mul pole mitte midagi öelda

see on praegu lootusetult nõme tüng. mul pole mitte midagi öeda tegelikult. lissalt harjumuse asi. istun arvuti taha, vaatan üle oma postkastid, kolan natuke orkutis ja siis vajutan bloggeri lingikest. aga näädsa siis. ühtki asja pole öelda. kui ma praegusel hetkel näiteks vähe rohkem mõtleksin ja keskenduksin, võib-olla tuleks mõni mõte. aga ei. täitsa tühi. ma lissalt klõbistan klahve ja mingit mõtet edasi ei anna. onju nõme? mõni ikka loeb. nii et ise ei saa arugi, et mõttetu on. nagu mina lugesin postimehest terve lehekülje suurust artiklit sellest, et miniseelikud on ilusad ja mugavad. peaaegu poole peale jõudsin enne, kui aru sain, et mõtet ei olegi. mõne asja taga ikka võiks ju olla. eriti, kui need asjad on ajalehes. mu nahk on otsustanud nahamaale tagasi minna. tuleb päiksepõlenud kohtade pealt maha. ei saaks just öeda, et see kuidagi ilus välja näeks. minu jaoks on suvi jõudnud sellesse punkti, et pärast folki võiks juba kooli minna. jah. see oligi ainus mõte täna. dagö kontserdile mai saanudki. niuks-niuks:(

ma leian, et erootilised unenäod hoiavad kokku nii raha kui ka aega. lissalt mõtsin, et äkki tahad teada.