algust ja lõppu sel varjab silmapiir

 Ühistransport on oma olemuselt mõnus, sest selles on nii palju ülevaltpoolt tulevat ettemääratust. Võimu poolt, mille suurust ja määra ja väge pole mina võimeline hoomama. Millal, kui kaua, kui kiiresti, millisest paigast läbi milliste ja lõpuks kuhu. Kuhu küll. See kõik on ette antud ja minu tahtele allumatu. Ja mina, kui ma tahan sest osa, pean alistuma. Leppima ja leebuma. Ja läbi alistumise olen vabastatud. Olen vabastatud otsustamast. Piiratud oma valikutes. Ja vabastatud olemast kogu teekonna läbi terav ja kohal. Olen vabastatud selleks, et mõtiskleda ja uneleda. Tududa ja tukastada. Vaba pidama huvitavaid vestlusi, einestama ja rahus kohvima. Vahtima järele väljal vilkuvatele õhtuhämaras helendavatele kitsepeppidele. Silmitsema vihmapilvi, mis tulevad, tulevad ja lähevad. Ma ei pea teadma, kus ma kaardil paiknen või mida iga ristmik või hargnemine teeb. Ma saan ühineda mahedalt ja hajameelselt vooluga, mis minust suurem ja vägevam, ja pean vaid õiges kohas mahapudenemist meeles pidama. Kui mul peaksid olema sedalaadi tahtmised.

Kõige parem ühistransport on teatavasti rong. Ja seda nii paljudel põhjustel.

Esiteks raudteejaamad. Need on ilusad. Ükskõik kui vaeses ja inimvaenulikus paigas me oleme, on raudteejaamas teatav toretsemine ja veetlev küllus siiski. Kasvõi hääbuv ja hüljatud. Aga see on selles paigas olemas. Vahel tuleb lihtsalt natu-natukene tähelepanelikumalt kuulatada ja see ilmutab end.

Teiseks harilik kõhnakahvatu* tüdruku liikumisiiveldus. Rongis ei lähe süda pahaks. Rongis saab lugeda ja filmi vaadata. Telefoni sirvida. Mõnes rongis saab koguni kirjutada. Joonistada. Mõtle - terve teekond tunda end täiesti normaalselt ja mitte tahta surra ja öökida ja nutta. Mõtle - saabuda kohale ja olla kohe reipalt valmis järgmisteks tegevusteks kohtumisteks tundmusteks, mitte istuda ettevaatlikult vett rüüpides lähima puu varjus ja oodates eluisu taastumist.

Rongis on rohkem õhku ja ruumi kui bussis või autos. Rongis saab püsti tõusta ja natuke end sirutada ja ringi vahtida. Võtta ette jalutuskäigu läbi rongi, tualetti otsides. Või sõpru. Või restoranivagunit. Otsida ju võid. Pole midagi toredamat, kui fantaasia restoranivagunist - selline ebakindel garantiideta põhjendamatu maias ootus. Rongis saab hommikuvõimlemist teha. Ma tean üht hommikurongi onu, kes igal hommikul natuke võimles sõidu ajal. 

Rong sõidab läbi toredate kohtade. Maanteed on rõvedad. Nad on taristu kultuurile, mis teeb aktiivselt igapäevaselt kõikide inimeste elu sitemaks. Raudtee ääres on ainult ilu. Otseses mõttes ilmeksimatult ilus loodus ja inimpuutumatu metsikus. Ja samuti selline kihtide vahele peidetud ilu, mis varjab ennast graffitikirjude seinte ja pisitillukeste prügist kokku klopsitud aiamajade oaasides.

Rongisõidus on midagi poeetilist. Midagi romantilist. Midagi nostalgilis-üksildast ja habras-ilusat. Me oleme rongis olles kuidagi teistmoodi koos. Tasemini. Õrnemalt. Ma ei tea, kas see on selle pärast, et me ei näe peaaegu kunagi rongijuhti. Või sest osa meist istuvad seljaga sõidusuunas. Võõrad vältivad vältimatud pilgud ja muust liiklustrügimisest kaugel olemise ajatu eraldatuse koos tundmine. Või sest rongiga küüditati. Või sest Miazaki multikad ja nende lihtsate asjade hästi tähenduslikuks ja täpseks jutustamine. Või sest nii lihtsalt on.

*(tegelt ma pole kindel, kas iiveldus ja kõhnkahvatus on seotud. ma lihtsalt alati kujutlen, et tugevad pruunisilmsed tumeda pea ja päiksesõbraliku nahaga tüdrukud ei iivelda iialgi) 

tšuhtšuh

Esimene ümberistumine tuleb teha Valgas. Valga raudteejaamast väljub kõige põhjapoolsem Läti rong. Läti rongile saamiseks tuleb Valgas veeta -5 minutit või 40 minutit või 4 tundi või öö. Oleneb, millal sa saabud. Oleneb, kuidas juhtub.

Insta teab pilte ja tambleris on luuleväljakutse jälle.