Murca kipub jälle suhete koha peal sõna võtma.
Suhteteooria nr 1: Mullid.
Inimesed saab jaotada kahte gruppi: suure mulliga inimesed ja väikse või üldse ilma mullita inimesed. Suure mulliga inimesteks nimetan ma neid, kellel on suur personaalse ruumi vajadus. Need, kes vajavad füüsilist ruumi enda ümber, kes vajavad aega iseendaga omaette olemiseks ja ruumi oma peas omaenda mõtetele. Neil on nagu mull ümber. Igasugune piiri ületamine ja mulliga mitte arvestamine mõjub ärritavalt. See ongi see, mille kohta öeldakse inimese privaatsuse mitte austamine. Teised on väikese mulliga inimesed. Nende jaoks ei oma sõnad „personaalne ruum“ mingit olulist tähendust. Neile on arusaamatu, kuidas on võimalik mingil ajahetkel näiteks mitte tahta kallistust. Noh, ikka vaatad maailma nii, nagu oleksid kõik sinu moodi. Nuvot. Ja probleemid tulevad siis, kui koosolemist üritavad läbi viia kaks mullide koha pealt erinevat inimest. Sest see, mis ühele on täiesti iseenesest mõistetav, võib samal ajal olla teisele täiesti vastunäidustatud. Ja siis ongi nõme.
Suheteooria nr 2: Edasiarendus mulliteooriast.
Inimesed ei ole ühte või teist sorti mingi geneetilise eelsoodumuse või jumala tahtmise pärast. Illusioon erinevate mullide olemasolust tekib lihtsalt erinevatest tunnetest partneri vastu. Võibolla, kui tunne oleks tugevam, oleksid kõik kallistused, telefonikõned ja ööseks jäämised täiesti teretulnud ükskõik kui kaua ja mis ajal. Sellisel juhul on nendel rohke lähedusevajadusega inimestel äkki õigus, kui nad süüdistavad oma distantsivajadusega partnerit hoolimatuses. Kui rohkem/päriselt armastaks, siis ju tahaks rohkem kontakti ka. Aga seda ei saa ometi väga tihti olla, et kaks inimest tunnevad teineteise vastu täpselt seda sama asja sama palju sama moodi samadel põhjustel. Selles mõttes, ei see skaala, mida ja kuidas tunda, on ju nii kuramuse suur. Ja veel kõik kombinatsioonid nendest. On ju? Või ma ajan jälle lihtsa asja keeruliseks?
Suhteteooria nr3: Rohkem nagu suure mulliga inimeste teooria. Äkki on hoopis nii, et see rohke ruumi vajamine ei olegi normaalne. Et inimesed peaksidki olema hea meelega teiste lähedal ja teistega koos. Ja need, kes väidavad, et nad ei vaja ja lausa ei taha kogu aeg lähedust, on lihtsalt peast haiged. Scary and damaged. Ja nad peaksid selle probleemiga eriarsti poole pöörduma. Mis ei kõla sugugi loogiliselt ju. Aga ikkagi variant, mida kaaluda. Sama moodi võiks tegelt ju väita, et hoopis see pidev lähedusevajadus on probleemne.
(mingi tsitaat inimese üksikuks loomaks olemise kohta)
Huvitav, kui kaks erineva mulliga inimest ei läheks oma erinevustest aru saades lahku, vaid kannataksid üheskoos palju aastaid, kas nad siis hakkaksid lõpuks klappima? Moonduksid omavahel sobivateks. Kui kaua selleks kuluks?
Kusjuures, need ei ole ainult minu suhted, mis mulle mõtteid tekitavad. Ma muide käin ringi, silmad lahti. Ja ma aegajalt istun maha ja kuulan teiste inimeste kurbasid-kurbasid jutustusi nende elust ja suhetest. Ja pärast teen monoloogi.
Suhteteooria nr 1: Mullid.
Inimesed saab jaotada kahte gruppi: suure mulliga inimesed ja väikse või üldse ilma mullita inimesed. Suure mulliga inimesteks nimetan ma neid, kellel on suur personaalse ruumi vajadus. Need, kes vajavad füüsilist ruumi enda ümber, kes vajavad aega iseendaga omaette olemiseks ja ruumi oma peas omaenda mõtetele. Neil on nagu mull ümber. Igasugune piiri ületamine ja mulliga mitte arvestamine mõjub ärritavalt. See ongi see, mille kohta öeldakse inimese privaatsuse mitte austamine. Teised on väikese mulliga inimesed. Nende jaoks ei oma sõnad „personaalne ruum“ mingit olulist tähendust. Neile on arusaamatu, kuidas on võimalik mingil ajahetkel näiteks mitte tahta kallistust. Noh, ikka vaatad maailma nii, nagu oleksid kõik sinu moodi. Nuvot. Ja probleemid tulevad siis, kui koosolemist üritavad läbi viia kaks mullide koha pealt erinevat inimest. Sest see, mis ühele on täiesti iseenesest mõistetav, võib samal ajal olla teisele täiesti vastunäidustatud. Ja siis ongi nõme.
Suheteooria nr 2: Edasiarendus mulliteooriast.
Inimesed ei ole ühte või teist sorti mingi geneetilise eelsoodumuse või jumala tahtmise pärast. Illusioon erinevate mullide olemasolust tekib lihtsalt erinevatest tunnetest partneri vastu. Võibolla, kui tunne oleks tugevam, oleksid kõik kallistused, telefonikõned ja ööseks jäämised täiesti teretulnud ükskõik kui kaua ja mis ajal. Sellisel juhul on nendel rohke lähedusevajadusega inimestel äkki õigus, kui nad süüdistavad oma distantsivajadusega partnerit hoolimatuses. Kui rohkem/päriselt armastaks, siis ju tahaks rohkem kontakti ka. Aga seda ei saa ometi väga tihti olla, et kaks inimest tunnevad teineteise vastu täpselt seda sama asja sama palju sama moodi samadel põhjustel. Selles mõttes, ei see skaala, mida ja kuidas tunda, on ju nii kuramuse suur. Ja veel kõik kombinatsioonid nendest. On ju? Või ma ajan jälle lihtsa asja keeruliseks?
Suhteteooria nr3: Rohkem nagu suure mulliga inimeste teooria. Äkki on hoopis nii, et see rohke ruumi vajamine ei olegi normaalne. Et inimesed peaksidki olema hea meelega teiste lähedal ja teistega koos. Ja need, kes väidavad, et nad ei vaja ja lausa ei taha kogu aeg lähedust, on lihtsalt peast haiged. Scary and damaged. Ja nad peaksid selle probleemiga eriarsti poole pöörduma. Mis ei kõla sugugi loogiliselt ju. Aga ikkagi variant, mida kaaluda. Sama moodi võiks tegelt ju väita, et hoopis see pidev lähedusevajadus on probleemne.
(mingi tsitaat inimese üksikuks loomaks olemise kohta)
Huvitav, kui kaks erineva mulliga inimest ei läheks oma erinevustest aru saades lahku, vaid kannataksid üheskoos palju aastaid, kas nad siis hakkaksid lõpuks klappima? Moonduksid omavahel sobivateks. Kui kaua selleks kuluks?
Kusjuures, need ei ole ainult minu suhted, mis mulle mõtteid tekitavad. Ma muide käin ringi, silmad lahti. Ja ma aegajalt istun maha ja kuulan teiste inimeste kurbasid-kurbasid jutustusi nende elust ja suhetest. Ja pärast teen monoloogi.
Comments
Post a Comment