Sunday, July 20, 2008

Säh sulle Kohvipakiteooriat

Ma elan siin üksinda. Üksinda ja lapsega. Mul on mu pisike köök ja mu pisike tuba. Me mahume siia. Asjad on minu käe järgi ära sätitud. Kohvipakile käib näpits peale, pakk käib karpi, karp kinni ja riiulisse. Sinna ühte kindlasse kohta. Võibolla ma ükspäev otsustan, et see pole hea koht ja hakkan teda teise kohta panema. Siis panen ma teda sinna. Nõudel on oma koht. Puhastel ja mustadel. Puhtad nõud on hästihästi puhtad. Kahvlid ja lusikad käivad saba allapoole, noad käivad saba ülespoole topsi. See võib kõlada, nagu mingi hullunud vanainimese jutt. Kiiksune vanatüdruk. Tegelt ei ole. See on lissalt see, kuidas ma oma asju teen. Siuke harjumus on. Ma panen tähele, kuidas mina oma asju teen siis, kui siin käib keegi teine. Sest nemad tõenäoliselt teevad teist moodi. Ja sellest pole hullu. Sest see on eriline ja teistmoodi, kui mul külalised on. Külalistest on ikka hea meel. Ja sellest pole midagi, et nad oma olemasolust märke jätavad. Sest nad on toredad, mina nad ju kutsusin ja nad lähvad ju pärast ära. Aga. Kui tuleb ühel hetkel külaline, kes ei lähegi ära. Eksole, alguses on ju mõnus. Iga päev nagu pühapäev. Ööd takkaotsa. Aga siis on mu kohvipakk ju kogu aeg valesti. Siis on kõik teisiti. Ja isegi, kui ta on dresseeritav ja õpib selle kohvipaki triki ära, unustab ta varemvõihiljem potikaane üles, sööb ära mu viimase kohukese, jätab kusagile tule põlema, loob töölauale uusi ikoone, paneb raamatu valesse riiulisse. Ja minul ei ole enam turvalist minu käe järgi ära pandud Oma Pesa... Muidugi elab siin Koit ka. Ta jätab ka vahel potikaane üles ja oma mänguasjad vedelema. Aga ma suudan talle andeks anda. Sest ta on mulle nii lõputult kallis. Ta on nagu peaaegu mina. Ja endale ma ju andestan oma rumalused. Ma mõtlen, et kui ma veel kunagi tahan mingit tõsisemat suhtelaadi asja harrastada, siis töötaks päris hästi nähtamatu mees. Selline, kelle olemasolu ei märkagi. Mis oleks umbes täiesti mõttetu, samahästi võiks ta ju olemata olla. Siis võiks vist kaaluda varianti, et ma kunagi moondun kellegi mõjul mingiks lõputuks andestamise ja leppimise kogumikuks. Selliseks, kes vaatab heldimusega lahti jäetud kohvipakki ja ohkab armastavalt ülesjäänud potikaant silmates. Vastik mõeldagi. Mis inimesed need sellised on?? Ja siis on vist see variant ka, et lissalt ühine pind pole kunagi olnud ei ühe ega teise oma. Siis pole seda sissetungija teemat. Ja mulle, kes ma eriti suure mulliga olevus olen, on eraldatud piisaval hulgal isiklikke ruume. Ahjaa, siis on ju veel terve kari inimesi, kes on üleni tõsisiselt ja puha, aga elavad eraldi kohtades. See pole vist ka täitsa välistatud.

Räpsus tegin pilti ja vidjot kõriauguni. Nii palju, et mälukaart sai täis. Osa panin ripakile ka. Sinna, sest mul on nüüd see piltide fotokast kätte saamise ja muidu haldamise proge Picasa ja sellega on see uppimine nii kuramuse lihtne mõnus hea mugav. Ei tekita tahtmist küüntega seinu mööda üles ronida ja koledal kombel karjuda. Selles mõttes.

No comments:

Post a Comment