Mul oli täna punane kleit. Mul oli sellest hea meel. Nööbid õmblesin alles hommikul ette. Salmes nad veel narrisid mind selle kleidi pikkuse pärast. Ma väitsin, et see oleks pikem, kui mul oleks rohkem kangast olnud. “Jajah, siis oleks see maani nagu kõik su kleidid.” Nunnu. Kanga sain kunagi kaltsukast. Seda tegeltka polnud rohkem.
Roland oli täna msnis. Rääkisime umbes terve igaviku. Perekond on selles mõttes tore asi, et nendega saab veebkämmida ja see pole üleni veider. Kõigi muude asjade hulgas, miks perekond tore on. Ma ei veebkämmigi kellegi teisega. Näitasin oma kleiti, Roland näitas oma uut soengut. Lahe hari oli. Püsti ja puha.
Vaata, Roland, ma teen lõike.
Dr. Horrible soundtracki sain endale. See on küll natuke niru. Teadküll, kuidas mõned närakad muusikalide soundtracke teevad. Lõikavad lissalt selle heli. Koos uksepaukude ja vahejutuga. Hea on ikka. Üleni Whedon. Selles mõttes.
Mispidi see on? Palvetajaritsikas hammustab isasel pea otsast ja need pikakoivalised ämblikud söövad terve isase ära? Või oli vastupidi.
Eeh. Ma veetsin praegu mingi liiga palju aega lammast kokku pannes. Koidul on sellised ruumilised pusled. Tükkeks käivad koduloomad, mis on isegi täiskasvanule liiga keerulised. Tuli ja tükeldas siin minu silme all lamba ära ja tahtis, et see uuesti terve oleks. Segas veel jupid ära ka. Iseäranis põhjalik. Et ühtegi tükki ühegi teisega kokku ei jääks. Kuramuse keeruline oli.
Sellest teemast pidi tulema üks selline järjejutt. Täna pidin ma rääkima pikalt, kuidas mu ratas katki läks. Tegelt pole sellest pikalt rääkida. Millegipärast oli see lissalt ükshetk katki. Vedasin seda, veeretada ei saanud, läbi linna ja ahastasin omaette. Mingi sisemine pingutamise tunne oli. Nuputasin, kas ma pingutan, et lõpuksometi vahelduse mõttes nutta või ma pingutan, et jumalaeest mitte nutma hakata. Ei hakkand. Raske oli ikka. Ja kurb, sest ratast on vaja. Järgmine osa pidi olema sellest, kui vähe mul on kogu aeg raha ja kui vähe autosid, et ratast parandusse viia. Mingid osad kindlasti selle kohta, et peaks rattale järele minema. Midagi kindlasti naljakatest rattatöökoja kuttidest. Tühjagi. Mingit järjejuttu tei saa. Läksin oma katkise rattaga Salmesse ja kui ma lasteaiast tulin, oli Andres juba sellele kallale läinud. Nüüd on ratas jälle korras ja järjejutu asemel aint see jutt. Korras ratas, hea ratas. Minul rattad all, mina õnnelik.
Ma olen sunnitud homme hommikul kohvi jäätisega jooma, sest mul pole raha kohvikoore jaoks. Nii halvasti ongi. Pasteeti pean kah tõenäoliselt juustu peale määrima. Maitea, kuidas ma selleni jõudsin. Nad vist koguaeg annavad igast värke. Vanavanemad. Ma toon koju, panen külmkappi. Pärast, kui kõik pärissöögi tegemise asjad otsas on ja keegi (st mina) pole saia ostnud, ongi seal aint kattematerjal. Kata sellega siis midaiganes. Makaronid pasteediga. Taara ära viin, peaks vähe parem saama. Ära muretse.
Ütlemine ‘mis meelel see keelel’ siin ei kehti. Siin kehtib ‘mis meelel see sõrmeotstes’. Umbes kõige kohmakam ütlus üldse. Mis meelel see blogis. Tegelt on mul mitu asja, mida ma tahan, et oleksid ainult minuminuminu ja mitte kellegi teise. Kui ma neist üle interneti ei hõigu, on nad kohe nagu natuke rohkem minu. Üks halb laul Elmari repertuaarist.
Psühhiõpik kaissu ja teki alla. Lugema.
pealkirja selgitav video, tadaa:
Roland oli täna msnis. Rääkisime umbes terve igaviku. Perekond on selles mõttes tore asi, et nendega saab veebkämmida ja see pole üleni veider. Kõigi muude asjade hulgas, miks perekond tore on. Ma ei veebkämmigi kellegi teisega. Näitasin oma kleiti, Roland näitas oma uut soengut. Lahe hari oli. Püsti ja puha.
Vaata, Roland, ma teen lõike.
Dr. Horrible soundtracki sain endale. See on küll natuke niru. Teadküll, kuidas mõned närakad muusikalide soundtracke teevad. Lõikavad lissalt selle heli. Koos uksepaukude ja vahejutuga. Hea on ikka. Üleni Whedon. Selles mõttes.
Mispidi see on? Palvetajaritsikas hammustab isasel pea otsast ja need pikakoivalised ämblikud söövad terve isase ära? Või oli vastupidi.
Eeh. Ma veetsin praegu mingi liiga palju aega lammast kokku pannes. Koidul on sellised ruumilised pusled. Tükkeks käivad koduloomad, mis on isegi täiskasvanule liiga keerulised. Tuli ja tükeldas siin minu silme all lamba ära ja tahtis, et see uuesti terve oleks. Segas veel jupid ära ka. Iseäranis põhjalik. Et ühtegi tükki ühegi teisega kokku ei jääks. Kuramuse keeruline oli.
Sellest teemast pidi tulema üks selline järjejutt. Täna pidin ma rääkima pikalt, kuidas mu ratas katki läks. Tegelt pole sellest pikalt rääkida. Millegipärast oli see lissalt ükshetk katki. Vedasin seda, veeretada ei saanud, läbi linna ja ahastasin omaette. Mingi sisemine pingutamise tunne oli. Nuputasin, kas ma pingutan, et lõpuksometi vahelduse mõttes nutta või ma pingutan, et jumalaeest mitte nutma hakata. Ei hakkand. Raske oli ikka. Ja kurb, sest ratast on vaja. Järgmine osa pidi olema sellest, kui vähe mul on kogu aeg raha ja kui vähe autosid, et ratast parandusse viia. Mingid osad kindlasti selle kohta, et peaks rattale järele minema. Midagi kindlasti naljakatest rattatöökoja kuttidest. Tühjagi. Mingit järjejuttu tei saa. Läksin oma katkise rattaga Salmesse ja kui ma lasteaiast tulin, oli Andres juba sellele kallale läinud. Nüüd on ratas jälle korras ja järjejutu asemel aint see jutt. Korras ratas, hea ratas. Minul rattad all, mina õnnelik.
Ma olen sunnitud homme hommikul kohvi jäätisega jooma, sest mul pole raha kohvikoore jaoks. Nii halvasti ongi. Pasteeti pean kah tõenäoliselt juustu peale määrima. Maitea, kuidas ma selleni jõudsin. Nad vist koguaeg annavad igast värke. Vanavanemad. Ma toon koju, panen külmkappi. Pärast, kui kõik pärissöögi tegemise asjad otsas on ja keegi (st mina) pole saia ostnud, ongi seal aint kattematerjal. Kata sellega siis midaiganes. Makaronid pasteediga. Taara ära viin, peaks vähe parem saama. Ära muretse.
Ütlemine ‘mis meelel see keelel’ siin ei kehti. Siin kehtib ‘mis meelel see sõrmeotstes’. Umbes kõige kohmakam ütlus üldse. Mis meelel see blogis. Tegelt on mul mitu asja, mida ma tahan, et oleksid ainult minuminuminu ja mitte kellegi teise. Kui ma neist üle interneti ei hõigu, on nad kohe nagu natuke rohkem minu. Üks halb laul Elmari repertuaarist.
Psühhiõpik kaissu ja teki alla. Lugema.
pealkirja selgitav video, tadaa:
Tubli. Teed jah :D
ReplyDelete