Ajada ennast kiilaks?

Jah, sest

1. ma pole kunagi olnud ja tahaks kunagi olla
2. kui kunagi olla, siis noorena, sest vanana kiilana tunneksin ennast juba tobedalt
3. äkki mulle sobib?
4. kõik läheks täiesti arust ära ja see oleks üleni naljakas
5. ma käin nigunii koguaeg lühikeste juustega, see on aint mõnesendine vahe ju
6. mul on see parukas, see poleks maailmalõpp, kui ma kiilana õudne välja näen
7. siilisoengut on mõnus katsuda
8. paljud naised näevad pöetud peaga ilusad välja
9. see kasvab ju nii ruttu tagasi
   

Ei, sest

1. äkki näengi ma ilma juusteta jõle välja?
2. Koit kindlasti ei kiidaks seda heaks
3. ma nägin täna hästi inetut kiilast naist. Inetu olemine pole tegelt eesmärk.
4. see pole just kõige parem mõte, mida enne talve tulekul ette võtta
5. neljas jah-põhjus on üleni lapsik
6. alguses näeb kiilas pea hale välja, sest on muust nahast heledam/haledam
7. ma pole vist kunagi kohanud ühtegi ‘mulle meeldivad kiilad naised’ inimest
8. pärast Nad hakkavad koolis näkku panema, kuskil on ju Nende taluvuspiirid ka

Kassimõte jätkuvalt seedub. Oma tõusude ja mõõnadega. See viisteist aastat kassiga elada ja kolida mõte tundub päris hirmutav. Mul on mingi blokk peal. Hullult raske on kaugemale kui 2 aastat oma elu ette näha üritada. Umbes nagu ma jääksingi alatiseks varajastesse kahekümnendatesse, kui ma ei mõtle kunagi kolmekümneseks saamisest. Karta on, et nii see ei tööta. Päriselt ei tööta. Selles mõttes, et osa inimesi on ju kogu aeg teismelised. Vanusest hoolimata. Aga see pole tegelt päris normaalne. Sest ühel hetkel ennast kokku võtta ja endaga toime tulema hakata on tegelt päris kasulik ja tervislik. Isegi mulle oleks arvatavasti.

Mingi väike laps nuttis tänaval. Tänaval olles ma kuulsin seda. Laps oli tegelt ühe ilusa eramaja õues ukse juures. Nii umbes aastane. Ja täitsa üksinda. Nuttis sellist ‘maailm on ebaõiglane ja te keegi ei mõista mind’ nuttu. Sellist kuulen ma tavaliselt siis, kui lapsele kommi keelatakse või kärus istuda kästakse. Ma poldki näinud, et nad teevad sedasama nuttu siis ka, kui tegelt ongi tõsine asi. Üks teine naine oli seal ka. Koos minuga. Mina vahtisin aia taga ja tema läks ukse peale koputama, akendest sisse vaatama. Tükk aega passisime seal. Pärast piilus uksest ka sisse ja ütles, et keegi on diivanil, aga ei liiguta. Hirmus põnev, eksole. Ja naabritädi tuli oma lastega ja seletas, et see on vanaisa. Aga ei läinud ka sisse, hõikus aint ukse pealt. Ma kohe mõtsin, et üleni seebikas. Vanaisa sureb salaja maha ja väike lokkidega lapsuke nutab üksinda õues... Lõpuks viskas sellest uksepeal hiilijate vaatamisest üle, parkisin ratta ära ja läksin vaatama. Hingas küll. Ärkas raputamise peale üles ka. Ja sugugi ei pahandand, et ma ta majas olin.

Ühelt poolt on see, et naised on umbes nii ehitatud, et nad lapsenuttu kuuleksid. Ja samal ajal on see, et lapsed on üleni nunnuks tehtud selle pärast, et mõni suur nad enda hoolde võtaks. Peaks ideeliselt kõigile mõjuma. Loomalastega ju sama asi. Aga tegelt on nii, et lapse nuttu paistavad päriselt kuulvat ainult need, kellel lapsed on.

Tegelt mulle ei meeldi oma nina inimeste majadesse ja lastekasvatusse toppida. Kui mulle midagi vastu hakkab, võtan ennast kokku ja lähen lissalt kaugemale. Sest vahel ikka näen, kuidas mõni nooruke ema oma last mõnitab. Või mõni range vanaema imikule nutmise eest laksu annab. Võibolla hukkamõistev pilk, mitte rohkem. Ninatoppivad mölisejad kõiketeadjad on nõmedad. Eriti siis, kui neil tegelt õigus on. Selle pärast ongi tänane üleni sündmus. Sest ma tavaliselt ei tee nii.

Vahtisin täna mingi lõputu aja Salmes. Algul oli Sirla ka. Pärast oli palju magusat Gruusia veini. Ma leidsin oma Little Miss Sunshine’i plaadi Kill Billi otsides üles.

Kas sul on ka nii, et kui uue lõhnaga viirukeid ostad, siis alguses tundub see lõhn täiesti vale ja sobimatu?