad, kui nad omavahel ilusti räägivad. Kuidas sõnade sisse panna soojus ja hool. Kuidas reageerimise asemel vastata. Mis on kuulamine. Kuidas ma tean, et ma kuulan ja kuidas sina tead.
Mu lokkavas eeskujupõuas ei aita mind üldse viimaste aastatel peale tükkinud trend neis ekraanidele mõeldud lugudes. Liiga palju vaatamisväärseks peetud teemade tegelasi on omavahel konstantselt vastikud. Ainult hauguvad ja õelutsevad. Ma juba arvatavasti 10 aastat tagasi jaurasin sellest, et dr House'il, kui ta oleks päriselt, ei oleks ühtegi sõpra. On ainult natuke naljakas aeg-ajalt Cartmani oma sõpradele teha, aga naljaks teeb asja just see, kui sa põhikohaga tegelikult ei ole munn.
Samal ajal ma üldse ei jaksa ainult lillelisi laps-teemasid ja tervenisti kodusjavõõrsilit. Ja samuti on palju puhast draamat natuke liiga vaevaline žanr mu jaoks. See pole kõik nali, mida ma kirjutatud lugudes vältida tahaks. See on see üks nali.




Mul oli siin vahepeal hästi halb, vaata. Seesama, miks mu suvi kirjutamatult möödus ja nii. Lisaks mitmetele muudele raamidele olen ma seda ka ajaraamidesse püüdnud panna. Hoomamaks oma häda. Et kui kaua siis. Olen ikka teinekord aimanud, et noh, vast mingi veits üle aasta, eksole. Või paar aastat äkki? Pisteliselt. Elas ära. Nende mõõtmatute mõõnade vahele tegelt oli ju suht lühikest aega nii-nii hullusti. Ja siis ma leian igalt poolt oma päevikuid ja märkmeid ja ülestäheldusi, mis on jube ammusest ajast. Nii südantlõhestavalt valusad ja nii ammu juba. Vaene väike mina. Tahaks endale kõik paid teha.
Aganoh, nüüd, savahi, kohe mitu kuud pole olnud tahtmist igapäevaselt nutta. Hämmastav tervenemine. Ise ka imestan. Seda oligi tarvis. Seda, mis inimesed mulle ikka ütlesid, aga mai uskund. Imestusväärt tõepoolest.


PC200001
botaanikaaia tapeet



Üks teinepäev tuli keegi internetis ja teavitas meid hulgast minimaalselt vaeva võtvast tegevusest, mis on vähendanud tema tahtmist surra. Enamik neist olid vaheldus. Teist kaudu kooli/tööle. Arvutis teist värvi highlight. Istub kodus telefoni näppides teise tooli peal või joob hommikmahla hoopis veiniklaasist. 
Vahelduse tekitamine on nii huvitav. Ma ei saa kunagi aru, kas ma tegin midagi teisiti uut moodi värskendavalt ja tänu sellele hakkas märkimisväärselt parem. Või tänu sellele, et mul juba oli märkimisväärselt parem, sain ma teha midagi teisiti uut moodi värskendavalt. Mulle meeldib mõelda, et mõlemat. Aga sellest on vähe kasu, kui oleks tegelt hädasti vaja käituda nagu keegi, kes teeb teisiti, aga üldse ei käitu. Kas sundida end, sundida, sunnndida või oodata, et iseenesest parem hakkaks. Aga neid vaheldusest tulnud rõõmuõppetunde koguneb jah. Iseasi, kas nendega midagi peale hakata, kui nad võivad vabalt olla puhas tagantjäreletarkus.
Teine asi on muidugi surra tahtmisega. Mis pole mulle tegelt väga tuttav tunne. Kõige lähem tahtmine sellele on tahtmine mitte olla. See teinekord tuleb. Tahta surra tundub ka nagu megapalju vaeva. Maru ettevõtlik töömahukas tahtmine. Ambitsioonikas. No kesse viitsib. Aga vahel tahaks lihtsalt vabastust olemisest. Pausi peale. Korraks ära. Kõigest ära. Endast ära.
Mõtisklesin neid kõiki asju, kui täna end ikka natuke enne pimedat kodust välja peksin, et vaadata seda imelikku kolmnurgakujulist metsatukka, mille ma kaardi pealt linna keskelt leidsin. Oligi jumalast okk metsatukk. Teda tšekkab teinekordki. Ainultet. Ma kõnnin kiiresti. 15 minuti pärast pidi jälle otsuseid vastu võtma, sest ettenähtud tukk oli tehtud. Marssisin otseteed järgmise metsani (ignodes igasuguseid teepeal kutsuvaid tukakesi) ja ikkka olin ma ainult 30 minutit õues olnud. Siis proovisin raja pealt kõrvale astumist ja suvalist otsakest pidi läbi hämara metsa ei-tea-kuhu jõuda. Leidsin enda jaoks uue raudtee-ülekäigu täiesti tuttava tänava äärest. Ka hea.
Ee kuhu ma jõuda tahtsin. Et vaheldus. Ja metsad käepärast. Jaa. Mõlemad on head.


Tutvumiskuulutus. Otsin kohalikku sõpra. Kedagi, kelle peamine elukoht on minu peamise elukohaga lähestikku. Samas linnas või midagi sellist. Kohaliku sõbraga koos saab teha väljasõite, sest stardi logistika on lihtsam. Saab teha õhtusi või pärastlõunasi või öiseid jalutuskäike. Ükskõik kas selleks, et laps magama jääks või et sammud täis tuleks või pea selgeks. Kui on suvi, saab kohaliku sõbraga kohalikku randa minna. Kindlasti on võimalikke ühistegevusi veel. Kohalikult sõbralt saab igasuguseid koduvalvamise teeneid, nagu kassisöötmine või naabrivalve, paluda. Olen enda arvates üsna hea kohalik sõber. Mul on juhiload. Olen nõus käima kassi söötmas ja kannatan täiesti ammendava viisakuse saatel välja väikeseid lapsi ja normaalseid koeri. Olen oma rahaga hooletu, aga teen hea meelega süüa ja pakun juba olemasolevatele sõpradele oma klassikalist 'sina maksad, mina kokkan' teenust.
Kohalike sõpradega on mul hetkel kitsas, sest need kipuvad ära kolima. Ja, noh, selle väikse asja pärast ka, et ma ei käi siin linnas väljas ega saa pidudele kutsutud ja olen suhteliselt minetanud uute inimeste leidmise skillid.
Natuke olen halb sõber ka. Mul on vahepeal küllalt pikad päevad ja ma iga päev ei saa jalutada ega väga tihedalt neid kohalikke asju teha. Niiet iga uus sõprussuhe soojeneks maru väikeste sammude kaupa. Samuti olen ma veits joodik ja võin hakata lambist ilma küsimatagi veini lahti kakkuma, kui keegi külla tuleb. Ee.. kindlasti midagi veel. Terav ja õel olen ka, aga mitte otseselt alati meelega. Üldiselt mul on mitu sõpra, kes elavad veits kaugemal ja ma usun, et see on suht hea garantii, et ma päris peletis ei ole.
Kui sa veits mõtled, et tahad äkki mu sõber olla ja su kodu on Elvas, siis kirjuta oma motivatsioonikiri mulle meilile või kus sul endal mugavam kirjutada on ja vaatame sealt edasi. Kehtib ka kõigile neile, kellega me oleme juba sõbrad (olnud) aga kelle elukohavahetus on mul märkamata jäänud. 

PC080001
keerukas



Mis lihtsa vaevaga tehtavad vaheldused sinu päevadesse (või öödesse) rõõmu toovad?
Kust sa saad ilusti rääkimise eeskujusid ja kuhu paned oma tahtmise ärapanna?
Mis praktilist tulu sinu ellu tõuseb igahommikusest lehelugemisest?

20 comments:

  1. Mhmh.
    et see vaheldus. Kuidas mitte ära surra tahta. Istu pargipingile, kuhu sa muidu kunagi ei istu. Mine mööda väikest põiktänavat, oo, seal on jalgpallivärav ja seal kõrval pink?
    Tee suitsu kohas, kuhu sa ilmaski muidu läinud poleks ja kus sul midagi oodata pole.
    Ma võin mööda seda teed minna, mis siis, et see pole kõige otsem - aga tundub just praegu mõnus. Ma võin panna selle kleidi, mida ma pole 2 aastat kusagil kandnud. Ma võin panna kollaste saabaste asemel pruunid (ma mõtsin selle riietumismeemi jalanõude-punkti sinu vastu ajal seda, et kui sul ongi nii vähe raha, et teatud ilma jaoks on ainult üks paar jalatseid, sest kõik muu on talumatu, loomulikult sa kannatad selle all, et valida ei saa - aga samas süüa tahaks nagu rohkem, kui teist paari saapaid, ah?) Mul tuleb pähe võtta mahlaklaasi asemel veiniklaas ja MA VÕIN seda teha.
    Kogu mu elu pole "nii on kõige kasulikum, odavam ja mõistlikum"-poolt ära määratud, mina ja minu soovid just täna just praegu on tähtsad!!!!
    Mulle meeldib igast asju VALIDA. Nt. on mul palju erinevaid eredaid värve voodipesu ja siis ma iga kord linu vahetades meelisklen, et mida siis seekord, kuidas tunne on?
    Ma joon erinevaid kohvimarke, erinevaid teemarke, kõikvõimalikke shampoone ja dushigeele pole ma ... oi, ma ei teagi, mis ajast saati sama marki järjest ostnud.
    Ma ei osta nii isegi leiba. Ikka varieerin.
    Aga natuke on küll seal seda "on juba parem, seepärast saan valida" taga. Sest kui mitte miski ei tundu hea, kui kõik on täpselt ühevõrra vaev ja ikaldus, ei paku valimisvõimalus mitte rõõmu, vaid on koorem ja kergem on teha kõike sisseharjunud moel, sest nagunii on halb, vahet ju pole, mida valin.

    oot, midagi oli veel v ...?

    Noh, mul pole ärapanemise vajadust ja mina olengi ilustirääkija ju =P Päriselt. Ma vahel imestan, et meiesuguseid rohkem pole - aga samas on mingid teemad, millel inimesed tänaval kergesti komplimente teevad. Nt olen ma korduvalt ja korduvalt kuulnud, kui ilus, armas, pehme ja nunnu koer mul on.
    Üks asi, mida ma teen, kui inimesele endale on imelik hõigata, et nii kenad punased kummikud vms - ma hakkan oma kaaslase tähelepanu sellele juhtima.
    Kuigi mu kaaslaseks on enamasti koer.
    "Oh, Totoro, sel proual on nii ilusad kummikud! Teevad tänase vihmase ilma rõõmsamaks, on ju?"
    Proua on vähemalt 70, pigem 80+ vana ja väga võimalik, et nt kurdivõitu või muulane, aga ma vähemalt ütlesin ilma hirmsa "eee ... ja nje gavarju parusski, no ja dumaju, shto vaše ... eee ... šapotški krasivõie" ja siis ta arvab, et sai valesti aru või ma ütlesingi valesti ja seletamine ja naeratamine ja ma lahkun kurnatult.
    Või isegi kui ta on eestlane, ta võib hoopis kohmetuda ja arvata, et iroonitsen vms.
    Ei, parem on rääkida koeraga.

    Ja ma ei loe lehti ka.

    ReplyDelete
    Replies
    1. sinu VASTUSE*
      Ja sina-vorm ses jutus võiks vabalt mina-vorm olla. Minu teema samuti. Ega mul praegugi just kõriauguni jalanõusid ole - Totsik sõi lapseeas mitu paari ära, nt mu punased säärsaapad ja madalad sinised kauboikad ja mustad ümmarguse ninaga kingad.

      Delete
  2. Uudiste koha pealt täpselt samad mõtted. Milleks ja kellele? Lisaks öeldule veel ka see, et enamus sellest, mida uudistena edastatakse, ei olegi uudised, vaid oletused, ähvardused ja hoiatused – "hinnad võivad tõusma hakata", "see võib teha asja hullemaks", "too võib põhjustada enneolematu katastroofi" jne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Need on uudised, aga mitte sündmused," (tsitaat).

      Delete
  3. Ma pakuks sõbraks oma tütart. Ta on juba kassisöötmisega kursis, nii et pool teed on käidud. Eks ta sihuke omamoodi nohik ole, väga suur sõbrannataja ei ole ja veini ka ei joo, aga muidu täitsa tore sinine ja natuke üksildasevõitu neiu :) Kontakt on sul olemas.

    ReplyDelete
  4. Elva on omamoodi tujukas linn. Nii ilusad metsad, nii kaunid järved ja puha, aga inimeste poolest uimane. Ega ma isegi kellelegi parim sõbranna pole olnud. No ja nüüd olen üldse ära. Aga selles linnas on mingi veider seisev energia, kas see tuleb sellest, et linna keskel on järv - yin energia - mis teeb kogu asula uniseks ja aeglaseks või ma ei teagi. Tütar on mu Elvale kohaselt unine ja uimane, aga nii ehk korra kuus võiks ta täitsa hea meelega ka sõbrannatada. Malbe kunstnikutüdruk, kes tunneb seda kanti ja armastab kasse. Sa tead ju küll. Praegu tal endal ka kohapeal ühtki sõbrannat pole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tutvustasin tüdrukule ka seda ideed. Ta oli nõus.

      Delete
  5. Vaheldused - enamasti ajalised. Nt täna tegi mind kõvasti õnnelikumaks see, et ma ei läinud pärast ärkamist-kohvitamist-söömist esimese asjana välja nagu tavaliselt ("kui ma kohe ei lähe, siis ei jõua üldse"), vaid hoopis tööle ja vbla ei lähegi üldse välja. Õnnelikumaks, sest kell pole veel südaöögi ja mul on täiesti arvestatav kogus tööd tehtud.

    Või siis vastupidi, lähen tavalise pika koduse ärkamislogelemise asemel välja ja jätan osa logelemist linna peale.

    Lähen varem voodisse. Hakkan uut sarja vaatama. Jätan sarjavaatamise katki, sest ekraanivahtimisest kopp ees.

    Ärapanemistahtmist on harva ja siis ma enamasti ka ei piira seda.

    Lehti ei loe, loodan, et teised loevad minu asemel ja ütlevad, kui midagi on vaja teada, aga vahel mõtlen, et äkki peaks selle parasiteerimise asemel ise lugema. Umbes et muidu läheb nii, et nad tulevad kommunistide, katoliiklaste ja juutide järele ja mina ei ütle midagi, sest ma pole tähelegi pannud, et keegi kellegi järele tuli.

    Suremistahtmisest või muudest selle moodi tahtmisest - paar suve tagasi, kui mul oli õudselt palju Orgunni, oli ühel hetkel üle silla minnes tunne, et vat nüüd keeran silla pealt maha jõe äärde, lähen vee alla ja enam välja ei tule.

    Mispeale ma mõtlesin, et huvitav, kas ma tahan siis nüüd surra või? ja hakkasin seda vee alla tahtmist lähemalt vaatama, et mis seal nii ahvatlevat on.

    Esimene asi, mis pähe tuli, oli "keegi ei saa mind siit kätte". Tähendab, tegelikult tahtsin ma peamiselt telefoni välja lülitada ja selleks ei pea üldse surema. No ja vesi meeldib mulle põhimõtteliselt ka, ainult et seal sees võib ka ajutisemalt käia.

    Variant on ka see, et "ma ei taha seda, mis nüüd kohe juhtuma hakkab, ükskõik mis, aga mitte see" ja vahel ei tule "ükskõik millena" midagi muud lihtsalt pähe või ei ole kättesaadav.

    ReplyDelete
  6. Lehed - täpselt! Ei loe. Korra päevas teen delfi ja cnn'i lahti ja kohe kahetsen ja panen kinni. Uudiste peale panen raadio kinni. Ja mind huvitavad nii majandus kui poliitika, aga uudistes nende kohta küll midagi teada ei saa.

    Mu isiklik kiun ongi, et uudised tulevad nii väikeste tükkidena. Ma tahaks ühte umbes A4 suurust ülevaadet. Keerukamast teemast võib ka 2xA4. Listeeriaskandaal - palun võtke kokku - mis see on, miks ta on halb, miks see jama just nüüd kerkis, mis edasi saab. Ott Tänak - sama. Mis sporti ta teeb ja mida saavutas? Üks kord, üks A4, kõik aitäh.

    Aga meedia eeldab, et sa oled uudistes SEES. "Poliitik X ütles teema Y kohta mää." Sa pead teadma, mis on X ja Y ja miks see mää nüüd eilsest erineb. Apteegireform? Valimised x-riigis? Spordiuudised? Sama - antakse mingite valimiste või mängude skoorid, spordiala pead ise välja mõtlema ja muu tausta ka.

    Ma sidusin end eesti ajakirjanduse jälgimisest lahti, kui üle-eelmisse töökohta läksin. Hakkas parem ja on senimaani.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen viimasel ajal üha sagedamini teinud nii: näen uudist, millest ei saa aru (just sellepärast, mis sa ütled, et killukesena tuleb); võtan lahti vastava teema/koha/inimese wikilehe.

      Delete
  7. "Tahate rahus elada, ärge lugege meediat, siis ei saa te teada ka poliitikute mikromaailma tormidest. Elu on tõesti lill."

    -- Ilmar Raag, 2. jaanuar 2020

    ReplyDelete
  8. A muidu: see ongi fb-nõmedaks pidamise taga? Seletab nii palju ...
    Sest ma seni arvasin, et too keskkond lihtsalt sobib mu peakujuga ja teistsuguse peakujuga inimestele ei sobi.
    Ent tõsi on, et ma olen aktiivne seal. Sest piltidele (mulle meeldib pildile jääda) ja kirjutatud tekstile (mulle meeldib kirjutada) toetuv internetikoobas on täpselt mulle.
    Ma TAHANGI seal olla ja seal aktiivne olla.
    Järele mõeldes: ka peod, kus tantsitakse (mitte paaristantse, muidugi, neid ma ei oska ja kust ma partneri saaksin ja appi), on mulle head. Sest kui ma tantsin, mul ei ole mahti muule mõelda. Vat ilma tantsu (või lauamängudeta) peod on rasked.
    Jube hästi peab inimestega sünkama, et ma need rõõmsalt üle elaksin.

    ReplyDelete
  9. Lehti ei loe, aga uudised tulevad ise ette.
    Kui on vaja hästi öelda, siis ma mõtlen näiteks Nodsu peale. Või veel kellegi. Kui tahan ära panna ja kui meelde tuleb, mõtlen jälle Nodsu peale. Ega mul välja ei tule, aga püüdlus on ka asi.
    Lehti ma ei loe, aga uudiseid jagab Facebook. Ja siis viib üks uudis teiseni, kuni ma vihastan ja uudised kinni panen. Minge oma prints härriga.
    Vaheldust palun väikeste tükkide kaupa, elu on liiga suured ampsud ette söötnud. Ma parema meelega istun kusagil koopas ja ignoreerin.

    ReplyDelete
    Replies
    1. jube huvitav. mis (loodetav) efekt sellel on?

      Delete
    2. what would Brian Boitano do?

      Delete
    3. Noh et äkki õnnestub kuidagi palju targem ja õiglasem välja paista, kui ma muidu olen.

      Delete
  10. Ma olen juba ammu mõelnud, et äkki pakuks end sõbraks. Et üks linn ja üks kõhutants (kuigi me vist samal ajal ei olnudki) ja suuresti sama tutvusringkond ja tean, kus elad ja millegipärast näid mindki teadvat, sest et oleme tänaval möödudes tervitanud. Et mulle näib, et eeldused on olemas ja sa tundud nii põnev. Aga siis mõtlen sellele, et ma olen vilets sõber - oma olemasolevategagi ei jaksa kokku saada, sest et elu ja veini (ega muud alkoholi) ei joo (kuigi kas see minust viletsa sõbra teeb, ei usu) ja ma pole üldse (enam?) põnev. Aga jalutada armastan. Nii et... Huhh, see täiskasvanuna uute tutvuste ja suhete loomine on ikka paras anaalipalk!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oota aga... Proovime siis ju. Mis su meil v lemmik chatikanal on?

      Delete
  11. Kui ma Postimehes töötasin, siis ma ei lugenud üldse lehti, kui ma ei pidanud, kui aga hommikuti ujuma läksin, lugesin rutuga pealkirju, et muidu bussijuht küsis, et mis maailmas sünnib ja mina ei teadnudki, sest ma suutsin kõik loetu, mida ma pidin lugema, kohe unustada.Minu sõbrad tükivad ära surema või hulluks minema, paar toredat sõpra on ka ära kolinud. Minu hästi mõeldud komplimente ka võetakse tihti irooniana.

    ReplyDelete