the soft animal of your body

Päevad pole vennad. Pole vennikesed. Ilmselgelt. Kuigi igaüks, kes on kunagi kohanud vendasid mitmuses teab, et isegi vennad pole vennad. Iga vend on ise moodi vend. 

Idee sellest, et iga päev peab sama palju, saab sama palju, tuleb sama palju, on üks ütlemata imelik idee. Ma isegi ei tea, kust see tuleb. Kes nii ütleb? Kus seda räägitakse? Tundub, nagu igal pool. Sest kust mujalt tuleb sisemine hääl kui mitte igalt poolt väljast. Kust mujalt tuleb üllatus ja pettumus ja üleüldine rabatud olek, kui täna ei tule nii, nagu eile tuli. Kui kaks päeva tublidust toob kolm terves ulatuses maha kandmisele kuuluvat päeva. Ja vahel kannad rahulikult päeva maha, et küll homme antakse parem ette ja, võta näpust, ei anta. Ei pruugi anda. Iga päev on üks isemoodi loomake.

Ei taha iga öö sama arv tunde und. Ükskõik, mis need tunnid on - kuus või kuusteist. Mõnel päeval on pikk magus põõnutus parim üldse, teisel sobib kõige paremini tõhus napp uinakuke. Ei lähe iga päev sama kogus kaloreid või isegi toidukordi. Iga päev ei ole sama palju uusi häid ideid ja sama palju viitsimist igavate asjadega jännata.

Kõik asjad saab looks jutustada, kui sa oled hea lugude jutustamises. Ja sa arvatavasti oled. Kas just heade lugude. Aga hea jutustamises. Asjade põimimises ühte järjest juhtuvate ketti, mis kõlab kokku ja omab järgnevust, pisut haarab ja köidab. See kiinduvus jutustatavasse järjepidevusse ja järjest seotud asjade kulgu aitab vahel. Leevendab ja rahustab. Lihtsustab. Ei pea kõike keerulist korraga vaatama, saab vaadata üht hästi hoolikalt kokku veetud riba. Aga vahel see ei aita ka. Hoopis ahistab. Sest kui see on see lugu, siis selles loos saavad ainult seda sorti asjad juhtuda. Ainult sellised tähendused ja sündmused olla võimalikud. Et saaks teisiti, et saaks parem või huvitavam või vägevam, peaks see teine lugu olema. Et saaks mitte, et saaks vabaks või olla ilmagi, peaks see teine lugu olema. Sest ilma loota ka ei saa?

Muidugi on variant vaadata sellele peale ja seda küsitleda. Kas see pärlikee, mis ma olen siin hoolikalt kokku vedanud, tegelikult on ainuvõimalik. Proovida teist ja kolmandat lugu.

Nüüd, kui ma siin olen, saan ma jutustada, et ma olen alati pidanud siia jõudma. Leida märke ja tõendeid. Kergesti järeldub olnud aegadest ja tõendatud tõenditest, et ega teisiti polekski kunagi saanud. Sest ei saanud ju teisiti. Näha ju. Ma olen ju siia jõudnud. Aga enne siia jõudmist oli alles lahtine. Puhta ebaselge. Võibolla jõuan võib vabalt ka olla, et ei. Võibolla ei jõua. Ei jõua veel või ei jõua kunagi. Või jõuan kusagile mujale. Ja siis see oleks teistsugune lugu. Siis oleks kergesti järelduv olnud aegadest ja tõendatud tõenditest, et ega teisiti polekski kunagi saanud.

Ja siis jälle loetelu täelepanekuid (ja lugusid) sellest, kuidas inimesed on erinevad. Võib-olla see on sellest, et ajud on erinevad. Või sellest et elud. Või hoopis ilmatusuur hoomamatu juhuslikkus mängimas otse meie silme all oma sümfooniaid.

Eelistatud intensiivsuse kogus. Stimulatsiooni rohkus. Osa inimesi tahavad, et oleks rahulik ja teised, et oleks põnev. Mõne inimese jaoks on mõlemad head või on mingi hea magus vahemik sel skaalal nende jaoks just see. Lisaks on hulk inimesi, kelle jaoks teatud kogus põnevust on liiga talumatult kohutavalt palju. Ja, nagu ma olen viimasel ajal hakanud märkama, on ka inimesi, kelle jaoks teatud kogus rahu, põnevuse puudumist, ühetaolisust ja mahedat, on liiga talumatult kohutavalt palju.

Näiteks toad. Võimalik, et mõned valgete seinte ja helepruunide põrandate ja Rootsi mööbliga toad on lihtsalt lõuendid ja sinna pole veel tuba tegema jõutud. Aga ma kahtlustan, et mõnda neist ei jõuta ka kunagi. Ma kahtlustan, et osa inimesi tahavadki nii ja neist osa koguni naudivad. Neil on hea olla kodus või kontoris, kus pole eriti midagi. Midagi vaadata, katsuda. Millegi taha piiluda. Kus valgus tuleb laest ereda jaheda ühtlase foonina kõikidele asjadele, mida ongi toas umbes kolm. Ja neile meeldib. Hea rahulik ja klaar. Praktiline ja palju ruumi mõtetele.

Samal ajal teisi haaravad sellises toas igasugused ahastused. Et laevalgus on ainus valgus, on tuba alati sama. Selle varje ja õhustikku ei saa kunagi teiseks. Et taimi ega kunsti ega värve ei ole ja istutakse ainult ühes suunas ühe tooli peal, on vaade alati sama. Alati sama tühi. Silmal pole kusagil peatuda ja ta ei saa puhata. Lõõgastuda või rõõmustada. Mustrite üle ja jooni mööda ja värvilt värvile. Et pinnad on heledad ja siledad ja kõvad, tundub koguni, et inimene on see, mis on selles toas vale. Oma pehmuse ja niiskuse ja elusa räpaga.

Sama moodi seltskondlike koosviibimistega. Mõnele meeldib, kui on tasane istumine, segavate helideta, üks vestlus korraga, mõttepausid ja kaalutletus. Ongi hea, saabki päriselt koos oldud. Teisele on parem põimitud vestluste palmik, mis aeg-ajalt haagib teiste vestlus-liinidega kokku ja lahku, samal ajal tempokas kõnd huvitavas keskkonnas või taustal muusika või kehade liikumine. Ongi hea, saabki päriselt koos oldud.

Ja nii edasi.

Ma ise tunnen vahel, et mu tähelepanuulatus on nagu jupike kummi või naljakas krussi kiskuv vedru. See tahab väikeseks. Kui ma elan oma elu nii, et mul on palju tihedaid lustlike vahelduvaid väikeseid stimulatsioone üksteise järel rohkesti, hakkan ma seda järjest rohkem tahtma. Aga mul läheb sellest ka järjest kiiremini igavaks ja ma muutun rahutust rahutumaks, sest miski ei anna, miski pole piisav, aga ma ju tahan saada. Kui see ära märgata, on tavaliselt aeg hakata oma tähelapanuulatust jälle venitama. Sikutama pikemaks. Kannatlikult ja tasapisi teda siluma tagasi. Mediteerida. Käsitsi kirjutada. Rahutuse peale sisse hingata ja see välja hingata. Et saaks jälle lugeda terve meetodite peatüki või omandada uue mõiste seos varem õpituga. Et pidada maha pikem rahuldust pakkuv tähenduslik vestlus või arutelugi.

Üks asjust, mis ma olen sest kõigest vahepeal mõelnud (nii arvasin, et kirjutasin ka, aga ei leidnud). Draama-tolerants. Osa inimesi elavad oma lähisuhteid nii, et seal on tasane rahu ja mahedus, samal ajal, kui teistel on kogu aeg paratamatu välk ja pauk. Või "kirg", ütlevad nad. Ja ma olen mõelnud sellest nii kaasasündinud intensiivsuselembuse kontekstis kui lapsepõlv-on-kõiges-süüdi kontekstis. 

Sest tundub loogiline ja usutav lugu, et keegi, kes on kaua elanud elu, kus armastus ja lähedus, suhted ja tunded on alati välk ja pauk. Intensiivne ja vältimatult kohe kogetav, tähelepanelikkust või äraootamist mitte vajav, otse näos kõvasti ja vali. Ükskõik, kas see on ise loodud või juhtumisi satutud olukord. Kui keegi on kaua nii elanud, siis võib tal olla väga raske kogeda lähedust või hoitud olemist tasases kulgemises. Sest see ei ole see, kuidas see käib. Teada ju. 

Ja võimalik, et küsimus on teistsuguses ajus, onju. Et tahtmine draama üles kiskuda ei tule möödunud suhete draamaga sama taseme igatsusest, vaid lihtsalt igatsusest stimulatsiooni järele. Midagi uut, midagi põnevat ja teistsugust tuntavat. Lihtsalt ongi selline janune aju. Tahab ja tahab.

Ja võimalik, et see on see krussi kiskuv tähelepanu-ulatus. Et kui jälle sügelema hakkab, saab ta tagasi pikemaks siluda. Ei pea talle järele andma.

Aga mõtle, kui on hoopis nii, et osa inimesi on selle 'jaoks' et igapäevane rutiinne rahulik ühtlane värk toimiks. Süsteemsed ja rahulikud kannatlikud. Ja teised on selleks puhuks, kui midagi leekidesse läheb. Sest rahulike jaoks on kriis liiga palju ja ahnetele rahutuile on see just paras. Tuleb ainult ära lahendada see mure, kuhu panna inimesed selleks ajaks, mis pole nende jaoks ideaalselt stimuleeriv. Mida nendega peale hakata.

Või on hoopis nii, et igaühes on kõik maailma mitmekesisus olemas. Kõigisse meisse on kogu ilma rikkalik aed külvatud, erinevused tulevad ainult sellest, kes mida kastnud ja toestanud on ja kelle paigutised põuad veel vältavad.

Muidu on okei. Kevad ähvardab. Loen kummalise raamatu kummalise järel. Otsin kohta, kus ma saan ja ennast neis kohtades. Kõnnin kannatlikult igale poole. Jätsin märtsis igapäevase luuletamise vahele ja juba on näha, et poleks pidanud.