Skip to main content

väga vaimukas

Search This Blog

mingil veidral põhjusel kasvavad lastel peast lokid välja.

October 14, 2006

Get link
Facebook
Twitter
Pinterest
Email
Other Apps

Reactions:

Get link
Facebook
Twitter
Pinterest
Email
Other Apps

Comments

Post a Comment

Popular Posts

laste hobide sunnist, valetamisest ja veits veetlusest

Mine tee endale heaga üks jook, meil läheb siin aega.

Ma olen sel teemal natuke juba sõna võtnud, aga muarust võib vabalt veel mõne sõna võtta. Mitte liiga palju sõnu. Ei tasu ahneks minna. Teistele ka. Et kuidas mu südant soojendavad laste harrastustegevused, mis ei sisalda laste peale karjumist. Sest me teame väga hästi, kui lihtne on laste peale karjuda ja kuidas see on küllalt traditsiooniline pedagoogika. Eriti hästi konkurentsitihedatel aladel või tulemustele orienteeritud tegevustel. Näiteks on rahvatantsuõpetajad kuidagi endale sellise kuulsuse saanud, et nad karjuvad laste peale. Ja igasuguse ilu treenerid. Sportlaste hulgas vist üldse leidub neid hääletõstjaid. Ükspäev räägiti kellegi põhikooli kehalise õpetajast, keda lapsed väga kiitsid, sest see oli neile öelnud 'tublid olite' ja üldse mitte karjunud nende peale, kui nad võistlustel teiseks jäid. Said. Teiseks said. Erinevalt nende eelmisest õpetajast siis, eksole. Niiet ühelt poolt on jumala normaalne mitte röökida…

elu haaravus, lehelugemine, koledasti ja ilusti ütlemine, vaheldus ja sõbrasoov

Facebook on nagu peod ja üritused. Ei, selles mõttes, et Facebook on jätkuvalt ka nagu külmkapp. Ma vaatan sinna, sest ükskord ma vaatasin sinna ja maru hea hakkas kohe. Ja selle pärast ma käin sinna kogu aeg vaatamas, kuigi tegelikult ei hakka kohe maru hea tavaliselt. Aga nagu peod ja üritused on ta ka. Facebook siis, mitte külmkapp. Selles mõttes, et kui ise midagi ei tee ja ainult teisi vahid, hakkab hästi ruttu hästi nõme. Sest nii mõttetu. Kasutu ja igav ja tüütu. Aja raiskamine. Tähenduse ja haaratuse igasugune ikaldus. Võeh. Aga vot mängid kaasa, postitad laigitava pildi või tõstatad kommitava küssi, kasvõi vastad kellegi teise omale - kohe läheb lahti. Märguanded ja teated ja igasugune isiklik haaratus. Nagu pidudelgi. Kaua sa ikka nurgas vahid ja neid õnnelikke inimesi kadestad imetled. Keeruta midagi üles ja tee mõni teine kaasa. Ja küll siis näed. Nagu elus ikka.
Ja kas seega Facebook polegi mitte elu? Ei, mitte selles mõttes, et peale selle polegi midagi muud. Aga et elus …

liikumisiiveldusest, sõnavõttude vaigistamisest, kodust ja masinaist, mis paid

Mul on, onju, see reisi-iiveldus. Ma olen kindlasti sel teemal kaevelnud. Oot, las ma kaeblen korra veel. Ma ei saa bussis lugeda. Ega autos. Rongis on okei. Ja lugemise all ei mõtle ma nagu raamatuga enda kerra keeramist ja maalima ära unustamist. Ma ei saa mõni päev isegi telefonist instat sirvida! Ma ei saa kunagi sõidu ajal filme vaadata. Ma ei saa üldse pikalt oma pilku fokuseerida bussi sisemuses olevatele asjadele. Keegi mu ees ajalehte loeb, olen kohe veits vihane, sest ma kipun automaatselt sealt sõnu kokku lugema ja siis on teadagi. Süda läheb pahaks. Mõni päev läheb lihtsalt süda pahaks, vaatan aknast välja, läheb üle. Mõni teine päev piisab mul ainult kellelegi messengeris 'praegu ei tea' vastata ja ma olen täpselt kuni sõidu lõpuni (mis võib olla pool kuni kakspool tundi) üle kere suremas. Tervenisti pask olla. Sisemus keerab ja silmade tagune pigistab ja palav on ja kitsas ja kõik ebamugav ja kogu ihuline õud. Kui ma veel laps olin, oksendasin ka aeg-ajalt bussir…

Powered by Blogger