Sunday, December 03, 2006

muumidelt elamist õppima peab

kõigepealt on muidugi tore, et koit peab mind kõikvõimsaks. aga häiriv on see siis, kui ta keeldub magama jääma, sest ma pole tema jaoks musta öötaevast siniseks teinud. kuskil võiksid ka minu võimete piirid olla.

mul oli jälle üks nendest unenägudest, kus ma tahan seksida, aga koguaeg mingid jobud segavad.

ma kardan, et kui ma lõpuks tagasi oma kergelt prussakalisse ühikatuppa kolin, jään kohe haigeks. siin on see kõik-mis-ei-tapa-teeb-tugevaks loogika. et ühikas elamine tegi mu vastupanuvõimet tugevamaks ja haigla ülidesinfitseeritus ja tolmuvabadus hellitavad mu ära. mitte et ma väga palju teaksin midagi inimkeha funkamise põhimõtetest. pealegi on üks nädal ülimat puhtust tühiasi peaaegu aasta kestnud ühikaelu kõrval. ma arvan.

siis kui õhtul enne magamaminekut asjade üle mõtiskleda, võib igasugustele huvitavatele järeldustele jõuda. näiteks mina jõudsin eile järeldusele, et ma olen mingilt esiemalt mingeid imelikke võimeid pärinud. hästi-hästi natukene. kõvasti vähem, kui mu õde või ema, aga natukene ikka. nagu midagi ravitseja või nõid olemisega seoses. aga kuna neid on nii vähe, olen ma üsna võimetu ja suudan mingeid tajumatuid asju tunda ainult natu-natukene. niiet sellest pole muud midagi kasu, kui ainult ajab mu pead vahel sassi ja muudab mõnikord mu mõtted teistele arusaamatuks. vasturääkiv argument on siinkohal jällegi see, et võibolla tajuvad kõik inimesed neid samu seletamatuid asju ja nad ei vaevugi neid seletama, sest see on ju täiesti loomulik. nagu ei hakka keegi kirjeldama, mis tunne see on, kui pissihäda tuleb.

siis ma hakkasin sellest kah mõtlema, et ilmselt ei ole mul kunagi raha sellepärast, et ma koguaeg mõtlen, et mul kunagi ei ole raha. ullult raske on sellest mõttest lahti saada. nagu isegi natuke uhke tunne oleks, et mul raha ei ole. ma arvan, et praegu oli umbes 2 inimest, kes said aru, mida ma mõtsin sellega.

blogis ei ole vaja isiklikuks ära minna. proovinüüd olla, eksole.

kui etv pikas uudistesaates on mõni uudis saaremaast, siis telepildile lisanduvat uudiseteksti loeb saare murdega rääkiv reporter või keegi. teiste uudistega ei ole nii. ma arvan, et lahe. ma arvan, et nad on seda meelega teinud. sellised väiksed asjad mulle meelidvad. detalilid.

eile oli miki. koos nende huinjaadega. homme saan välja. tänane veel ära kannatada. mingi nähvamisvajadus on tekkinud. jällegi see defineerimatuse teema. ma ei ole veel nii emalik, et võiksin seltsida siin viibivate emadega. aga ma pole enam nii laps, et tunda täit mõnu kümneaastaste seltsist.

No comments:

Post a Comment