ATH-shihh! terviseks

ladvad õhetavad

 Vaata nüüd seda originaalsust. Mina ka olen käinud seda rada pidi, et saada endale moekaima moehaiguse silt külge. Silt külge ja rohud peale. Mida ma proovisin ja need on tõesti tore. Ja see on huvitav lugu, mida enese kohta jutustada. Või lausa mitu lugu.

Sest kõigepealt meil on lugu ajudest. Hästi ratsionaalne lugu. Ajud on päriselt olemas, neid saab mõõta ja analüüsida. Ja näha numbereid neist ja asju arvata.  Või arvutada. Ratsionaalne lugu jutustab päris olemas olevast organist, mis ei tooda ise oma aruga piisavalt mingeid rõõmsaid hormoone. No ei oska. Kukkusivadki mõned sellised välja. Lihtsalt tee mis sa teed, aga aju ei tee normaalselt. Teine lugu on süütus eas natuke katki minekust, hüper-õrnaks kasvamisest ja kergesti traumeeritud saamisest. Ja kui mingite inimeste ajud natuke ehmatamise peale teevad Suurt Kurba, siis teiste omad teevad Suurt Rahutut edasi-tagasi püsitut sagimist. Lihtsalt niimoodi on läinud. Kolmas on vastik lugu oskustest ja nende arendamisest. Mitte otseselt see labane lugu, kus sul tuleb end lissalt kokku võtta ja vingumine jätta ja kuda sis ei saa saadküll. Mitte päris see lugu. Aga midagi sinna kanti. Harjutamise asi. Omandatavad oskused. Absoluutselt täiesti iga ebamugavus argielu kogemisel ei ole märk ravi vajavast haigusest. Võibolla sa päriselt lihtsalt ei oska 'normaalne' olla. Keegi pole sulle õpetanud.

Neil kõigil lugudel on suhteliselt samad sümptomid. Nii seest kui väljast vaadates. Ja see on hästi põnev mumeelest, et me ei näe inimese sisse. Tegelikult ka mitte enda sisse. Ja ei saa kunagi midagi lõpuni teada. Eriti neis hinge-asjus. Me saamegi ainult ideid välja pakkuda ja nende vahele jutte jutustada. Ja kuulata, kas need kõlavad veenvalt.

Mu lemmik lugu kogu selle värgi kohta aitab seletada ka haiguse moes olemist. Mul ei oleks midagi häda, kui ma ei peaks igavaid asju tegema. Kui ma võiksin hommikustõhtuni säravsilmsetele inimestele kõneleda asjust, mis mind huvitavad või sõpradega/lammastega mööda metsi-karjamaid lauldes ringi ratsutada või kamandada suurt mõisamajapidamist koos paari inimesega, kellede ajud on teisiti kummalised. Näiteks. Mul on häda aint siis, kui ma pean üksinda igavaid asju tegema. Ja kõrgharitud inimese palgalaenatud elu linnas on täis üksi tegemiseks igavaid asju. Täis istumist ja (sõna) kuulamist. Vaikust ja oma korra ootamist, ebamugavate pükste kandmist ja armutut laevalgustust. 

Ja kui nii kaevelda, siis võib otsapidi juba spektri peale ka ronida, kui taolist soovi on.

Üldiselt on see nii huvitav, kuidas (vähemalt minu) internetis on igale isiksuse iseärasusele hea diagnoos olemas. Äkki see on autism, äkki see on komplekstrauma, äkki see on hüperverbaalne autism koos kärbunud pidurdusprotsessidega, äkki see on bipolaarsus, võibolla esmasündinud tütre sündroom või hoopis üldistunud ärevushäire, äkki pidevast maskimisest tulenev emotsionaalne kurnatus. 

Äkki see on juba aastaid diagnoosimata jäänud sitaks huvitav veidrik olemine?

raudrohi on hästi tubli

Mul on hea meel, et on inimesi, kes on käinud läbi elu, igati segaduses ja vastuseid otsides ja siis keegi ütleb neile: "ATH" ja nad tunnevad, et on Vastuse leidnud. Kõik loksub paika. Ongi olemas ja nii hea. See on natuke nagu kui keegi leiab endale oma lemmikburgeriputka või kohtab lõpuks inimest, kes teda õigest kohast katsuda oskab. Mul on hea meel. Sa oled otsinud ja nüüd sa oled leidnud.

Mulle see silt ei tee seda rõõmu. See on üks kiht veel peale. Veel üks võimalik seletamise viis. Kusjuures ma ei ole liiga pakiliselt otsinud seletust, kuidas ma küll selline olen. Mul on hea meel, et mu tööriistakohvris (nagu üks nõustaja selle kohta ütles) on veel üks vahend, millega saada end ilma suurema ahastamiseta tegema moodsaks eluks hädavajalikke asju. (Nagu näiteks ilma nutmata kolmanda ringi major revisionite kirjutamist tähtajaks.) Ja et see vahend hakkab suht suure tõenäosusega käsu (sissevõtmise) peale 35 minutiga tööle.

Ainus mure on, et muidu ma saan agressiivse tehno ja tooli peal imelikult kõõlumise ja madalate kollaste lampidega pimedast toast välja kõndida, kui see hakkab olema liiga palju. Ma ei saa rohtu vakka sundida. Kui on hakanud, siis me hakkasimegi nüüd ongi 8 tundi nii teemegi hops hops.

Muus osas on tavaline. Tige sügissemester ootab otste kokku tõmbamist ja kevad otsast juba paistab. Olen tublisti tantsutundides käinud ja arstidevahet. Niiet paled on ilusad ja veel ilusamad õlad.

Tempokamate tööpäevade lemmik hommikusöök on olnud üleöö puder. Alguses sest nii suvi ju. Mõtlesin, et küll külmaga tuleb sooja pudru isu, aga kusta siis tuli. Üleöö puder on kõige parem nii, et alguses banaan, kakaopulber ja maapähklivõi kausi põhjas kahvliga sodiks. Siis jäme kaerahelves peale ja natuke rosinaid ka. Ja piimaga üle valada. Mingi kookose või soja piim on hea, aga harilk kaerapiim läheb ka. Hommikuni laua peal ootab ja ongi hea. Kookoshelves või mõni pähkel või seeme teinekord ka. Või kiivikene. Kuidas isud ja võimalused on. Alguses arvasin, et tahan seda ööseks külmkappi panna, aga tegelt pole sugugi vaja. Küpseb köögilaual ka ammendavalt nämmiks.

Tõstsin kusagil poolteist-kaks aastat tagasi hulga oma hästi lemmikuid vanamoodsaid tädi-kleite pausi peale. Sest ma järsku avastasin, et ei taha neid enam kanda ja imestasin, sest olin neid palavalt armastanud ja igapäevaselt kirglikult kandnud. Nüüd hiljuti võtsin siis end kokku ja tagastasin nad koos hulga teiste asjadega uuesti Suurele Ringile. Kaltsukast oled sa võetud ja kaltsukasse tagasi pead sa saama. Kannan vaheldumisi musti ja siniseid über-liibuvaid venivaid teksaseid mitmesuguste lotendavate kampsunite ja särkidega ja olen eneseleidmiste teel. Siidmaikade asemel siidist meestesärgid ja ainult ausad kampsunid. Muu hulgas olen omandanud, jah, võime valelikke kampsuneid ära tunda.

klaasi all säilivad õied õige hästi

Ma olen avastanud, et on inimesi, kelle peas on kõik iialgi käsile võetud asjad kas Pooleli või Lõpetatud. Taoliste asjade vahel on selliste inimeste silmis range selgesti eristuv piir. Pooleli olevad asjad koormavad neid ja lõpetatud asjad tekitavad rahulolu ja kindlustunnet.

Selle pärast ei taha inimesed raamatuid alustada, nad tunnevad kohustust need lõpuni lugeda. Selle pärast on nad rahutud, kui uus hobi ei õnnestu või ei too oodatud tulemusi. Miks nad tunnevad end süüdi ja vastutavana projektide ees, mis pole kuhugi viinud või midagi toonud. Ja sellega seoses samuti kogevad suurt aukartust alustamise osas. Ei taha hakata vaatama kahtlase kvaliteediga sarja, proovida kummalist trenni või kursust, ega teha esimest sissekannet ilusasse märkmikku.

Aga samal ajal toob see kaasa selle, et nende köögid on korras ja nende elamistes pole pesuhunnikuid ja hobitarbed ei kuhju. Sest nad peavad saama asju:

1. Alustada. 
2. Teha. 
3. Lõpetada.

Mulle meeldib asju alustada. Proovida katsuda katsetada tunnetada, kuidas on. Ja siis midagi muud alustada proovida katsuda katsetada. Ma olen peaaegu täiuseni viimistlenud oma võime asjade mitte lubamise oma hinge peale. Muretuse meistriklass. Sest poolik projekt ei hooli. See on lihtsalt idee ja sel ei ole tundeid ega tahtmisi. Ma ei ole talle midagi tõotanud ja pole tema ees kuidagi võlgu. Sest raamat (või misiganes) on lihtsalt kogemus, mida ma ise endale loon seda kogedes ja ma võin seda endale kujundada oma isude järgi.

Ja ma mõtlen siin natuke, kas selline kõige kergelt võtmine on mingi krooniliselt haige inimese toimetulekumehhanism, mille ma olen omandanud ilma, et ma ise oleksin krooniliselt haige? Sest kui lusikad saavad otsa enne köögi korda saamist, on tohutult otstarbetu hakata homselt lusikaid laenama selleks, et end koristamata köögi pärast süü-üüdi(!) tunda. Poole jätkusuutlikum on teha, palju ja mida jaksad, ja jaksu lakkamise sekundil isegi lakata. Leebelt seejuures. Vaadata ja teha midagi muud. Midagi, mis on vähem valus või väsitav. Ja olla sellega hästi okei. Tervenisti lubada endal ja kõigel enda ümber olla vist-ma-ei-tea arvatavasti-pooleli...?

Sest kas sa teadsid, et need köögid, mis on justkui võluväel kogu aeg korras, on korras selle pärast, et neid tehakse kogu aeg tagasi korda? Nagu. Ma polnud üldse selle peale tulnud. Ma arvasin, et osa kööke ei lähe kunagi sassi. Ja enamik 'normaalsete' inimeste kööke on korras, sest nad viitsivad 2-3 korda nädalas võtta ette Köögi Koristamise.

Aga tegelikult on nii, et 'normaalsed' inimesed koristavad oma köögi tagasi korda Iga Kord pärast köögis askeldamist. Sest iga asi tehakse lõpuni. Mis tähendab köögikoristamist 3-8 korda päevas. Jälle kraanikauss tühjaks, jälle asjad kappidesse, jälle pinnad puhtaks. Ja uuesti. Tegin võileiba, teen köögi korda. Tegin hommikusööki, teen köögi korda. Küpsetasin kooki, teen köögi korda. Võtsin öösel purgist paar marineeritud sibulat ja jõin veids vett, teen köögi korda. Köögilt pilgu ära pööramisel tuleb olla veendunud, et see on korras. Lähen kodust ära, lähen magama, lähen teise tuppa lugema... teen enne köögi korda.

Ja see on see, millest ma räägin, kui ma räägin ATH juurde mitte ainult aju eripärast, vaid oskustest. Õpitavatest, harjutatavatest oskustest. Mulle pole keegi õpetanud, ma pole kusagil liiga lähedalt näinud, et kogu aeg koristad enda järelt ära ja teed vahetult pärast tegemist oma tegevuspaiga tagasi ilusaks. Ja et tegevustel on vaja silma peal hoida, kas need on Lõpetatud. Nii eksootiline. Väga huvitav viis olemiseks. Kust ma pidin teadma?

Teine, mis ma mõtlesin, on rituaalid ja traditsioonid. Nendega on ka minuarust selge kallutatus hästi tüüpilise terve teovõimelise inimese poole, kellel pole liiga palju eripärasid. Iga aasta samal kuupäeval tuua kuusk, ehtida, teha suur praad, valmistada ja pakkida kingitused, olla rõõmus, vaadata perekonda, juua kihisevat. Aga mis siis saab, kui mul ei ole jaksu? Aga kui mul valutab? Aga kui ma ei seedi piima või oma sugulasi? Aga kui mul pole raha? Kui mul ei ole perekonda? Kui mul ei ole ainult üht perekonda? Kui see on kaugel? Aga kui ma pean kellegi eest hoolitsema? Kui ma lihtsalt ei suuda? Sorri - pole ette nähtud. Ette on nähtud, et sa oled iseseisev sõltumatu ja sul on igal ajahetkel lõputult tervist, energiat ja vaba raha.

soojus ja valgus

Kolmas (kas me teeme jälle loetelu?) mu vaieldamatult veider olemise teema on kallistused. Ma olen nende ümber imelik. Minuarust hakkasid inimesed üksteist kuidagi justkui kallistama millaski sajandi alguses. Siis tulid ka tibi-kallistused. Vaevu teineteist puudutavad kehalähedased žestid. Mmuahh! Muahh! Nagu me elaks njuu jorgis ja oleks maks glamüürsed ja peened. Mina üritasin sel ajal mitte olla liiga tibi ja ma seda kallistust oskan, aga ei armasta. Võimalik, et inimesed teesklesid kallistamist juba enne seda ka, aga mind polnud enne seda linnas ja maakohas ei kallistanud keegi kedagi. Kui ta just ei pidanud. Kui ta just midagi sust ei tahtnud.

Mõni aeg tagasi oli mu ringkonnas surm. Sel puhul käisime mitu päeva järjest koos, võtsime viina, nutsime, naersime, kirusime, jutustasime lugusid ja olime teineteise ja üksteise jaks olemas. Kõik mu maksimaalselt lemmikud asjad. Minu arvates parim viis leida lohutust ja tröösti. Viin ja koos olemine. Aga selle käigus avastasin, et on normaalne saabumise ja lahkumise puhul kehad vastamisi asetada ja käed ümber teise laotada. Aga kui päevotsa inimesed tulevad ja lähevad, neid kohatakse ja siis neist eemaldutakse ja kõik need korrad toovad kaasa emblemise... minus tärkas Piir. Mul sai mõõt täis. Ma ei tahtnud. 

Osa mu kallistuspõlgusest on kindlasti siiruse otsimine. Ma olen täiesti võimeline kedagi embama ilma, et ma seda tahaksin. Mu enda võime oma keha valjusid ei-sid eirata, matkida taltsast normaalsust ja viisakalt kaasa teha, ehmatab vahel mind ennastki. Aga see on huvitav harjutus - proovida inimesi emmata siis ja ainult siis, kui selleks on minu arvates õige hetk. Ja siis päriselt. Tervenisti seda inimest just siis seal ja niimoodi. Kui ma saan endale jaole, märkan ära, et ma ei saa siirast kallistust praegu pakkuda, teen sellist hästi demonstratiivset kohmakat 3 meetri pealt püüdlikku lehvitamist. See on maks napakas ja näeb üleni tobe välja, aga see on hulga ausam kui see oma kehast välja loginud tühja marioneti mäng, mida ma taolistel hetkedel selle asemel pakkuda oskan.

Vahel on nii, et ma olen kellegagi veetnud koos hea aja, elanud läbi fantastilisi hetki, me oleme koos naernud ja tundnud ja olnud nähtud. Kogenud niisugust lähedust, et pärast kohtumist on küll õige emmata. Aga ei pea. Juba ongi hea. Nii oligi õige. Ja mulle isegi meeldib uskuda, et tema ka teab seda. Eraldi kinnitust ei ole vaja. Ka siis, kui me ei jõua pärast kallistada, on kõik väga ja väga-väga õigesti ja hästi. Niiet jah - ma tunnen ära õige hetke täis tahtmist kedagi emmata. Mul on see olemas. See vahel käib. Ja sellest vahel juba piisabki.

Ja siis muidugi lisaks - vahel on ka nii, et pärast head koos veedetud aega tundub õige suudelda. Tundub õige tema krunnist plehku pannud juuksesalk ettevaatlikult ta laubalt pühkida ja õrnalt peopesaga mööda käsivart alla libiseda. Tundub õige teineteise käsi hoides sügavalt silma vaadata ja seal näha ilmaruumi lõputut ilu. Aganoh, siis järsku selliseid asju me sõprade ringis ei tee.

Hujevij matemaatika. Suur hulk normaalsust on selline teater ikka.

keegi on kodus

Inimesed kogu aeg küsivad retsepte, mõtsin toidublogi teha.

Kolisin oma õmblusmasinast lahku, mõtsin kas stuudio rentida või hakata avalikke masinaid rakendama.

Heitsin ükspäev voodisse ja tundsin äkitselt nii suurt ilusat sooja armastust kõikide inimeste vastu, keda ma sel aastal olen oma klassiruumides kohanud ja siis kohe muidugi muretsesin, et kas nii tegelt tohib.

Mõtsin endale osta kaasaegset tehnoloogiat juurde, ostsin hoopis karbi vesivärve. Mõlemad on prügi tootmine, ühe prügi saab (vähemalt osaliselt) pärast ahju panna.

Mis su veenvaim selgitus on oma imelik olemisele?

Milliseid 'normaalne' täiskasvanu olemise asju sa õppisid alles päris suure inimesena?