Laul Enneolematust Laiskusest

PB270001
kauge tähe valgus minu köögis

Ma hakkasin mõtlema ühest, mis Marca kirjutas. (Jaa, ma olen blogide lugemisega nii maas.) Et kuidas on lood, milles on eelkõige sündmused ja siis on lood, milles on eelkõige maailm ja tegelased. Ja ma olen üleni nõus. Nii on. 
Marca kirjutab küll kirjutatud lugudest. Ma siin mõtsin, et äkki saab sikutada mingi paralleeli jutustatud lugudega ka. Isegi mitte Jutustatud Lugudega, suure algustähega, vaid nende samade argiste mis-mul-nädalavahetusel-juhtus sorti lugudega. 
Vahel on nii, et keegi jutustab mingit tema tuttavate vahel juhtunud sündmustikku ümber ja no täiesti õudne on jälgida. Üks asi juhtus teise järel ja kes kõik need inimesed seal olid ja mis asja üldse. Lihtsalt hoiad silmad jutustaja poole ja matkid/peegeldad igast ta emotsioonist viiendiku tagasi ja läheb kuulamisena arvesse küll. Kuigi üldiselt tahaks, et juba läbi saaks. Võimalik, et mõnede inimestega ei juhtu üldse ägedaid seiklusi. Või et osa inimesi peavad ümberjutustamisväärseteks lugudeks mingeid jumala leime vahejuhtumeid. Aga arvatavasti on siiski probleem jutustamise stiilis. Ja nende väikeste püstijalapeal jutustatud kiirseikluste juures, kus seltskonna tähelepanu on habras kaduv ressurss, on tegelt nii vähe vaja, et oma lugu kuulajate jaoks tööle panna. Ja samal ajal nii lihtne oma etteaste tervenisti pekki keerata.
Näiteks mõni kord piisab karakteri küllaldaseks kirjeldamiseks ühest lausest. Kohe loo alguses ütleb ära mingi iseloomustava joone ja pärast, kui on otsekõne või tegelase märkimistväärt valik, on kohe poole toredam. Sest nagu tunneks teda.
Oo ja siis on ju muidugi publiku tundmise küsimus ka. Sest ma olen korduvalt sattunud koosviibimistele, kus keegi jutustab lugu ja kõik selle loo otsekõned või kogu pika maailma pikkuse tuhat aastat võtva jutustuse puändiks on 'ja siis ta oli nagu... qõhh!' Ja kuulajad (oletatavasti) kõik saavad aru, kui märkimistväärt ja mida mitmeti eneses kandev täpselt on see sellel hetkel 'nagu qõhh!' olemine.

PC150005
pehme soe



Ma tahtsin siin pikalt jaurata sellest, kui elukahjustav ja enesehävituslik on tubli tüdruk olla tahtmine. Kuidas tublidus kurnab mõttetult ja üld-ilmale reeglina kauakestvat tulu ei too, vaid ainult kannatuste kandikule kandjaks on. Aga ei saa sugugi. Sest ma ise pole viimasel ajal olnud tubli sugugi. Pole siin midagi jaurata, et ma olen nii tubli ja nii väsinud ja vaene mina. Või loetleda oma tubliduse tõsiseid enesekohaseid tagajärgi. Mitte ühtegi sellest. Pigem olen päeviti (ja öösi) piinatud teadmisest, et ma pole piisavalt tubli olnd. Pole isegi natuke tubli olnd. Võiks pisutki tublim olla.
Mul on pesukast ääreni täis ja hunnitult palju mitmesuguse sisaldusega hunnikuid kohtades. Ma alustasin laupäeval õmblusprojekti ja kuigi see sai enamvähem valmis (ainult triikida), on kogu mu elutuba niidiribade ja kangaste ja veidrate poolprojektide poolt vooderdatud. Ma ei harjuta kodus tantsu ja söön ainult pitsasid, kui üldse, ja väldin oma kontojääki. Mitmed iseseisva õppimise asjad, mis ma olen ette võtnud, on jälle soikunud ja ega niisama vahtides ei saa targemaks. Ükskõik kui tublisti vahid. Tööasjade kuhjumisest isegi ei taha mõelda.
Ja ma tean küll. Kui mu enese valikud teevad mind kurvaks, siis selle vastu võib aidata teistsuguste valikute tegemine. Kui ma võtaksin end kokku ja hakkaksin tubliks, oleks umbes nädalaga kõik süüdistavalt etteheitvad tublitusvallad küllaldaselt ära tublistatud. Mitte midagi ületamatult võimatut. Aga ma mõtlen, et mis siis. Mis vahet seal on. Mis siis saab, kui ma olen need ära tublistanud. Mitte kui midagi. Äärmisel juhul teisendub ultranõmedus haigutavaks normaalsuseks. Sest need ei ole isegi tublidus. Need on niisama asjad. Mida ma peaksin tegema nii. kui. nii. Need on iseenesestmõistetav. Nagu ma ei viitsi plaksutada ja saltosid visata, kui kellegi mees viib oma enda lapsi lasteaeda või mõni normaalselt arenenud laps ise endale võiku teeb. Nii pole ka mõtet ülearu hõisata, kui terve inimene täidab oma töökohustusi ja koristab enese järelt veits oma laga ära.

Aga. Ma olen teinud palju mittetublisid asju. Suvakaid ajaraisu asju, mis on puhtalt mu enese sügamiseks olemas. 
Näiteks vaatasin terve BoJack Horsemani ära. Hullult tore. Täpselt piisavalt jabura ja mõjusa vahepeal. Mul läks muidugi mitu hooaega, et aru saada, et Mr Peanutbutter on keskealine mees ja vähemalt pooled kalambuurid tegid ka suht viuhh.
Veel jõudsin ma mõnele pöffile ja need olid kõik toredad. Eriti meeldis mulle Suspiria, sest seal oli tantsimine ja 70ndad ja nõiad ja lummav punapea peaosas ja oli Tilda Swinton ja Thom Yorke ja tegelikult mõte ja süžee ja momendidki. Mida rohkemat sa filmilt tahad. Õudsete kohtade peal panin silmad kinni. Üldse oli mu pöff väga ajanihkes ja õudne. Sellest 80ndate Mehhiko rikkurite täpsest ajastukohasest ilust olin ka päris pikalt lummatud ja kolmas film oli ka õudukas.
Olen lugenud raamatuid. Mitte ühtegi lõpuni, ega midagi sellist. Kelleks sa mind pead. Aga näiteks alustasin Kitty soovitusel Pretty Honest ja siis sealt sujuvalt ka How to Be a Woman. Mõlemad raamatud on siiamaani umbe hääd. Lugege kõik.
Olen teinud savimaske ja värvinud oma väljakasvud raske hennapunase asemel sennaga oranžikaskollaseks ja harjutanud enesele kulmude joonistamist ja liialdanud tumedate huulepulkadega. Mulle meeldis üks tarkus, mida selles iluraamatus ka oli tsiteeritud. Käis umbes nii: kui noor inimene on ilus, siis sest loodus on olnud helde; kui vana inimene on ilus, siis see on sest ta teeb selleks midagi.

PC150008
püüdlused kontravalguses


 

Muusika läheb aeglaseks.
Trennis on tantsukavad kindla muusika järgi. Mitte niisama liigutused reas, vaid liigutused selle muusika sisse. Löögid ja rõhud õigetel kohtadel. Iga uue tantsu alguses tundub, et muusika on jaburalt kiire ja elusees ei jõua kõiki neid muidu võibolla isegi tehtavaid liigutusi selle sees ära teha. Kui tants saab selgemaks, hakkab paremini ja rohkem asju jõudma. Me ütleme selle kohta, et muusika läheb aeglaseks. Me panustama sellele, et ta läheb aeglaseks. Ootame seda, arvestame sellega. Kuuleme tantsu õppides asju nagu: 'hiljem, kui muusika aeglasemaks läheb, on selle koha peal need liigutused ka...' Tegelikult ei tee muusika muidugi midagi. Muusika on alati sama kiirusega. Tunne on, et see läheb aeglaseks. Kui sammud saavad selgeks, vabaneb mitu mingit ressurssi, mis võimaldavad tantsu ajal muid mõtteid mõlgutada ja juttu ajada või taustainstrumentide lööke ära kuulda.
Ma arvan, et ma ei olnud seda varem niimoodi täheldanud. Aga see on ju tegelikult igal pool. Iga tegevuse juures, mis on võõras ja harjumatu, tundub, et parimagi tahtmise juures jõuab ühe hetke jooksul vaevu üht asja teha. Ja kui see tegevus saab tuttavaks, mahub sellesama hetke sisse sadu ja sadu toimetusi. Esimene kord teed retsepti järgi kooki, paned raadio tasa ja lapsed vakka ja hoiad muna kloppides hinge kinni. Sajaesimene kord teed seda kooki, jõuad munade vahtuminekut oodates vaba käega laua ära koristada, lapse põlve plaasterdada, kolmeosalise ulmesaaga kirjutada ja oma eluvalikutes kahelda. Võõras olukorras on hetk lühike, tuttavas lõpmata veniv pikk.
Midagi väga tarka selle märkamisega polegi peale hakata. Ainult lohutust, et läheb lihtsamaks, kui enam nii raske ei ole. Läheb uskumatult lihtsamaks. Veel teeb see teadmine kannatlikumaks empaatilisemaks õpetajaks. Mitte ainult kooli- vaid üldse õpetajaks. Näiteks kuidas ühele on soovitus minna mingile lingile ja sisestada mingid andmed, tühiasi ja kohetehtav. Ja teisele võib olla see haigeks kurnavalt vaevaline. Sest iga samm on üle jõu. Isegi, kui ta tuleb küll ja on varemgi tulnud toime iga vajaliku vahesammuga. Kui sulgude ette toomine oli nii väsitav, et tahaks kohe teha uinaku või paar ja siis hakkab õpetaja jaurama midagi murru taandamisest, võib elu isu kallale kippuda küll. Või tänavalaternate kallale.

Ma kunagi kuulsin teooriat, et linnas on nii palju katkiseid tänavalaternaid, sest koolis peab ruutvõrrandi lahendamist õppima.

Ma tegelt mõtlesin seda ka, et äkki läheb moodne helendav tehnoloogia aeglaseks, sest ta saab meile selgeks. Mitte tervenisti ainult selle pärast, sest ju nad ikka ise muutuvad ka tudisevaiks vanureiks paari kuuga. Aga siiski. Kui muusika saab nii palju aeglasemaks minna ja kui uue telefoni või opsüsteemi kasutamine on alguses veits mõtlemapanev. Vabalt on võimalik, et see hetk, mille jooksul ma saan tuhatükssada korda kaaluda telefoni ojja heitmist, on mingites objektiivsetes ühikutes sama pikk nagu üks kahtlev-katsetav nupuvajutus.

PC150006
üles ja alla



Tagasi iluteemasse. Müts. Talvel on vahel vaja. Ma ei ole välja mõelnud, mis see peaks olema. Olukorra keerukuse edasiandmiseks järgneb pikk edvistav kaebelaul. Ma käin linnas mantliga. Mul ei ole jopesid. Mu kõige jopelähedasem ese on nahktagi. Aga talvel ma sellega ei käi. Kui ma käiksin jopega, mis teatavasti on oma olemuselt spordiriietus, oleks mütsimure lahendatud. Kannaksin sportlikku suusamütsi või midagi sellist, tutiga kasvõi ja misiganes nagu. Aga ma kannan mantleid. Sest mantlid on ilusad ja hoiavad kanni sooja ja neid on mul rohkesti. Mantleid siis. Kanni on üks. 
Mantli juurde võiks sobida barett. Noh, muarust mitte. Ma ei ole veel kohanud veetlevat baretti. Mis see barett oma olemuselt üldse on? Ümber pea kinni tõmmatud muidu puhevil ebamäärane kott? See ei lähe mitte. Mul on niigi suur pea. Pealegi. Iga asi, mis on ümber pea kinni tõmmatud, jätab laubale punase randi. See välistab ka loetelu sonimütse ja igasugused kudum-peapaelad. Ma ei saa endale lubada kohtadesse ilmumist mingisuguse reljeefse punetava palmikuga kulmude vahel. Fliis on muidu pehme ja ei oma survestavat kudumimustrit. Aga fliisist peapael peaks olema ennenägematult geniaalne, et mitte olla idiootne mu villaste viisakate mantlite juures. Fliis on oma olemuselt suht labane. 
Igasugu mütsimoodi raskendavad veel muidugi ka juuksed. Kui juuksed on lahti, tahab müts peast ära pugeda, sest juuksed liiguvad kaela ja õlgade liigutamisest. Kui juuksed on kinni, ei mahu mütsid pähe. Ei mahu ümber punupatside või ei ulatu ümber pealael oleva krunni kõrvadeni. Kübarad-kaabud on rumal, sest need lendavad tuulega minema ja ei tee kõrvade heaks midagi. Mõnes osas aitab kapuuts, aga pealae krunniga ei tööta seegi. Pealegi ei ole igal asjal töötavat kapuutsi. (See peaks eraldi teema olema. Nagu naisteriietel on naeruväärselt tillukesed taskud, on neil mingi needus tobeväikeste kapuutsidega ka.) 
Seega. Kas on olemas normaalseid mittemammilikke mittepigistavaid viisakaid mütse? Kas on olemas pehme salli/räti pähe sidumise meetodeid ja nende õpetusi? Mida viisakalt linnariietuvad inimesed peas kannavad? Kas ma peaksin peenemates poodides hakkama käima?
Ja kes kannab neid naljakaid naiste mini-kapuutse ja täpselt kus?

PB040014
üks hilisnovembrine lavastamata raam


Oeh. Peaks end kokku võtma ikka. 

Mis sul peas on, kui sul mantel seljas on?
Kuidas su pöff ja muu viimase aja ajaraisk olnud on?

Comments

  1. Anonymous17:25

    Lihtne on olla mees. Mütsi osas vaatad värvi (must või mustjastumevärviline kui Eesti Mees) ja kas tutiga või ilma. Ja et ei oleks räigete tõestamisvajadust rahuldavate firmalogodega ega liru. Tegelikult kui viimast mütsiostu meenutada siis kõikidele tingimustele vastavat mütsi leida oli tüüüüütu.
    Jopega sama. Ülekanni tööks või kui peab palju rooli taha ja sealt ära pendeldama, allakanni kui õueskulgemine rõõmustab ja mantel nendeks päevadeks kui roostese raginaga sirgendatakse selg, mässitakse valget salli ja ihutakse hall igatsev silmavaade hingevaatamisvaheduseni.
    Ja muidugi mustlik, logotu, mitteliru...

    ReplyDelete
    Replies
    1. See oli väga abivalmis ja informatiivne. Aitäh sulle!

      Delete
    2. Anonymous23:02

      oli see vastus nüüd aristokraatlik iroonia?
      Jah, ei vastanud täpselt küsimusele, aga parandan vea - kaabu (must, kitsaservaline, mõlgiga ja kurat nende kõrvadega, halbilma korral käib mantlikrae üles)või juuksed ilmale valla.

      Delete
  2. sall. Peas siis. Ma mingi aeg kudusin endale just selle mõttega hästi pikki ja laiu salle, et jätkuks pähe ja kaela ka. Nüüd olen paar levelit kõrgemal ja suudan suht suvalise suurema (nagu pindalalt, ei pea paks olema) salli või rätiku korraga pähe ja kaela klappima saada. Sätin ja ongi.
    Aga kapuutsid on mul eranditult suured ja ruumikad. Ma ei tea, kas pole naisteriided või mis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vot, siin on nt illustratsioon, kuidas sall mul peas on. Jõle külm ilm oli, alla kümne miinuse heldelt.
      http://mahamure.blogspot.com/2012/02/komplikatsioonideta.html

      Delete
    2. ah, vat nüüd sain ma aru, mismoodi inimesed saavad oma pea soojas hoitud, kuigi peakate ei kata laupa - siis, kui neil on TUKK!

      Delete
    3. aga mul ei hakkagi kunagi pea külmetama. Nagu iial pole juhtunud. Mul hakkavad kõrvad!

      Delete
    4. Isegi ilma tukata ei hakka otsa eest valus, kui tuul sinna puhub?

      Mul samuti kõrvad, aga otsaesine on teine külmakartlik koht. Võib-olla võiks ülejäänud pea täitsa paljas olla. Noka ja otsmikukaitsega kõrvaklapid (umbes nagu pool nokamütsi) vastaks ilmselt täpselt vajadustele (tähtsad kohad soojad ja prillid sademete eest kaitstud

      Delete
    5. Jep, ma olen ka tukata elanud =) Ikka ei hakanud =)

      Delete
  3. Ma riietumisnõu ei söanda anda, pealegi eelmine kirjutas nii kenasti ära. Lisaks, mütse ei kanna ma üleüldse, ma ei saa nende tööpõhimõttest aru (kas kellelgi on ilma mütsita külm olla? kuidas see võimalik on?), ühesõnaga, ei.

    Pöff - oli hea. Napp. Mingis mõttes kestab siiani. Viimane film ("free zone") sai vaadatud nädala keskel, aga ma pole üldse kindel, et see ikka oli viimane või ujub midagi veel kusagilt välja.

    Ja see sulgude ette toomise vaev ja viletsus... Jaa. Ühel võtavad sulud aega ja vaeva. Ja teisel küsimus "mis oli Harry Potteri perekonnanimi". Kolmandal "nimeta üks koduloom". On vähe lapsi (või ka mittelapsi), kel kõik kolm rasked on. Aga enam-vähem igal lapsel (mittelapsel) on MÕNI neist raske...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on otsaesine ja käed kaks esimest kohta, mis külmetama hakkavad. Ma võin käia sügise hakul muidu enam-vähem suviste riietega, kui hakkan mütsi järele vajadust tundma. Sest kui jahe tuul puhub otsa ette, hakkab pea valutama. Ja kui mu kõrvad maha jahtuvad, muutun ma uniseks.

      Võimalik, et piisaks ka peapaelast, mis lauba ära soojendaks ja see olekski geniaalne lahendus, mis hoiaks korraga ära nii tuulepeavalud kui ka kuumahooleitsaku, mis sunnib mind mütse pakasegagi peast ära kiskuma, peavalu peavaluks. Aga mulle ei meeldi, kuidas nad välja näevad.

      Delete
    2. Päriselt? Ma alati vaatan neid mütsituid, et peab ikka kõva enesedistsipliin olema, ilmselgelt tahavad nad lihtsalt soengut säästa või kanged välja näha, sest pole ju võimalik, et inimesel mütsita ilgelt valus ei ole. Mul tekib koheselt jube valu pähe ja kõrvadesse kui õues külmem ilm on või tuul puhub.
      Meenutab mulle seda seika, kui poes saapaid proovides kõrval istunud inimesele müüja soovitas mingeid saapaid infoga, et neis on soe vooder sees ja too vastas, et mis see loeb, kellel need varbad siis külma kardavad?! Ma olin ikka tummaks löödud, sest varbad ja sõrmed - need ju külmetavad alati?!
      Aga mütsidest, ma kannan mantliga tavalist musta kootud kondoomilaadset mütsi. Aga võib-olla tõesti sõltub näokujust selle sobivus.

      Delete
    3. jah, mul on näiteks pikk jäme kael ja pikk kitsas nägu ning see kõik kitsaste längus õlgade otsas, nii et kui ma veel liibuva mütsi ka pähe paneks, näeks ma välja nagu hatifnatt.

      Delete
    4. Serva/nokaga mütside kasulikkusest veel: kui vihm vms atmosfäärilised tingimused just horisontaalis ei saja, jäävad tänu nokale või servale prillid kuivaks.

      Delete
    5. Mina. Ma ei salli mütse. Ja mul pole külm. Järelikult ei kanna ma neid. Ei mingit distsipliini ega soengut. Lihtsalt - pole vaja. Praeguse ilmaga (paar miinust, lumesadu) väljas käia või olla - ja müts? - nalja teete...

      Salli ka ei kanna.

      Delete
    6. a jopet/mantlit kannad?

      Ma jätan mingite vahepealsete, ei-soojade-ega-külmade ilmadega ära pigem mantli kui mütsi. Vabalt võin käia lihtsalt pikkade käistega pluusiga, müts peas.

      Delete
  4. Mõned aastad varem oli just naistejopedel suured head kapuutsid, karvase servaga, aga meestejopesid narriti mingite kuklalappidega. Igatahes minu suure peaga poeg kadestas minu kapuutsi, enda oma ta kanda ei saanudki.
    Taskute olukord naisteriietel on kummatigi jätkuvalt rõhutud ja kurb.

    ReplyDelete
  5. Juba aasta vähemalt suva kuulsad moefirmad reklaamivad oma sporditosse naistega, kes kannavad hirmkalleid villaseid mantleid. jah, ma tean, tundub imelik. aga seda ma küll ei taipa, et kuidas kootud müts mantli juurde ei lähe. kui sinna peale on suurelt kirjutatud KARHU, no siis on liiga 80ndad, aga isegi nood kukehari-sportmütsid on oma kommpäki sel aastal teinud. (no need, kes kannavad sündisid peale 1980).
    Mu (ise)kootud müts on piisavalt lõdva koega, niiet pats (aka krunnilaadne asi taga) mahub ka sisse, aga lahtiste juustega on mugavam, kui just tuult pole. kui lõua alla sättida, annavad sooja ja puha.
    nood nooremad inimesed, kes hindavad massimoodi, kannavad karvase tutiga tutimütse. mul hetkel ühtegi tutimütsi pole, aga ka see sobiks mantli juurde vabalt, ma arvan. kui värv sobib.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oleneb näokujust. Ma ei ole Murcat eri mütsidega vaadanud, aga mina näen suusamütsi tüüpi mütsiga välja nii halb, et peeglisse vaadates tuleb nutt peale. Mul on vaja, et mütsil oleks mingi serv või nokk, mis lisaks konkreetsust.

      Delete
    2. Indijeego02:24

      KARHU on su lemmik märk :))), see võib ilmuda mõne surnud soomlase riidekapist jälle ja jälle kaltsuksse.

      Delete
  6. Mina kannan kõiki minikapuutse, sest ma armastan kapuutse. Inimestega suheldes pole tavaliselt kapuuts peas, aga tööl ntks annab ka lisasignaali, et ärge praegu tüüdake. Kui on kapuutsiga asi jope all, siis esmalt minikapuuts ja siis jopekapuuts ja mütsi polegi vaja. Mantliga ka.

    ReplyDelete
  7. "Võõras olukorras on hetk lühike, tuttavas lõpmata veniv pikk." - välja arvatud siis, kui tegemist on võõra koha leidmisega. Siis on tee esimest korda õudpikk, tagasitee tundub mitu korda lühem, kuigi mõlemad võtavad umbes sama 20 minutit aega.

    Muidu pädeb küll. Mu isa on omal ajal karatega tegelenud ja rääkis, et kui olla heas vormis, siis võistlusel - kui adrenaliin nagunii protsesse kiirendab - tundub, et vastane liiguks nagu aegluubis.

    Mütsidest. Minu lemmikud on nokaga baretid või baretilaadsed lotud. Nokk päästab nad vormitust lotundusest. Ja neid on ka selliseid, mis ei rõhu otsmikule. Vbla meeldiks mulle ka muud nokaga mütsid, aga kui nad on vähem lotu lõikega, ei mahu nad mul üle krunni (täpselt vastupidine mure sinu lahtiste juustega äralibisemise murele).

    Ja sellised kübarad, mis on veidi pehmemast ja venivamast materjalist, on samuti head. Ma ostsin ühe niisuguse kübara sellise hinna eest, mille eest saaks juba odavama otsa mantleid, ja ei kahetse. Sest lõppeks - vahel harva võib mõne riideasja ka uue riide hinnaga osta, mantlid ostan ma nagunii kaltsukast. ja mis seal vahet on, mis artikli ma täpselt nüüd uue asja hinnaga ostangi. Mu garderoobi kõige kallimad asjad on: see kübar; üks uuekingapoest ostetud saapapaar; rinnahoidjad. See viimane kategooria on kõige mõttetum, sest ma kannan rinnahoidjat tegelikult haruharva, lihtsalt vahepeal oli selline petlik tunne, et täiskasvanud naisel peaks mõni paar olema.

    ReplyDelete
  8. a minu loogika järgi on kõik, kes ise õmmelda oskavad-viitsivad, juba umbe tublid.

    ReplyDelete
  9. Ma arvan, et eriti tubli olemine rakendub umbes kolm päeva pärast erilist meeleheidet, sinnani on laisk lohe. Vähemalt mul. Vahel harva sünnib teotahe ka mugavustsoonis, aga enamasti ei jäeta selleks aega.

    ReplyDelete
  10. Mumeelest mingi selline müts on mantliga täiesti talutav - https://www.pinterest.com/pin/110267890852541019/
    Natuke palmikuid juurde, paar pärlit külge ja ongi juba päris edev. Fliisvoodri võid sisse õmmelda.
    See on ühtlasi ka see müts, mida ma endale juba umbes neljandat aastat kududa üritan, sest kaubandusvõrgust leida sellist, mis oleks talutavat värvi ja ei oleks villane... nojah.

    ReplyDelete
  11. Ma tean, et sellest pole üldse abi, aga mulle jälle tundub, et kõigist võimalikest mütsivariantidest sobivad mulle ainult (võimalikult avarad) baretid. Kübarad sobivad paremini, sest neil on serv, aga nojah... tuul, eksole. Ühtlasi ei jäta baretid mulle jälge näkku, erinevalt traditsioonilistest mütsidest, ega suru juukseid ludusse. Nii et oli üllatav lugeda, et sulle rant jääb.
    Kootud kapuutsid, mida Maali näitab, on lahedad, aga kas neid teised ka kannavad? Ma arg inimene, muidu meeldiks nad mulle küll (eelistan ka mantlit kanda).

    ReplyDelete
  12. Need fotod!! Ohh, ahh. Tead, mida seekordsed mulle meenutavad? Detailset maailmanägemist psühhotroopsete ainete mõju all. See esimene, helendav pilt eriti. Mitte et mul endal väga kogemusi oleks, aga kirjeldusi olen ikka kuulnud ja lugenud.

    Mantliga (nagu ka kõikide muude üleriietega) kannan beanie’t. Eestikeelse vastena kõlbab vast marca poolt välja käidud „kondoomilaadne müts“.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mõni ütleb selle kohta "pibo".

      Delete

Post a Comment