kõigepealt ma helistasin mikile, et ta mulle raha laenaks. siis ma püüdsin üle neti kontserdipiletit osta. nad lõpetavad internetipoes piletimüügi kaua enne ürituse toimumisaega. maitea, mismõttega. siis panin ennast ja koitu korralikult riidesse ja läksin kaubamajja. ootasin pikalt-pikalt raha välja automaadi taga. alati mine sellesse järjekorda, kus on noored inimesed. noorem inimene, kiirem taip, kiiremini liikuv järjekord. astun uhkelt piletipunkti tädi ette ja krõbisen. tema ütleb mulle 50 krooni suurema summa, kui ma arvestanud olin. lähen teise kaubamajja, ootan, võtan mehe käest raha, lähen tagasi. krõbisen uuesti. tädi ütleb, et piletid said just otsa. oh ahastust ja õudu!! ma olin ju ainult nii korraks ära. see on nii ebaõiglane ja kõik muud röögatused. silmitsen murelikult balletietenduste kuulutusi. ja siis juhtub imeline asi. piletipunkti tädi vaatab oma tabelisse uuesti ja sinna on pilet tagasi tulnud. jei. pilet õnnelikult taskus, lähen välja, vaatan, et nõme, lähen sisse tagasi ja näen sirlat. krõbisen. ta ei kuule. krõbisen natu kõvemini. ei kuule. siis ma sõidan ta mehele peaaegu käruga otsa. kaeban sirlale kõik ära ja ilmselt nakatan ta oma koledasse kopsuhaigusse. siis ostan palju mahla ja lähen hansakeskusesse bussi ootama. hansakeskuses on üks rumal ema oma lapsega. kogu aeg pahandab ja keelab ja käseb ja ähvardab. aga sellisel monotoonsel kergesti ignoreeritaval toonil. sõidan bussiga koju. võtan majajuhataja käest pesumasina võtme. koit ärkab üles ja ei mäleta, et me õues käisime.
bussipeatuses on kolm umbes 16-aastast odavates vatijopedes poissi. tuleb vanamutike. selline päris-päris vana ja kortsus. vanamutike istub pingi peale, kõlgutab jalgu ja vaatab murelikult sinnapoole, kust buss peaks tulema. poisid jätavad oma jutu pooleli ja asuvad vanamutti põrnitsema. sellise vastiku näoga, nagu see oleks kõige rõvedam asi, mida nad kunagi näinud on. kusjuures, mutike polnd isegi mingi kole, lissalt vana ja kortsus. ja mina mõtlen et nene poistega juhtub kunagi mingi paha asi sest nad on praegu nii pahad. samal ajal ignoreerin ma täiesti asjaolu, et mina põrnitsen neid poisse samamoodi. nagu nad oleksid kõige rõvedam asi, mida ma näinud olen. loogika, mille alusel mina olen parem inimene, kui need poisid, on järgnev. nemad mõistavad kedagi hukka mingi omaduse eest, mille üle see ise otsustada ei saa. see on mingi paratamatus, et inimesed vananevad. mina mõistan neid hukka selle eest, et nad mõttetult hukka mõistavad. mõttetult hukkamõistev olemine on nende endi valik, mitte paratamatus nagu kortsud või vanadus.
bussipeatuses on kolm umbes 16-aastast odavates vatijopedes poissi. tuleb vanamutike. selline päris-päris vana ja kortsus. vanamutike istub pingi peale, kõlgutab jalgu ja vaatab murelikult sinnapoole, kust buss peaks tulema. poisid jätavad oma jutu pooleli ja asuvad vanamutti põrnitsema. sellise vastiku näoga, nagu see oleks kõige rõvedam asi, mida nad kunagi näinud on. kusjuures, mutike polnd isegi mingi kole, lissalt vana ja kortsus. ja mina mõtlen et nene poistega juhtub kunagi mingi paha asi sest nad on praegu nii pahad. samal ajal ignoreerin ma täiesti asjaolu, et mina põrnitsen neid poisse samamoodi. nagu nad oleksid kõige rõvedam asi, mida ma näinud olen. loogika, mille alusel mina olen parem inimene, kui need poisid, on järgnev. nemad mõistavad kedagi hukka mingi omaduse eest, mille üle see ise otsustada ei saa. see on mingi paratamatus, et inimesed vananevad. mina mõistan neid hukka selle eest, et nad mõttetult hukka mõistavad. mõttetult hukkamõistev olemine on nende endi valik, mitte paratamatus nagu kortsud või vanadus.
Comments
Post a Comment