tead, mis juhtub inimesega, kes hommikul esimese asjana asub ilusat ilusa häälega prantsuse tüdrukut kuulama? see inimene kipub rõõmsaks ära. mitte kuidagi energilisemaks, vaid selliseks rahulikuks ja õnnelikuks. mul just juhtus, ega ma muidu ei seletaks.
ma sain eile tervelt kaks filmielamust. mõlemad hoopis teistsugused, kui tavaliselt. te olete ju kõik moulin rouge'i näinud? seda ameeriklaste tehtud muusikali. miks te ei öelnud, et see nii vastik on? võinoh, aivi vist tegelt ütles. mina siin elasin naiivses usus, et see on midagi toredat. õnneks avas eileõhtune telekavaatamine lõpuks mu silmad. see on nagu kompott usa komöödiast koos samasuguse draamaga, sinna sekka natuke seda-laulu-ju-ikka-oled-kuulnud sorti lugude popuriisid wannabe ooperilikus tõlgenduses. liiga ära mängitud lugude ultramegamix. uh, nüüd ma siis tean. teine film oli veel kaugemale minu tavalisest filmieelistusest. The Fast and the Furious Tokyo Drift. kest teab, see teab. selle filmi vaatamise juures oli kõige ilusam vaatepilt koit, kes tegi eriti üllatunud nägu ja teatas õnnelikult: emme, vaata. auto! ta tegi seda mitu korda. nunnu, noh.
mina olengi tubli. ma koristasingi oma toa ära.
ma sikutan endale selle filmi, mis ühe vana ja ära armastatud vhs'i peal kunagi oli. kui see ära sikutub, näitan kolmapäevases filmiklubis kah. nigunii pole keegi näinud. L'Amant on nimi. hõigake keegi, kui nähtud on. ei? nu heaküll siis. lähen korraks raamatukokku kah ja võtan selle raamatu, mille järgi seesama film tehti. siis ma saan öelda: "raamat on ikka nii palju parem." see on alati nii. nagu ka iga esineja on laivis parem, kui plaadi peal. fight clubi raamatut küsin kah. neil nigunii ei ole. siis ma tellin väljamaalt selle. mul on mingi teooria, et kuna raamat on alati parem kui film ja kui film oli sitaks hea, siis mõtle, kui hea see raamat veel olla võib. oleks ju nagu loogiline.
lisaks kõigele on mul kahtlane tunne, nagu ma peaksin oma eluga midagi rohkemat peale hakkama. see on vist juba nädala kestnud, kui ma lähen poole kolme ajal magama ja nimetan pärastlõunaid hommikuteks.
Naine avastab taksos, et on rahakoti koju unustanud. Seda kuuldes, keerab taksojuht pikemalt mõtlemata metsa alla, võtab pakiruumist teki ja laotab maha.
"Mida te õige teha mõtlete?" pärib ärritunud naisterahvas. "Mul on mees, lapsed..."
"Aga mul on 40 küülikut. Nii et kisu rohtu ja laota teki sisse!"
copy-paste teeb tasa isikliku fantaasiapuudulikkuse.
ma sain eile tervelt kaks filmielamust. mõlemad hoopis teistsugused, kui tavaliselt. te olete ju kõik moulin rouge'i näinud? seda ameeriklaste tehtud muusikali. miks te ei öelnud, et see nii vastik on? võinoh, aivi vist tegelt ütles. mina siin elasin naiivses usus, et see on midagi toredat. õnneks avas eileõhtune telekavaatamine lõpuks mu silmad. see on nagu kompott usa komöödiast koos samasuguse draamaga, sinna sekka natuke seda-laulu-ju-ikka-oled-kuulnud sorti lugude popuriisid wannabe ooperilikus tõlgenduses. liiga ära mängitud lugude ultramegamix. uh, nüüd ma siis tean. teine film oli veel kaugemale minu tavalisest filmieelistusest. The Fast and the Furious Tokyo Drift. kest teab, see teab. selle filmi vaatamise juures oli kõige ilusam vaatepilt koit, kes tegi eriti üllatunud nägu ja teatas õnnelikult: emme, vaata. auto! ta tegi seda mitu korda. nunnu, noh.
mina olengi tubli. ma koristasingi oma toa ära.
ma sikutan endale selle filmi, mis ühe vana ja ära armastatud vhs'i peal kunagi oli. kui see ära sikutub, näitan kolmapäevases filmiklubis kah. nigunii pole keegi näinud. L'Amant on nimi. hõigake keegi, kui nähtud on. ei? nu heaküll siis. lähen korraks raamatukokku kah ja võtan selle raamatu, mille järgi seesama film tehti. siis ma saan öelda: "raamat on ikka nii palju parem." see on alati nii. nagu ka iga esineja on laivis parem, kui plaadi peal. fight clubi raamatut küsin kah. neil nigunii ei ole. siis ma tellin väljamaalt selle. mul on mingi teooria, et kuna raamat on alati parem kui film ja kui film oli sitaks hea, siis mõtle, kui hea see raamat veel olla võib. oleks ju nagu loogiline.
lisaks kõigele on mul kahtlane tunne, nagu ma peaksin oma eluga midagi rohkemat peale hakkama. see on vist juba nädala kestnud, kui ma lähen poole kolme ajal magama ja nimetan pärastlõunaid hommikuteks.
Naine avastab taksos, et on rahakoti koju unustanud. Seda kuuldes, keerab taksojuht pikemalt mõtlemata metsa alla, võtab pakiruumist teki ja laotab maha.
"Mida te õige teha mõtlete?" pärib ärritunud naisterahvas. "Mul on mees, lapsed..."
"Aga mul on 40 küülikut. Nii et kisu rohtu ja laota teki sisse!"
copy-paste teeb tasa isikliku fantaasiapuudulikkuse.
Comments
Post a Comment