See oli umbes nii, et ma tegin ühe tekstifaili ja kui mõte tuli, siis kirjutasin sinna. Niimoodi mitu päeva, mitu korda päevas. Nüüd on seda järsku jube palju ja ma ikka veel usun, et keegi võiks tahta teada, mis ma mõelnud olen.
Võtame ühe inimese. Tal on igast omadused. Jagame omadused kahte hulka. Sisemisteks ja välisteks. Abivalmidus on sisemine omadus. Silmade, juuste, naha värv on väline omadus. Šeffid tuttavad on väline omadus. See, et tema lemmikraamat on ka minu lemmikraamat, on sisemine omadus. Umbes nagu inimene ja tema kest oleksid kaks eristatavat asja. Nii. Kas naeratus on sisemine või väline? Naeratus on justkui tegevus. See kuidas ta oma parima sõbraga räägib on sisemine omadus. Juba selle pärast, et see on tegevus. Siis oleks naeratus justkui kah. Aga kindlasti on paljudel inimestel näiteks oma isa naeratus. See pole nagu ta saaks valida, kas naeratada uskumatult nunnult või täiesti suvaliselt. Ta saab valida, kas olla oma parima sõbra vastu uskumatult nunnu või suvaline. Ei, valikuvabadus ei määra omaduse sügavust. Sest ma saan valida, mis värvi mu juuksed on. See ei mõjuta mu sisu. Aga võibolla on naeratus mingi tunnel. Seest välja. Et kui keegi on oma tõsiselt sügavatelt omadustelt iseäranis tore inimene, on tal ka võluv naeratus. Või hoopis peegel. Et kui mina arvan, et keegi on iseäranis tore, on tema naeratus minu arvates ilus.
Ja tegelt on juuksevärv ka nagu midagi minu sisu kohta. Kogu see värk selle kohta, kuidas inimesed ennast oma välimuse kaudu väljendavad. Lühikesed juuksed on ju üleni mingi steitment. Püstine hari on ju üleni mingi sõnum maailmale. On ju?
Downloadside kaust on nagu ärapeidetud kommikarp. Ma unustan ära, mis sinna tulnud on. Võibolla korra vaatan üle, et ok oleks ja siis jätan sinnapaika. Et pärast ilusti ära panna. Päris lahe on sinna vahepeal sattuda ja sealt igasuguseid ihaldatud asju eest leida. My Documents kaust on veider. Windowsi kaustade ülesehitus on veider. Mõni ikka kasutab ka seda. Mõni xp harrastaja tõenäoliselt. Et panebki oma dokumendid sinna kausta. Ja oma pildid selle alamkausta. My Documentsidesse koguneb igast automaatselt salvestunud jura. Nendest kohtadest, millele pole veel öeldud, et kammoon, keegi ei kasuta seda kausta. Selle pärast on ka põnev. Näiteks kogu see jura, mis MNSis saadetud on. MSNis saadetakse ikka päris palju jura laiali. Korraks näitamiseks. Näiteks mul oli seal üks helifail, mis demonstreeris, kuidas Roland ühte kitarrikäiku õigesti ja valesti mängib.
Mulle meeldib koolivihikuid valida ja korrastada. Pärast esimest nädalat teha oletusi, milliseid vihikuid mul võiks vaja minna. Mõned asjad käivad paremini lahtiste järjestatud lehtede peale. Mõne jaoks on äärmiselt oluline, et loeng ja praks oleks sama vihiku erinevates otstes. Mõnele on vaja suurt vihikut, mõnele väikest. Aine nimi tuleb peale kirjutada, oma nimi tuleb ka kusagile mainida. Sest ma kogu aeg kaotan oma asju ja nii hea on, kui keegi need mulle tagasi taipab tuua.
Sunnin ennast hommikul sööma. Sest ma tean, milline ma olen. Ma tean, et kui ma pole hommikul söönud, hakkan ma kusagil lõuna ajal uskuma, et ainus mõistlik mõte, mis mul on kunagi tulnud, on kohepraegu üks šokolaad osta ja see üksinda ära süüa. Ja see kah, et enamvähem täis kõhuga ei mõtle ma päevotsa söögi peale. Hmm... huvitav, mis aitaks päevotsa seksi peale mõtlemise vastu.
Ma pean vannis käima. Selle pälast et mul on kõlvad mustad.
Vahel nad teevad selliseid artikleid ajalehtedesse ja –kirjadesse. Umbes et pealkiri on kas-küsimus, aga tegelt artikli sisust vastust ei saa. Artikli sisu on umbes selle kohta, et eksta ole hea küsimus küll ja ega keegi täpselt ei tea ja vahel on nii ja mõni teine kord jälle teisiti ja jubepõnev. Selline maigutamine mingi teema ümber ilma midagi uut ütlemata.
Vahel nad peavad maha terve loengu mingist sellisest asjast, mis võiks kehtida. Tavaliselt on seal terve hunnik ‘loomulikke tingimusi’ mis võiksid sinna juurde käia. Ja siis terve loeng me räägime sellest, et on ikka küll üks julm maailm ja ei kehti sellised toredad asjad midagi. Loomulikel tingimustel või mitte.
Õu jeah. UTpublic konnektis ära.
Mul on tunne, et võiksin ennast lõhki süüa. Selline isu on koguaeg. Eelmine nädal oli selline isutus kogu aeg. Võisin mitu päeva ainult kohvi ja pärastlõunase näksiga hakkama saada ja niimoodi mitu päeva järjest.
Mingi ulmeteooria. Sellised kihid on igal pool. Aja kihid. Ma korraks mõtsin, et sinna lähvad kõik hetked kirja ja kihte on sama palju kui hetki, aga juba jõudsin ümber mõelda. Ühes kohas on see praeguse momendi kiht ja mingite olnud momentide kihid. Kui üldse. Olnud momendid on need, mis midagi tähendasid või kuidagi kusagile ‘kirja’ läksid. Näiteks on Pange esimesel korrusel seal akna all ikka veel see moment, kui oli üks esimesi kordi, kui ma Tõnniga kohtusin. Mul oli sinine teksakaabu ja me rääkisime anekdoote. Mis siis, et seda lauda on tõenäoliselt tõstetud ja seal istuvad praegu arvatavasti ühed teised inimesed. See moment on selle koha mustrisse sisse kirjutatud. Ja see on seal niikaua kui... noh kõriauguni kaua igatahes. Ja me istume ja räägime seal anekdoote igavesest ajast igavesti... või mõni muu üleni ülepingutatud lause. See kihiteooria on mingi sügavalt isiklik. Emotsioonidega seotud. Minu jaoks on sellel kohal mingid eelmised kihid, kellegi teise jaoks ei pruugi olla. Minu jaoks on siin, kus ma praegu istun, Vanemuise Suures Ringauditooriumis (mingi suurtähtede dilemma oli praegu), mõned huvitavad kihid. Esimesel kursusel olemisest põhiliselt. Minu jaoks on Sõpruse silla teises otsas seal, kus praegu Eedeni parkla algab, üks asi sisse kirjutatud. Mul on üldse kohtadega seotud mälestustega mingi värk. See pole nagu ma üleni igatseksin tagasi ‘paremaid aegu’. See on kuidagi... mõtlemapanev lihtsalt. See, et praegu on seal mänguväljak, aga Mina Tean, et seal oli lõbustuspark, kus ma koos vanaemaga käisin. Ja kuna see oli nii eriline ja jäi mulle nii meelde, on see seal ikka veel. Kuigi praeguses kihis on seal mänguväljak. Selles samas kohas on see eelmine kiht ka ja ilmaratas pöörleb selles kohas alati ja alati.
Vastik romantiline jobu.
Katse üks ennast närvi ajada: Proovi publishida mingis hädises wifilevialas olles.
Võtame ühe inimese. Tal on igast omadused. Jagame omadused kahte hulka. Sisemisteks ja välisteks. Abivalmidus on sisemine omadus. Silmade, juuste, naha värv on väline omadus. Šeffid tuttavad on väline omadus. See, et tema lemmikraamat on ka minu lemmikraamat, on sisemine omadus. Umbes nagu inimene ja tema kest oleksid kaks eristatavat asja. Nii. Kas naeratus on sisemine või väline? Naeratus on justkui tegevus. See kuidas ta oma parima sõbraga räägib on sisemine omadus. Juba selle pärast, et see on tegevus. Siis oleks naeratus justkui kah. Aga kindlasti on paljudel inimestel näiteks oma isa naeratus. See pole nagu ta saaks valida, kas naeratada uskumatult nunnult või täiesti suvaliselt. Ta saab valida, kas olla oma parima sõbra vastu uskumatult nunnu või suvaline. Ei, valikuvabadus ei määra omaduse sügavust. Sest ma saan valida, mis värvi mu juuksed on. See ei mõjuta mu sisu. Aga võibolla on naeratus mingi tunnel. Seest välja. Et kui keegi on oma tõsiselt sügavatelt omadustelt iseäranis tore inimene, on tal ka võluv naeratus. Või hoopis peegel. Et kui mina arvan, et keegi on iseäranis tore, on tema naeratus minu arvates ilus.
Ja tegelt on juuksevärv ka nagu midagi minu sisu kohta. Kogu see värk selle kohta, kuidas inimesed ennast oma välimuse kaudu väljendavad. Lühikesed juuksed on ju üleni mingi steitment. Püstine hari on ju üleni mingi sõnum maailmale. On ju?
Downloadside kaust on nagu ärapeidetud kommikarp. Ma unustan ära, mis sinna tulnud on. Võibolla korra vaatan üle, et ok oleks ja siis jätan sinnapaika. Et pärast ilusti ära panna. Päris lahe on sinna vahepeal sattuda ja sealt igasuguseid ihaldatud asju eest leida. My Documents kaust on veider. Windowsi kaustade ülesehitus on veider. Mõni ikka kasutab ka seda. Mõni xp harrastaja tõenäoliselt. Et panebki oma dokumendid sinna kausta. Ja oma pildid selle alamkausta. My Documentsidesse koguneb igast automaatselt salvestunud jura. Nendest kohtadest, millele pole veel öeldud, et kammoon, keegi ei kasuta seda kausta. Selle pärast on ka põnev. Näiteks kogu see jura, mis MNSis saadetud on. MSNis saadetakse ikka päris palju jura laiali. Korraks näitamiseks. Näiteks mul oli seal üks helifail, mis demonstreeris, kuidas Roland ühte kitarrikäiku õigesti ja valesti mängib.
Mulle meeldib koolivihikuid valida ja korrastada. Pärast esimest nädalat teha oletusi, milliseid vihikuid mul võiks vaja minna. Mõned asjad käivad paremini lahtiste järjestatud lehtede peale. Mõne jaoks on äärmiselt oluline, et loeng ja praks oleks sama vihiku erinevates otstes. Mõnele on vaja suurt vihikut, mõnele väikest. Aine nimi tuleb peale kirjutada, oma nimi tuleb ka kusagile mainida. Sest ma kogu aeg kaotan oma asju ja nii hea on, kui keegi need mulle tagasi taipab tuua.
Sunnin ennast hommikul sööma. Sest ma tean, milline ma olen. Ma tean, et kui ma pole hommikul söönud, hakkan ma kusagil lõuna ajal uskuma, et ainus mõistlik mõte, mis mul on kunagi tulnud, on kohepraegu üks šokolaad osta ja see üksinda ära süüa. Ja see kah, et enamvähem täis kõhuga ei mõtle ma päevotsa söögi peale. Hmm... huvitav, mis aitaks päevotsa seksi peale mõtlemise vastu.
Ma pean vannis käima. Selle pälast et mul on kõlvad mustad.
Vahel nad teevad selliseid artikleid ajalehtedesse ja –kirjadesse. Umbes et pealkiri on kas-küsimus, aga tegelt artikli sisust vastust ei saa. Artikli sisu on umbes selle kohta, et eksta ole hea küsimus küll ja ega keegi täpselt ei tea ja vahel on nii ja mõni teine kord jälle teisiti ja jubepõnev. Selline maigutamine mingi teema ümber ilma midagi uut ütlemata.
Vahel nad peavad maha terve loengu mingist sellisest asjast, mis võiks kehtida. Tavaliselt on seal terve hunnik ‘loomulikke tingimusi’ mis võiksid sinna juurde käia. Ja siis terve loeng me räägime sellest, et on ikka küll üks julm maailm ja ei kehti sellised toredad asjad midagi. Loomulikel tingimustel või mitte.
Õu jeah. UTpublic konnektis ära.
Mul on tunne, et võiksin ennast lõhki süüa. Selline isu on koguaeg. Eelmine nädal oli selline isutus kogu aeg. Võisin mitu päeva ainult kohvi ja pärastlõunase näksiga hakkama saada ja niimoodi mitu päeva järjest.
Mingi ulmeteooria. Sellised kihid on igal pool. Aja kihid. Ma korraks mõtsin, et sinna lähvad kõik hetked kirja ja kihte on sama palju kui hetki, aga juba jõudsin ümber mõelda. Ühes kohas on see praeguse momendi kiht ja mingite olnud momentide kihid. Kui üldse. Olnud momendid on need, mis midagi tähendasid või kuidagi kusagile ‘kirja’ läksid. Näiteks on Pange esimesel korrusel seal akna all ikka veel see moment, kui oli üks esimesi kordi, kui ma Tõnniga kohtusin. Mul oli sinine teksakaabu ja me rääkisime anekdoote. Mis siis, et seda lauda on tõenäoliselt tõstetud ja seal istuvad praegu arvatavasti ühed teised inimesed. See moment on selle koha mustrisse sisse kirjutatud. Ja see on seal niikaua kui... noh kõriauguni kaua igatahes. Ja me istume ja räägime seal anekdoote igavesest ajast igavesti... või mõni muu üleni ülepingutatud lause. See kihiteooria on mingi sügavalt isiklik. Emotsioonidega seotud. Minu jaoks on sellel kohal mingid eelmised kihid, kellegi teise jaoks ei pruugi olla. Minu jaoks on siin, kus ma praegu istun, Vanemuise Suures Ringauditooriumis (mingi suurtähtede dilemma oli praegu), mõned huvitavad kihid. Esimesel kursusel olemisest põhiliselt. Minu jaoks on Sõpruse silla teises otsas seal, kus praegu Eedeni parkla algab, üks asi sisse kirjutatud. Mul on üldse kohtadega seotud mälestustega mingi värk. See pole nagu ma üleni igatseksin tagasi ‘paremaid aegu’. See on kuidagi... mõtlemapanev lihtsalt. See, et praegu on seal mänguväljak, aga Mina Tean, et seal oli lõbustuspark, kus ma koos vanaemaga käisin. Ja kuna see oli nii eriline ja jäi mulle nii meelde, on see seal ikka veel. Kuigi praeguses kihis on seal mänguväljak. Selles samas kohas on see eelmine kiht ka ja ilmaratas pöörleb selles kohas alati ja alati.
Vastik romantiline jobu.
Katse üks ennast närvi ajada: Proovi publishida mingis hädises wifilevialas olles.
Tead - täitsa huvitav oli lugeda! Ausõna, kuidagid eluline, nii nagu päriselt on. Ja üldse pole ma su lugudes kohanud toda viimasel ajal väga moodi läinud, no ütleme, et 'maailmavalulist' vingumist.
ReplyDelete