häbitu enesepromo (raamat)

Niisiis. Ma kirjutasin raamatu. Või täpsem oleks öelda - ma olin ühel hetkel kirjutanud nii palju luuletusi, et nendest sai kokku panna luulekogu. See on päriselt. Täiesti nii päriselt, et mul oli päriselt toimetaja ja kirjastus. Ma sain kulka käest kirjutamistoetust ja mul oli raamatuesitlus. Vähe sellest, mul oli ka kunstnik, kes maalis just minu luuletuste järgi hunniku maale ja üks neist on raamatu kaanel. Ja seda raamatut saab poest osta.

Kui sa tahad kellelegi või eneselegi kinkida raamatut, kus on pigem naljakad natuke-õelutsevad ja samas õrnad tekstid, mis sobivad hästi ette lugemiseks, siis minu raamatut, pealkirjaga Kaks hunti, saab raamatupoest osta. Ja kui sulle selle raamatu kaas või illustratsioonid meeldivad, siis võid Heleni asju vaadata praegu koguni kolmes kohas Tartu peal. Käblikus, kaubahalli Ülikooli tänava poolses koridoris ja Kremplis.

läheb läheb

Lavaluule kuulub minu arust nende imelike asjade hulka, mida on hullult raske inimestele seletada. Või isuäratavaks seletada. Arusaadavaks teha, miks keegi peaks midagi niisugust tahtma. Teha või kuulatagi. 

Umbes kümme eel-registreerunud autorit astuvad järjest lavale ja loevad igaüks kolme minuti jooksul ette midagi, mis nad on ise kirjutanud. Mitte kellegi teise või rohkem päris luuletaja tekste, mis neile väga meeldivad. Vaid igaüks ise oma kirjutatud asja. Ja siis inimesed saalis annavad neile punkte selle eest. Selle eest, kuidas nad lugesid ja selle eest mida nad on kirjutand. Või selle eest, et neil inimestel endil on hea olla või tuju selline või tahtmised nõnda. Punkte annavad laudkonnad, kes juhtumisi sel õhtul koos istuvad, mingit varasemat kogemust või kvalifikatsiooni pole vaja. Igaüks võib saada luulearvustajaks. Punkte liidetakse kokku nii, et kõrgeimat ja madalaimat ei võeta arvesse. Sealt tuleb edetabel ja voorud ja finaalid ja kõik muu võistluslik. Ülemaailmsete võistlusteni välja.

Ja see kõik on hästi lõbus ja põnev ja huvitav ja mitmekesine.

Sest ühelt poolt see on luule. Siis teiselt poolt see on võistlus. Tartu lavaluule sündmused toimuvad pubis, mis tundub täiesti sobimatu koht luulele, kui sa oled oma elus luulet lugenud ainult küünlavalgel õhates või pisi-pisina jõuluvanale. See ei ole etlemine ega kuidagi nagu informatiivne ettekanne või püüdlik ilustitegemine. Kuigi seal on püüdlikkust ja aegajalt koguni ilu. See ei ole luuleõhtu täis tundelist halisemist, kuigi toimub õhtul ja õhata ka võib. See pole tegelikult teater, kuigi mulle tundub mõnipäev, et sel on näitlemisega rohkem pistmist kui luuletamisega. Ja mida lavaluule luulega teeb, on veel eraldi teema. 

Ükspäev me lohistasime ühe uue sõbra kaasa ja pärast esimese paari luuletaja ärakuulamist, küsis ta: kas riimid on nagu... keelatud siin?

Enne, kui ma üldse olin iialgi ühelgi lavaluule sündmusel käinud, oli mu ettekujutus luulest niisugune koolilapse oma. Kuigi koolis käimisest oli mõnda aega juba möödas. Luule - see on ju midagi ilusat õrna isamaalist, aga ka armastus. Arusaamatut ja salapärast. Ma olin oma elus nukker-igatsevaid ridu kirjutanud oma päevikusse pisaratega vaheldumisi. Ja lasteraamatu lustlike luuleridade üle rõõmustanud, Ott Arder jne. Luuletused on mingi asi, mida sa kas loed ise endale üksinda ja satud liigutatusesse või segadusse. Või mingi asi, mida sa õpid sõnasõnalt pähe ja saad inimestele oma mäluga muljet avaldada.

Aga laval? Võõraste inimeste ees? Kõva häälega? Mõeldamatu!

Üks esimesi väljamaa lavaluule asju, mis ma nägin, oli Sarah Kay Ted Talk. See oli mingi aeg, kui ma vaatasin palju Ted Talke. Kõigil on juhtunud. Ja ma mäletan siiamaani oma siirast küsimust, et kus siis tema kõne algas ja luuletus lõppes. Ja et miks ta nimetab luuletuseks lihtsalt natuke teise intonatsiooniga imeliku jutu ajamist. Ja selles mõttes oli esimene slämm, kuhu ma Tartus sattusin, ka minu jaoks niisugune mitte-otseselt-luuleüritus vaid vaimukate veidruste mikrisse ajamise üritus. Aga sellest täitsa piisas. Tundsin kohe ära, et mulle meeldiks ka vaimukaid veidrusi mikrisse ajada.

kodune tunne

Ma mäletan ka üht korda, kui mulle mingil sünnipäeval tutvustati kedagi, kelle kohta ilmnes kohe, et ta on luuletaja. Ja ma pidin ruttu hästi lapsiku uudishimu saatel küsima, et kuidas käib luuletaja olemine, kas sa ärkad hommikul üles ja hakkad luuletama. Ja kui tööpäev saab läbi, jätad järele, sest puhata on ka vaja. Ja kuigi ma olen nüüd tublisti üle 10 aasta luuletusi kirjutanud ja avaldada püüdnud (ja selles ka õnnestunud), ei tea ma tegelt siiamaani, kuidas luuletajad tööavad. Kuidas teised luuletajad töötavad. Kas neile lihtsalt tulevad luuletused või nad teevad neid. Ja mida nad teevad, et tuleks. Ja kui neile tulevad, mida nad siis teevad.

Mina teen luuletusi nagu ülesandeid. Nagu tööd. Või nagu trenni. Seda tuleb teha ja tuleb sageli teha, et see paremaks läheks. Selle tegemisest on teatavat rõõmu, aga rohkem rõõmu on sellest, et see on tehtud. Selle käigus tuleb end proovile panna, erinevaid harjutusi teha, pingutada ja olla okei halvasti õnnestumisega. Ja mul on igatahes luuletamise aeg ja mitte-luuletamise-aeg. 

Niiet seega igatahes jah. Sesmõttes et. Osta luuletus ära.