eile ärkasin umbes kella 8 ajal õhtul. hakkasime räpinasse sõitma. umbes 10 km pärast tartu piiri oli paak tühi. pidasin kinni ühe võõra auto. sõitsin võõra autoga linna, täitsin ühe väikse kanistri, sõitsin uuesti linnast välja. pärast bensiini sihtpärast rakendamist jõudsime räpinasse. sõime. vaatasime politseiakadeemia maitea mitmendat osa. nii jupiti. vestlesin vennaga veidratel teemadel ja läksin magama. unes nägin mingit väga kahtlast värki seoses täiesti seest tühjade tüdrukute ja restoraniga, kust ma iga natukese aja pärast kartuliputru tellisin. mingil hetkel ärkasin ja sõimasin oma õemeest trampimise eest. hommikul saatsin mehe tartu poole teele, laulsin kasuisale sünnipäevalaulu ja tarvitasin leiget kohvimaitselist piima. pärastpoole tükeldasin rohkelt juurvilju, mida dipikastmesse kasta ja näksida. siis oli selvehalli külastamine. mis minu jaoks tähendas mänguasjariiuli juures valvamist ja lapse mõõdukat takistamist mänguautode lõhkumisel. siis oligi sünna. väikevend rasmusele said stiilsed ülepea patsid tehtud ja ippopp stiilis värkidega püksid jalga pandud. külalised. palju limonaadi. eriti rammus vahukoore-kohupiima tort kah veel. nüüd olen ma igast maitsvat kraami täis topitud. taustamuusikaks kasutatakse slipknot'i vaheldumisi white stripes'iga.
räpinas on teatavasti umbes 3 punkarit. ühte ma tean. võinoh. olen vestelnud. aga ma ei leia teda enam üles. sest ma ei mäleta ta nime.
tead, mis ma arvan? ma arvan, et joalate vanaema on peast segi. ma pole oma seisukohas sugugi üksinda. sest ei saa sugugi normaalne olla 85-aastane vanamemm, kes keset suve jõulupeo lauda katab ja siis hakkab, karvamüts peas, oma vanaisale külla minema.
asjadega on selline värk. kui inimesel, noh, ütleme, et minul on üks olukord, kuhu ma ei soovi sattuda. mitte kunagi. siis on olemas piir. olukorra mitte kunagi ja selle teise vahel. ja kui ma lasen asjadel nii kulgeda, et see piir saab ületatud, siis enam tagasi ei saa. kipub lausa olema, et alates piiri ületamise momendist võivad mõned olukorrad järjest sageneda. ja kuidagimoodi ei saa enam tagasi harvade või üliharvade juhtudeni. võinoh, saaks, aga see on raskem, kui piiri taga püsimine. esimene kord, kui olukord tuleb, vaatan, et nohpoleullu. tuleb teine kord veel. elab üle. ja siis ühel hetkel tuleb see soovimatu olukord uuesti ja uuesti. seda ei saa enam vältida. just siis tuleb meelde, et just selle pärast ma varem selle mitte kunagi olukorra juures nii kinni olingi. aga kui ma olen mõne koha pealt endas hästi-hästi kindel. kui ma tean, kus on see kuldne kesktee, kus ma tahan püsida. siis on kõik korras. näiteks alkohol. alguses ma ei joo. põhimõtteliselt ei joo. juba selle pärast, et ma olen näinud joodikuid, kes joovad kogu aeg. ja selle pärast ma ei alustagi. aga noh, ükskord juhtub. noh, poleullu. võib isegi olla, et annan endale lubaduse, et ei kunagi enam. siis juhtub uuesti. ja kui ma ei tajuks oma keskteed, siis ma joongi. lõputult. iga päev. ja lähen hukka. kui hästi läheb, tuleb mulle meelde see karsklaseks jäämise põhjus. tegelikult mul seda joomismuret ei ole. mul on eluterve suhe alkoholiga. ma ei karda seda. aga on sellised olukorrad, mille puhul oleks ülimalt kasulik püsida selle piiri taga. näiteks agressiivne käitumine vihastamise korral. või siis loengusse mitte ilmumine. oma ema peale karjumine. hammaste mitte pesemine.
teine mõttekäik. koletised. inimeste sees on koletised. nad on sügaval peidus. tavaliselt tegutseb koletis inimese peas. näiteks kui sa vaatad tüütult klähvivat pulstunud koera ja sul tekib tahtmine talle jalaga virutada - see ongi su koletis. ma arvan, et paljud inimesed kardavad oma koletist nii kohutavalt ja on ta nii alla surunud, et ei teagi tema olemasolust. veel on need inimesed, kes teavad oma koletist ja kardavad teda piisavalt palju, et muutuda ebasotsiaalseks. lootes, et kaitsevad nii teisi oma koletise eest. need, kelle koletis on võimule saanud, on hullumajas või vanglas kinni. muidugi mõned ootavad sind hämara kõrvaltänava hoovis, aga see on teine lugu. koletise ohjes hoidmine on üks järjekordne piirist kinni pidamise asi. ma arvan, et hea oleks oma koletisega tuttavaks saada ja mingi kokkuleppeni jõuda. näiteks lasta ta lahti oma muusikasse, raamatusse või kuskile mujale loomingulisse enese/koletise väljendusse. ise olla seejuures ilus ja hea.
tegelt tahab see viimane veel läbimõtlemist ja -arutlemist.
räpinas on teatavasti umbes 3 punkarit. ühte ma tean. võinoh. olen vestelnud. aga ma ei leia teda enam üles. sest ma ei mäleta ta nime.
tead, mis ma arvan? ma arvan, et joalate vanaema on peast segi. ma pole oma seisukohas sugugi üksinda. sest ei saa sugugi normaalne olla 85-aastane vanamemm, kes keset suve jõulupeo lauda katab ja siis hakkab, karvamüts peas, oma vanaisale külla minema.
asjadega on selline värk. kui inimesel, noh, ütleme, et minul on üks olukord, kuhu ma ei soovi sattuda. mitte kunagi. siis on olemas piir. olukorra mitte kunagi ja selle teise vahel. ja kui ma lasen asjadel nii kulgeda, et see piir saab ületatud, siis enam tagasi ei saa. kipub lausa olema, et alates piiri ületamise momendist võivad mõned olukorrad järjest sageneda. ja kuidagimoodi ei saa enam tagasi harvade või üliharvade juhtudeni. võinoh, saaks, aga see on raskem, kui piiri taga püsimine. esimene kord, kui olukord tuleb, vaatan, et nohpoleullu. tuleb teine kord veel. elab üle. ja siis ühel hetkel tuleb see soovimatu olukord uuesti ja uuesti. seda ei saa enam vältida. just siis tuleb meelde, et just selle pärast ma varem selle mitte kunagi olukorra juures nii kinni olingi. aga kui ma olen mõne koha pealt endas hästi-hästi kindel. kui ma tean, kus on see kuldne kesktee, kus ma tahan püsida. siis on kõik korras. näiteks alkohol. alguses ma ei joo. põhimõtteliselt ei joo. juba selle pärast, et ma olen näinud joodikuid, kes joovad kogu aeg. ja selle pärast ma ei alustagi. aga noh, ükskord juhtub. noh, poleullu. võib isegi olla, et annan endale lubaduse, et ei kunagi enam. siis juhtub uuesti. ja kui ma ei tajuks oma keskteed, siis ma joongi. lõputult. iga päev. ja lähen hukka. kui hästi läheb, tuleb mulle meelde see karsklaseks jäämise põhjus. tegelikult mul seda joomismuret ei ole. mul on eluterve suhe alkoholiga. ma ei karda seda. aga on sellised olukorrad, mille puhul oleks ülimalt kasulik püsida selle piiri taga. näiteks agressiivne käitumine vihastamise korral. või siis loengusse mitte ilmumine. oma ema peale karjumine. hammaste mitte pesemine.
teine mõttekäik. koletised. inimeste sees on koletised. nad on sügaval peidus. tavaliselt tegutseb koletis inimese peas. näiteks kui sa vaatad tüütult klähvivat pulstunud koera ja sul tekib tahtmine talle jalaga virutada - see ongi su koletis. ma arvan, et paljud inimesed kardavad oma koletist nii kohutavalt ja on ta nii alla surunud, et ei teagi tema olemasolust. veel on need inimesed, kes teavad oma koletist ja kardavad teda piisavalt palju, et muutuda ebasotsiaalseks. lootes, et kaitsevad nii teisi oma koletise eest. need, kelle koletis on võimule saanud, on hullumajas või vanglas kinni. muidugi mõned ootavad sind hämara kõrvaltänava hoovis, aga see on teine lugu. koletise ohjes hoidmine on üks järjekordne piirist kinni pidamise asi. ma arvan, et hea oleks oma koletisega tuttavaks saada ja mingi kokkuleppeni jõuda. näiteks lasta ta lahti oma muusikasse, raamatusse või kuskile mujale loomingulisse enese/koletise väljendusse. ise olla seejuures ilus ja hea.
tegelt tahab see viimane veel läbimõtlemist ja -arutlemist.
Comments
Post a Comment