paralleelide leidmine

segaduses mõistus on nagu korrastamata riidekapp. mõnikord kui on vaja, et kogu jama välja ei paistaks, võid seal olevat kraami jõuga sügavamale suruda ja uksed kõvasti kinni panna. vahel võib seal isegi ettevaatlikult sobrada või pealmistes kihtides leiduvat kasutada, aga leidub kohti, kus pole mõtet suskida, sest siis võib kõik kokku variseda. selleks et seda päriselt-päriselt korda teha, tuleb kõik välja võtta ja rahulikult süstematiseeritult tagasi paigutada. see tekitab muidugi ajutiselt veel suurema segaduse, mis päris kaugele ära paistab, aga kui lõpuks korda saab, on tükiks ajaks rahu majas. siis saab ka vaadata, mis seal päris-päris taga peidus oli ja asjade äramahtumist takistas. siis saab välja selgitada, millised asjad on juba nii iidsed, et neid polegi enam tarvis. ja ongi korras, ilus vaadata ka siis kui mõnikord uksed lahti ununevad. niikauaks kui keegi lohakas sinna midagi puntrasse topib või mõni kärsitu liiga sobrama kipub.

mulle meeldib see, kuidas sellised värgid mulle ligi hiilivad.

sündmustest niipalju, et mingi lõpetamine on koguaeg. räpinas käisin, õe lõpul. rohkelt titevaatlusi. tiidu sünna puhul oli eile toomemäe õnarustes kambake kaltsakaid mõningate veinide ja rütmipillidega elust rõõmu tundmas ja sääski söötmas. kuuldavasti on mõni inimene kagu-aasiast siinkandis. hea meelega heidaks pilgu peale mõni päev.