mingi värk

Mul on olnud lapsevaba nädal. Jätsin ta laupa Räpinasse ja alles homme hommikul lähen järele. Neil on seal koolivaheaeg ja üleüldine lastega kodus olemine. Vahepeal tuli ikka siuke tunne, et nüüd, kui ma täitsa-üksi korraks elan, peaks võimalust ära kasutama. Lets go nuts, või midagi. Aga ei. Pold nagu mingit ideed. Sain mõni õhtu kauem Aivide juures passida või Urus rahulikult mingit Mattiase valitud filmi vaadata. Kogu mu vaba ja lastetu elu. Kool ju on ikka. Ja töö.

Mul on tuba praegu kloorihaisu täis. Valgendasin ja keetsin oma valgeteriiete vaimustuse jooksul ostetud asju. Ja toanurkades on seinapuurimise puru maas. Ma varusin terve posu 9.90 maksnud pildiraame ja tegin eile mingit suuremat sorti pildiriputamist.

Oi, mul tuli praegu aliase mängimise isu. Peaks äkki Urus mingit aliase ringi tegema hakkama.

Ma räägin sulle Jeruusalemma leivast. Aivi andis mulle purgiga mingit pärmitainast. See tuleb suuremasse kaussi kallata, lasta tal kerkida ja kolmel järjestikkusel päeval temasse taignamaterjale juurde segada. Pärast jagad taigna neljaks osaks, ühest teed leiba, teised osad jagad headele inimestele. Need siis kasvatavad seda ja jagavad kah. Ja seda valmis leiba tuleb süüa pere ringis ja seda ei tohi noaga lõigata ja tainast tuleb puulusikaga segada. Kogu see värk. Igatahes. See on mingi pirtsakas tainas. Ta teeb iga kord, kui teda järgmisele “heale inimesele” tuuakse, mingi triki. Aivil läks ta kotis hulluks ja tuli purgikaane vahelt välja passi vahele. Minu taignast ajas Mii osa vaiba peale ja esimesel ööl kerkis tainas üle purgiääre aknalaua peale. Siis oli veel mingi lugu, kuidas Miki-sõber-Martin selle oma autosse unustas.

Ma ju olen ometi tõstatanud vingumist teemal liiga depressiivne muusikavalik mu arvutis? Mudugi olen. See teema on jälle aktuaalne seoses muusikapulgaga, mille ma just värskelt sain endale. Sest sinna tuleb ju muusikat panna ja siis seda kuulates mööda tänavaid käia. Ja kui päike paistab, siis ei taha mingit nuttu ja hala. Vahel on mul tunne, et kogu vokaal-instrumentaal muusikast umbes pooled laulud on kurbadest murtud südametega meestest. Seda teemat saan ma viimasel ajal rohkem kui hädapärast tarvis.

Arvutiteemat jälle. Kas sul on kah kunagi MSN kõik kasutajad gruppidest välja tõstnud? Mul tegi ta seda juba mingi kolmandat korda. Hästi nõme, ma arvan. Teine asi on eestikeelne orkut. Nagu midavittu? Samas on orkutil mingi kuues meel või midagi… oot, tal ei ole üldse ju meeli, seega peaks see minu poolt avastatu olema esimene… Igatahes, orkuti esimene meel tunneb ära, mida ma otsin. Piisab sellest, et ma panen mingi nime sinna ja kuigi otsingule vastab üle 1000, on see, keda mina tahtsin, peaaegu alati esimene.

Ossakurat, ma ei oska nagu üldse inglise keelt. Selles mõttes, et ma ei suuda lauseid genereerida ilma, et ma tunneksin end üleni koba ja oskamatuna ja puha. Ja kui mingi tähtis tekst on, siis ma võtan sõnaraamatu kõrvale ja teen umbes miljon kopi-peisti. Kuigi ma vaatan filme ilma supakateta tavaliselt, kuulan peaaegu ainult ingliskeelset muusikat ja loen vahel raamatuid kah. Nagu ingliskeelseid raamatuid. Ma saan täitsa aru, et võibolla mõned inimesed on näiteks rollimängijad ja neil on ingliskeelse blogi pidamise võime umbes kaasa sündinud, aga ikkagi on mõne siukse peale sattudes jälle pisike tunne. Nagu-ma-oleks-pisike-tunne. Ja ma tegelt tean, et peamine põhjus, miks ma ei oska, on see, et ma pole kunagi üritanudki. Aga ikkagi.

Aga ikkagi.

Mul on nii nunnu kodu. Tahaks kogu aeg kedagi külla kutsuda ja näidata. Praegu on mul veel näiteks kollased nartsissid akna peal vaasis, nii kuramuse-nutmaajavalt-nunnu. Kuigi tegelt on esik ikka veel täiesti pooleli ja ma kaotasin need kruvid ära, millega kapiuksed tagasi ette saab.

Häh, ma sain just teada, et Alo käis Tartus ära ja mind ei otsindki üles. Hea jobu, noh.

Uh, praegu oli täiesti hullu meelne. Loen mina poognast mingit iseäranis sünget juttu surmast, ööst, kuupaistest ja huntidest. Ja siis viskab viirusetõrje mulle mingi jänkupildiga teate ette. Mingi update’i kohta. Kusjuures, ma alati kirjutan nii, et iga paari lõigu järel vahetan akent ja teen mingit teist asja. Mitte, et ma usuksin, et nii on heam ja õigem. Mul läheb lissalt mõte ära, aga ma tean, kui ma pole ennast veel ära kirjutanud. Täna on veel eriti. Täna olin ma iseäranis jutukas.

Comments

  1. Meil vupsas ka see Jeesuse leib öösel kaane vahelt välja põrandale.

    ...ja orkut teeb nii sellepärast, et ta paneb esimeseks sinu sõbrad, sõprade sõbrad jne.

    ...ja ma peaks sulle äkki külla tulema siis.

    ReplyDelete

Post a Comment