Wednesday, July 23, 2008

muud ei tee kui mõtleb

Jätkuvalt on minu blog see koht, kuhu satutakse tarkade lausete otsingul. Seda päriskohe tihti. Targad tsitaadid ja laused ja ütlemised ongi just see, mida te vajate.

Ma mõtsin jälle ühe asja välja. Siukse võrdluse. Kangastelgesid oled kunagi näinud? Need on siuke poole toa suurune puust värgeldus, mille peale on valgeid niite pingule tõmmatud, mingid värgid on nende liigutamiseks ka ja seal ühes otsas istub kuduja. See topib mingit materjali - lõnga, kaltsuribasid, midaiganes - sinna niitide vahele. Vähemalt nii ma mäletan. Meil maal kunagi olid kangasteljed. Päris lahe oli. Igatahes, ma mõtsin, et elamine on nagu vaiba kudumine. Me võime mõelda, et sa ise kood, aga mulle meeldib mõelda, et on mingi Kuduja. Mingi keegi või miski, mis seda teeb. Ta teab, kuidas su elu läheb. Kõik mis juhtub, kõik millega sa hakkama saad või ei saa, kootakse su Vaiba sisse. Kudujal on täiesti kama. Ta on erapooletu. Sul saab su elu elatud, ta võtab su vaiba telgedelt maha ja koob kellegi teise oma edasi. Selline võrdlus aitab igast värkidega toime tulla. Sest näiteks me võime mõelda, et su vaiba sees on sõlmed ja pusad. Kudumine on vahepeal sassi läinud. Muster ei jookse kokku. Need on need korrad, kui sa liiga purjus peaga valesse kohta pissisid, mõne ettekande põhjalikult perse minna lasid, heale sõbrale haiget tegid. Ja seal see on. See päriselt juhtuski ja see sai vaiba sisse kootud. Esialgu paistab see täitsakohe silma. Aga kui sa pärast ennast kenasti kokku võtad, mingi ilusa mustri peale tuled või paar kaunistust lisad, siis nagu polegi hullu. Varsti oled sellest pusast juba kaugel. See on ikka veel seal, aga see jääb kaugemale. Pärast teed mudugi veel pusasid. Suuremaid ja väiksemaid. Teinekord ajad jälle hästi pikalt mingit kadestamapanevalt ilusat mustrit. See läheb su vaipa sisse ja saisaa kuidagi tagasi minna ja uuesti teha. Mingit ülesharutamist ei ole. Kudujat ju ei koti. Oma asi, mis vaiba endale teha lased. Ise vaatad, kuidas oma pusadest üle saad.

Sellega on nii, et kui hommikul varem üles ärgata, siis on päev nagu pikem. Samal ajal on jälle see, et kui kaua üleval olla, saab seda ööelu asja teha. Seda rahulikku, omas tempos tšillimist ma mõtlen.

Ma olen ju üleni rollimängijatest sisse võetud. Toredad olevused. Aga kui ma pean nende ideeliselt ju keskmiselt intelligentsemate ja suuremalt jaolt täiskasvanud inimeste järelt nende laga koristama, ajab ikka närrvi küll. Ja ma isegi pole mingi närviline inimene. Ja mulle isegi ei meeldi helistada selleks, et kurjustada. Oh...

Piparmünditee kell üks öösel.

Emme, ma ei saa ju limonaadi juua, kui sa mind kallistad.

Mulle nii meeldib Koidu joonistusi leida ja siis nuputada, millega tegemist on. Viimasel ajal on seda nuputamise osa kõvasti vähemaks jäänud, ta on juba täitsa osav. Praegu leidsin ühe, mille peal on kaks rõõmsalt naeratavat tiibadega hobust. Üks hästi rõõmus hai ja täpiline silmadega auto.

Tegelikult ei ole päris nii, et ainult Tai poisid oskavad ennast ilusti naisteriietes ülal pidada. Tuleb välja, et on vähemalt üks valge kutt kah, kes tuleb sellega täitsa pandavalt toime.

No comments:

Post a Comment